Illustratsioon David Robertsi raamatust "Egiptus ja Nuubia." Kairo orjaturg. 1845–1849. Foto: Wikipedia

Musta mandri endised juhid on Atlandiüleses orjakaubanduses ja orjapidamises vähemalt samavõrd vastutavad kui araablastest või valgetest orjakauplejad, kirjutab Jamaica haridustegelane ja arvamusliider Martin Henry oma 2015. aastal avaldatud arvamusloos.

Praegu on kõige parem aeg rääkida Aafrika osalusest orjakaubanduses. Praegu on kõige halvem aeg rääkida Aafrika osalusest orjakaubanduses.

Inimesed kipuvad tegema kõik selleks, et ebamugavad tõed silme alt eemal hoida. Kuid praegu on sobiv aeg selline tõdede välja kaevamine ette võtta.

Tuntud 20. sajandi alguse Harlemi renessansi liikumise must kirjanik Zora Neale Hurston nentis kibedusega, et "valged inimesed pidasid minu inimesi siin Ameerikas orjadena. Tõesti, nad kauplesid meiega ja ekspluateerisid meid. Kuid minu hinge räsib fakt, et minu inimesed müüsid mind… Minu enda inimesed hävitasid kasu saamise nimel terveid rahvaid ja lõhkusid perekondi, enne kui võõrad inimkauplemisest osa said. See on kainestav tõdemus. Selles väljendub minu jaoks ahnuse üldinimlik olemus." Meie võime omalt poolt lisada, et selles väljendub orjanduse lausaline olemus.

Aafrika kuningad varustasid valgeid orjakauplejaid püsiva vangide vooga, kelle kohta nad väitsid, et need on kas kurjategijad või sõjavangid, kes nagunii hukataks. Paljud vangid seda ei olnud, kuid see ei seganud orjakauplejatel ennast näitamast heategijatena, kes päästavad aafriklased kindlast surmast ja pakuvad neile paremat elu.

Kui Prantsusmaa ja Briti impeerium keelustasid 19. sajandi alguses oma territooriumitel orjapidamise, olid need orjakaubandusest rikkaks ja võimsaks saanud Aafrika valitsejad, kes saatsid Londonisse ning Pariisi delegatsioonid palvega orjakaubandust jätkata. Britannia keelustas orjakaubanduse ja orjapidamise hoolimata sellest, et Lääne-Aafrika ja Araabia orjakaupmehed avaldasid sellele vihast vastuseisu.

Britannia keelustas orjakaubanduse ja orjapidamise hoolimata sellest, et Lääne-Aafrika ja Araabia orjakaupmehed avaldasid sellele vihast vastuseisu.

Tuntud Aafrika ajaloolane Basil Davidson kirjutab oma raamatus "Aafrika orjakaubandus" (The African Slave Trade): "Väitel, nagu oleks Euroopa orjakaubanduse Aafrikale peale surunud, pole mingit alust. … Aafriklased, kes kauplesid orjadega, ei olnud abitud ohvrid, kes ei saanud aru, millega nad tegelevad. Vastupidi, nad võtsid sellest kõik, mis võimalik. Nad kasutasid avanenud võimalused ära."

Kuni 18. sajandini polnud väga palju eurooplasi, kellele oleks orjapidamine erilisi moraalseid küsimusi tekitanud. Seda hoolimata tõsiasjast, et suurema osa inimeste jaoks polnud sellel mingit sotsiaalset väärtust. Araabia maailma, mis hakkas esimesena Aafrikast massiliselt orje importima, jaoks oli orjakaubandus üle nende mõjusfääri levinud tava. Igat tüüpi orje müüdi avatud turgudel. Araablastel oli oluline roll Atlandiüleses orjakaubanduses ja ajaloolised uuringud näitavad, et 7. ja 19. sajandi vahel veeti üle Sahara ja Punase mere rohkem kui 14 miljonit musta orja. Mis on, sõltuvalt milliseid andmeid uskuda, kas samas suurusjärgus või rohkem kui orje Ameerikatesse viidi.

Africa Business Information Services (Aafrika äriinformatsiooni keskus) juht Tunde Obadina tunnustab Britannia ja teise Lääneriikide olulist rolli orjakaubanduse kaotamisel. Ta on kirjutanud: "Kui Britannia kaotas 1807. aastal orjakaubanduse, ei olnud selle vastu ainuüksi valged orjakaupmehed, vaid ka Aafrika valitsejad, kes ei olnud valmis loobuma tulusast orjamüügist või maksudest, mida neile maksid nende territooriume läbivad orjakauplejad. Aafrika orjakauplejate klassidele valmistas Londoni parlamendi seadusandjate poolt vastu võetud otsus, mis võttis neilt ära olulise sissetulekuallika, ohtralt meelehärmi. Kuid kõigest hoolimata, nii kaua kui valitses nõudlus orjade järele, tulus orjaäri jätkus."

Orjakaubanduse lõpetamise tulemuseks oli orjapidamise plahvatuslik levik Aafrikas, kui kohalikud ärimehed asendasid inimkarjakaubanduse toorainete väljaveoga. Aafrika eliidi uus sissetulekuallikas nõudis ohtralt tööjõudu.

