Natsionaalsotsialistliku Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels

20. sajandil avardasid propaganda tegemise võimalusi uued tehnilised saavutused nagu kino ja raadio, samuti pöörati tähelepanu sellele, kuidas ajakirjandust inimeste mõjutamisel maksimaalselt ära kasutada. Valdo Jask vaatleb oma artiklis, kuidas tehti ajakirjandust natsionaalsotsialistlikul Saksamaal.

Tänapäeval leidub vähe inimesi, kes suudavad oma elu elada ilma igasugu meediata, olgu selleks siis televisioon, raadio, ajakirjandus või järjest olulisemaks muutuv sotsiaalmeedia. Me võime küll väita, et loetud artikkel või vaadatud telesaade ei muuda meie maailmapilti, kuid teaduslikult on tõestatud vastupidist. Loomulikult leidub isiksusi, keda ongi raske kui mitte võimatu mõjutada, aga juba ammu on teada asjaolu, et enamik inimesi on vägagi manipuleeritavad.

Ka on sõnade tähendused oluliselt muutunud. Parem- ja vasakpoolsus on lootusetult sassi aetud. Nii on ka sõna propaganda saanud juurde halvamaigulise varjundi, kuigi veel enne Teist maailmasõda oli olemas Eestis Riiklik Propagandatalitus. Nüüdsel ajal oleks sellise nimetusega riiklik asutus mõeldamatu. Meie ajal kasutatakse pigem nimetust Valitsuse kommunikatsioonibüroo. See on nii ka teistes riikides.

20. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi uusi tehnilisi saavutusi, mis oluliselt avardasid propaganda tegemise võimalusi. Sajandi esimesel poolel olid sellisteks uuteks saavutusteks kindlasti raadio ja kino. Samuti hakati teaduslikult lähenema ajakirjandusele. Kes oskas neid uuendusi koheselt oma töösse kaasata, seda saatis suur edu.

Üheks selliseks “pioneeriks” oli vaieldamatult natsionaalsotsialistliku Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels, kes suutis oma ametkonna sellistel tuuridel tööle panna, et veel viimastel sõja-aastatel rääkis suurem osa sakslasi sõja võitmisest. Natsionaalsotsialistlik ajakirjandus jõudis ka Eestisse, sest teadupärast olid 1941–1944 siin peremeesteks sakslased. Vaatamegi olulisemaid Goebbelsi välja töötatud põhitõdesid.

Ametlikult oli propagandaministeeriumi ülesanne valitsuse seisukohtade selgitamine ning saksa rahvustunde taastugevdamine. Ministeeriumi pressikonverentsil 16. märtsil 1933 tegi Goebbels avalikuks oma eesmärgi: “Rahvas peab hakkama ühtemoodi mõtlema, ühtemoodi reageerima ja andma ennast valitsuse käsutusse.”

Nii ajakirjandus kui ringhääling võeti pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut 1933. aastal riigi kontrolli alla. Ajalehtede arv vähenes 1939. aastaks peaaegu poole võrra. Allesjäänud pidid rangelt järgima propagandaministeeriumi poolt väljatöötatud seadust (Schrifleitergesetz), mis seadis kõrged nõudmised nii toimetajale kui kirjastajale. Toimetaja pidi olema ühiskonna teener, kes oma tegevusega vastutas esmajoones riigi ees ning kes ei tohtinud ajalehe toimetamisel taotleda suurt kasu. Ühiskondlik ülesanne pidi seisma kõrgemal ärilisest kasust. Need nõuded kehtisid mitte ainult riigi omanduses olevate ajalehtede kohta vaid ka erakirjastajatele.

Sarnaselt teistele totalitaarsetele ühiskondadele puudus ka Saksamaal ajakirjandusvabadus. Seda põhjendati ühiskonna vajadusega end kaitsta erakondliku killunemise eest, mis võib viia rahvuse sisemise lõhestumiseni. Samas oli ajakirjandusel lubatud nõu anda ja kritiseerida, kuid kui tegutsetakse rahva heaolu, au ja riigi huvide vastu, siis sellisel ajakirjandusel kohta polnud.

Informatsiooni, mida tohib avaldada ja mida mitte, said peatoimetajad propagandaministeeriumi sagedastelt pressikonverentsidelt, kohalikud ajalehed said sellekohase teabe kirjalikult.

Sakslased olid välja töötanud kindlad reeglid, mida ajalehtede toimetamisel tuli arvestada. Tähtsal kohal oli foto, juhtkiri ja teised elemendid. Oluline oli isegi teksti paigutus, sest teatud lehekülgede osadele jäävat lugeja pilk esmajoones peatuma. Psühholoogilised katsed olid kindlaks teinud, et lehekülgede jagamisel nelja ruutu langeb pilk tavaliselt parempoolsele ülal ning järgmisena alumisele paremale. Seega tuli tähtsamad artiklid paigutada nimetatud lehekülje osadesse ja sageli nii ka tehti.

Üheks tähtsamaks elemendiks peeti fotot, sest pilt mõjub juba vaatamisel, teda ei pea lugema. Kuigi fotosid vaadatakse tihti vaid põgusalt, olid sakslased seisukohal, et piisab ka lühikesest pilgust fotole mõjutamaks inimest soovitud suunas. Samas võib foto ka valetada, sest fotomontaaži abil on võimalik element kaotada või juurde tekitada.

Ka ajalehe juhtkirjale omistati suurt tähendust. Sakslased olid veendunud, et kuigi osa lugejaid piirdub vaid pealkirjade ja värskete sõnumitega tutvumisega, leidub siiski ka neid, kes loevad läbi juhtkirja. Seetõttu peab juhtkiri olema kirjutatud professionaalselt ja huvitavalt, et selles sisalduv informatsioon jääks lugejale raskusteta meelde.

Kindlat kohta omas ajalehes karikatuur, mida Teise maailmasõja eelses ja aegses maailma ajakirjanduses tihti kohtab. Karikatuurid muutusid eriti populaarseteks sõja ajal, mil neid sai edukalt kasutada propagandavahendina. Sakslased arvasid, et inimesed on pildi abil kergesti mõjutatavad ning selle abil kahjustatakse vastase head kuulsust.

Loomulikult ei sisaldanud natsionaalsotsialistlik ajakirjandus üksnes propagandistlikke elemente. Kuigi põhirõhk oli asetatud Kolmanda Riigi populariseerimisele, avaldati ka artikleid, mis olid Goebbelsi ametkonna poolt jäetud puutumata, kuid nende osakaal oli siiski väike.