Ajakirjanduse sõda sõnavabaduse vastu

Alternatiivmeedia ülesandeks on seista sõnavabaduse kaitsel. Foto: Bigstockphoto.com

Endine ajakirjanik Villu Arak väitis esmaspäeval Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos “Sõda vaba ajakirjanduse vastu”, et täiskasvanud ajakirjanduses pole teeseldud tasakaalule ruumi ning teatud ideede propageerijatel puudub õigus saada ajakirjanduses võrdväärselt sõna. Problemaatiliseks muutub olukord aga siis kui kallutatud ajakirjanike meelevaldsetest tõlgendustest puhkeb hoopis “vaba” ajakirjanduse sõda sõnavabaduse vastu.

Oma EKRE vastu suunatud mittekoherentses paskvillis “Sõda vaba ajakirjanduse vastu” leiab endine ajakirjanik ja praegune “ettevõtete mõtestaja” Villu Arak, et ajakirjanik ei peakski oma töös olema objektiivne ja neutraalne ega ka oma isiklikke seisukohti häbenema ja varjama. Nende esile tõstmine ei õõnesta tema hinnangul kuidagi ajakirjaniku usaldusväärsust, vaid vastupidi, sellest tulenev läbipaistvus ainult suurendab seda ning publik võtab lihtsalt ajakirjaniku hoiaku teadmiseks. Tema arvates ei riku ka avaldatud poliitiline eelistus või parteiline kuuluvus ilmtingimata ajakirjaniku tööd, kuni ta allub faktipõhisele tõeotsingule.

Ennast maailmavaateliselt selgelt kristlik-konservatiivse uudiste- ja arvamusportaalina määratlenud Objektiivi toimetajana, kes hääletas tänavustel riigikogu valimistel avalikult EKRE poolt ning on erakonda ka oma töö kaudu toetanud, saan ma selle Araku väitega täitsa nõustuda. Ainult selle reservatsiooniga, et erinevalt Kuldvaarika vääriliselt neutraalsust etendada üritavast peavoolumeediast, pole me oma maailmavaatelisest kallutatusest ka kunagi saladust teinud. Seega muutuks meie meediamaastik kindlasti ausamaks ja selgepiirilisemaks, kui ka teised oma maskidel täielikult langeda laseksid.

Problemaatiliseks pean ma aga hoopis teist Araku artiklis väljendatud seisukohta, mille kohaselt pole täiskasvanud ajakirjanduses ruumi teeseldud tasakaalule, mistõttu puudub näiteks “lameda maa teoreetikutel, vaktsiinivastastel, marurahvuslastel, rassistidel, natsidel, terroristidel ja teistel teaduse või ajaloo nullitud ideede propageerijail õigus saada võrdväärset sõna”.

Kuigi teeseldud tasakaalustatust ei peaks tõesti etendama, on siin keskseks küsimuseks hoopis see, kes otsustab selle üle, milliseid ideid tohib üldse levitada ning millised kuuluvad tõesti ajaloo prügikasti (nt pesuehtne natsis, rassism ja muud selgelt inimvaenulikud ideoloogiad). Teine oht seisneb aga selles, et tihtipeale omistavad ajakirjanikud (aga ka arvamusliidrid laiemalt) teatud inimestele, rühmadele või liikumistele ideid, hoiakuid ja väärtusi, mida nood tegelikult üldse ei kanna — ehk siis teisisõnu tegelevad maailmavaateliste eelarvamuste pinnalt oma oponentide lihtlabase sildistamisega, sageli ajendatuna isiklikust trotsist, vimmast või ka omakasust.