Obadina nendib, et "Orjade väljavedu Nigeeriast ja mujalt Lääne-Aafrikast lõppes alles siis, kui orjapidamine kaotati 1880. aastal Hispaania kolooniates Brasiilias ja Kuubal. Orjakaubanduse lõpetamise tulemuseks oli orjapidamise plahvatuslik levik Aafrikas, kui kohalikud ärimehed asendasid inimkarjakaubanduse toorainete väljaveoga. Aafrika eliidi uus sissetulekuallikas nõudis ohtralt tööjõudu. Valitsejad ja orjakaupmehed jätkasid orjaäri nii kaua, kui selle järele oli vähegi nõudlust."

Malis keelustati orjapidamine alles 1960. aastal ja 2015. aasta seisuga peeti seal, hoolimata seadusest, orjuses sadu tuhandeid inimesi.

Musta konservatiivse Ameerika majandusteadlase Thomas Sowelli märkused, milles ta osutab kui suurt osa mängisid Euroopa rahvad orjuse kaotamises, on jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. "Inimajaloo jaoks uskumatult hilja, esmalt 18. sajandi Inglismaal ja seejärel 19. sajandil üle kogu Lääne tsivilisatsiooni, hakati orjapidamist pidama moraalselt vastuvõetamatuks. Kuid seda ainult Lääne tsivilisatsiooni ruumis… aafriklased, araablased ja aasialased ei olnud jätkuvalt nõus oma orjadest loobuma. Ainult tänu sellele, et Lääs oli 19. sajandil oma võimsuse tipul, õnnestus Lääne imperialismil kehtestada orjakaubanduse keeld üle maailma. Nagu see sundis maailmale peale ka oma usu ja teised eesmärgid, olgu siis kas heaks või kurjaks," kirjutab Sowell.

Sowell kirjeldab, kui monumentaalne oli aafriklaste, aasialaste ja araablaste vastuseis orjapidamise kaotamisele ning kuidas see jätkus kauem kui sajand. Ainult tänu Lääne sõjalisele võimsusele saavutati selles vallas edu ja ainult tänu Lääne inimeste moraalsele vastuseisule olid Lääne valitsused sunnitud võitlema orjapidamisega üle maailma. 

Ghana poliitik ja haridustegelane Samuel Sulemana Fuseini tunnistab, et tema Asante esivanemad ajasid suure varanduse kokku tänu teiste aafriklaste röövimisele ja vangistamisele ning nende orjadena müümisele.

Ghana diplomaat Kofi Awoonor on samuti kirjutanud: "Ma usun, et meie endi orjakauplemise süü ja selle eitamine heidab psüühilise varju üle kogu Aafrika. Ka meie oleme süüdi inimajaloo kõige kohutavamates kuritegudes."

2000. aastal toimunud mälestusteenistusel, millel osalesid ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide esindajad, kanti ette Benini presidendi Mathieu Kerekou pöördumine, milles ta vabandas oma riigi rolli eest miljonite kaasaafriklaste orjakaubanduses.

Aasta hiljem pöördus Senegali president Abdoulaye Wade, kes on pärit orjapidajatest ja orjakauplejatest kuningate suguseltsist, utsitas eurooplasi, ameeriklasi ja aafriklasi tunnistama, et kõik kannavad ühist vastutust Atlandiülese orjakaubanduse eest ning soovis, et see info oleks kõigi jaoks võimalikult kättesaadav. 

Enne Wade'i sõnavõttu oli ilmunud esimene Aafrika film, milles vaadeldi Aafrika rolli orjakaubanduses. Filmi Elevandiluuranniku päritolu režissöör Roger Gnoan M'bala sõnul "peame me rääkima orjandusest, avama haavad, mida me oleme alati varjanud ja lõpetama lapsiku vastutuse ainult teiste kaela veeretamise … ."

"Meie suulises pärimuses sihilikult orjandusest ei räägita, sest aafriklastel on häbi, kui nad seisavad silmitsi orjandusega. Ärgakem üles ja vaadakem endale ausat otsa," jätkas režissöör.

Aafrika orjapidajad ja orjakaupmehed ei mõelnud endast ja oma orjadest kui "aafriklastest." Nad mõtlesid endast suguharude võtmes ja oma orjadest kui võõrastest ning alamatest.

See, mida William Wilberforce ja teised orjanduse vastu võitlejad lämmatasid, oli midagi palju hullemat kui orjandus ise. See oli midagi palju põhimõttelisemat, midagi sellist, millest pole täna nii lihtne aru saada. Nad lämmatasid mõtteviisi, mis tegi orjapidamise võimalikuks ja lubas sellel tuhandeid aastaid õilmitseda. Nad hävitasid ajaloo algusest valitsenud terve maailmavaate ja asendasid selle millegi uuega.

Sowell märgib, et "orjapidamise vastast liikumist juhtisid inimesed, keda täna nimetataks "kristlikeks paremäärmuslasteks" ja nende organistasiooni toetasid konservatiividest äriinimesed. Veelgi enam, see oli Lääne imperialism, mis tegi väljaspool Lääne maailma orjapidamisele lõpu."

"Tänaste intellektuaalide jaoks ei ole midagi vastuvõetamatumat kui tõsiasi, et need olid ärimehed, pühendunud usujuhid ja Lääne imperialistid, kes üheskoos tegid üle maailma lõpu orjapidamisele. Kuna see nende tõekspidamistega kokku ei lähe, siis on see nende jaoks sama hea kui seda poleks üldse juhtunudki," jätkab Sowell.

Käesolevas kirjatöös on kasutatud Sowelli teoseid ja Dinesh D'Souza 25-aasta vanust Policy Review's ilmunud artiklit "Meie, orjapidajad" (We the Slave Owners).

Toimetas Karol Kallas