Näiteid selle kohta ei tule kaugelt otsida. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna rahvuskonservatiividest liikmeid on meedias meelevaldselt marurahvuslasteks, rassistideks, natsideks, fašistideks ja/või paremäärmuslasteks jõudnud häbimärgistada juba reformierakondlased Urmas Sutrop, Valdo Randpere ja Airis Meier (kõik samuti Päevalehe vahendusel), keskerakondlased Martin Repinski (ETV), Yana Toom (Postimees), Raimond Kaljulaid (Postimees/Delfi) ja Abdul Turay (Delfi), Eesti 200 liige Florian Hartleb (Deutsche Welle), endine Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (Postimees) — seejuures sildistas tema vend Mihkel Raud EKREt oma saates “Kolmeraudne” suisa terroristideks —, ALDE  fraktsiooni juht Guy Verhofstadt (Politico), ajakirjanik Tarmo Virki (Reuters), näitleja Rain Tolk (Õhtuleht), kes võrdles EKREt ühtlasi koeraga jne. Sotsiaalmeedias on teiste seas EKREt rassistlike natside kambaks sildistanud ka liikumise “Kõigi Eesti” kaasalgataja Sten Hankewitz, kellest liikumine end nüüdseks küll distantseerinud on.

Kui nüüd võtta Araku poolt koostatud loetelu ette (mida saab kindlasti vajadusel ka oma suva järgi täiendada), siis saabki sellise meediakajastuse puhul vaid järeldada, et “marurahvuslikel”, “rassistlikel”, “natsistlikel”, “terroristlikel” ekrelastel polegi õigust meedias võrdväärselt sõna saada… kui üldse. Kindlasti leidub nende seas veel ka mõni vaktsiinivastane või ehk koguni lameda maa teoreetik, mis võimaldaks siis linnukesed kõikidesse kollektiivse suukorvistamise ja tsenseerimise kastidesse teha.

Neid meediaväljaandeid, kellel on aga jultumust vaatamata üldisele hüsteerilisele konservatiivide häbimärgistamisele ja materdamisele siiski vastu(pea)voolu ujuda ning EKRE kohta midagi positiivset kirjutada, soovitakse aga kinni panna ning nende töötajaid riigist välja saata, nagu Eesti 200 nurjunud kampaaniaga seotud “kommunikatsiooniekspert” Andreas Kaju nõnda avameelselt Postimehe stuudios Objektiivile viidates mõista andis.

Inimesi nii-öelda valele teele viiva alternatiivmeedia (ehk siis Objektiivi ning EKRE enda uudiste- ja arvamusportaali Uued Uudised) kadumist ihaleb ka EKRE vastase meeleavalduse “Jah vabadusele, ei valedele” korraldanud Reformierakonna noortekogu välissekretär Gaspar Shabad.

Seega saab iga päevaga üha selgemaks, et vasakliberaalsed poliitikud, arvamusliidrid, ajakirjanikud ja ka meediaväljaanded on avanud ühisrinde ajakirjanduse sõjas sõnavabaduse vastu. Riigi- ja rahvavaenlasteks on tembeldatud aga (rahvus)konservatiivid, keda on süümevabama ründamise eesmärgil dehumaniseeritud natsideks, rassistideks, marurahvuslasteks ja paremäärmuslasteks, kellel pole teistega võrdväärset sõnavabadust, terroristideks, kellega läbi ei räägita ning koerteks, keda võib vajadusel lihtsalt magama panna.

Hoolimata sellest, et paljud vasakliberaalsed poliitikud, arvamusliidrid ja ajakirjanikud soovivad (rahvus)konservatiive vaikima sundida, ei kavatse ei EKRE “terroristlikud natsikoerad” ega ka Objektiivi “peaaju katoliikluse all kannatavad äärmuskatoliiklikud hallid kardinalid” lasta endale koera kombel suukorvi koonule tõmmata.

Objektiivist on aga seejuures saamas üha enam mitte üksnes ühiskonna, vaid ka ajakirjanduse enda valvekoer, kuna see on oma algse ülesande minetanud ning taltsaks ja võimutruuks muutunud. Olukorras, kus peavoolumeedia on suuresti muteerunud vaid “õigeid” jutupunkte vahendavaks propagandamasinaks ja dissidente karistavaks repressiivorganiks, on saanud hoopis alternatiivmeedia ülesandeks ja kohuseks seista tõelise sõnavabaduse kaitsel – ja täpselt seda me teha kavatsemegi.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!