Püha Istvani ratsamonument Budapestis. Foto: Bigstockphoto

Praegu on Euroopa Liidu juhtivate riikide hulgas populaarseks saanud Ungari igakülgne survestamine ja häbistamine sõnakuulmatuse eest. Praegu on õige aeg eestlastel hõimurahva kaitseks välja astuda, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Ungari on viimaste aastate jooksul ilmutanud isepäisust ning iseolemise paindumatut tahet Euroopa Liidus. See iseolemise tahe ja keerulised suhted Euroopa partneritega on traditsiooniline vastasseis Ungari ajaloos juba varajasest keskajast peale. Praegu on Euroopa Liidu juhtivate riikide hulgas populaarseks saanud Ungari igakülgne survestamine ja häbistamine sõnakuulmatuse eest. Praegu on õige aeg eestlastel hõimurahva kaitseks välja astuda. 

Ungarlased on eriline rahvas juba sellepärast, et kuuludes keeleliselt soome-ugri rahvaste hulka on nad välimuse poolest türgi rahvaste sarnased. Sellisteks vormis neid sajandite jooksul nende ajalugu. Muistsed ungarlaste hõimud rändasid IX sajandi teisel poolel Lääne-Aasiast Edela-Euroopasse – IX sajandi kolmekümnendatel aastatel eraldusid nad Kassaari kaganaadist  ja jõudsid Karpaatidega piirnevatele tasandikele umbes 860. aasta paiku.

Uutel aladel tuli ungarlaste esivanematel võidelda naabritega, et säilitada oma elustiil ja neile sobiv elukorraldus. 907. aastal purustasid ungarlased praeguse Bratislava ja Viini vahelisel alal Doonau jõe ääres sinna tunginud germaanlaste hõimud. Ungarlaste sõjakõigud naabrite vastu toimusid suurel territooriumil Balkanitest kuni Püreneedeni. Rändrahvale omane elustiil ja sõjakus said ohjatud, kui ungarlased väsisid vastasseisust Püha-Rooma Keisririigiga ja Bütsantsiga. Vürst Geza alustas läbirääkimisi Püha Rooma Riigi keisri Otto I-ga (912–973), kes valitses keisrina vahemikus 962–973. Saksa kuningaks krooniti Otto I 936. aastal Aachenis ning kui ta nõustus 962. aastal hakkama Rooma paavsti ja kiriku kaitsjaks, krooniti Otto I Roomas paavst Johannes XII poolt Püha Rooma Keisririigi keisriks. Sellise valitsejaga pidas ungarlaste suurvürst Geza läbirääkimisi ning see oli periood, mille jooksul ungarlaste hõimud muutusid lõplikult paikseteks ning hakkasid integreeruma Euroopa riikide hulka, võttes omaks naabrite elutavad.

Geza poeg, suurvürst Istvan, kes valitses vahemikus 997–1038, sai nimeks Istvan Püha. Tema ajal ehitati ungarlaste maale esimesed katoliiklikud kloostrid. Rüüsteretked ja sõjakäigud vähenesid Istvan Püha ajal olulisel määral ja ungarlased europiseerusid.

Naabritega ei läinud suhtlemine aga alati ladusalt ja oma alade kaitseks pidi ungarlaste tuntud valitseja Bela IV (valitses vahemikus 1235–1270) sõdima Austria hertsogi Friedrich II-ga (1211–1246). Belal õnnestus austerlastelt tagasi vallutada ungarlaste läänealad. Samas oli vürst Bela ka koos sõjaka Austria hertsogiga sõjakäikudel käinud ja hertsogi teiste naabritega sõdinud. 

Nagu iga teinegi Euroopa riik, elas ka Ungari üle feodaalse killustatuse perioodi. See oli László IV valitsemise ajal (valitses 1272–1290).

Ungari valitseja Lajos I, kes sai tuntud Lajos Suure nime all ja valitses 1342–1382, oli Poola kuninga Kazimierz III, keda samuti Suureks kutsuti, õepoeg. Poola kuningal ei olnud meessoost pärijat ja ta nimetas oma õepõja Lajosi juba 1339. aastal oma mantlipärijaks Poola troonil. Kui Kazimierz III 1370. aastal suri, sai tema õepoeg Poola kuningaks.

Ungari ajalugu on suur ja kirev. Sinna mahub vastasseis mongolitele ja sõjad türklastega, keerulised suhted Austriaga nendega liitriigis olles ja seegi tõsiasi, et Austria-Ungari aristokraatia oli esindatud paljude tuntud ungari suguvõsadega. Krahvid Esterházy ja vürstid Werböczy ning nendetaolised ülikud mängisid Habsburgide valitsetud Austria-Ungari ajaloos tähtsat rolli nii katoliikluse hoidmisel, seadusloomes kui ka kultuuri arendamises.

Meile, inimestele, kes sündisid eelmise sajandi keskpaigas või pisut hiljem, meenub Ungari mainimise puhul eelkõige see, et see riik kuulus kunagi Austria-Ungari liitriigi koosseisu, et ungarlased on alati olnud suurepärased muusikud, et nende veinid olid parimaid idablokki kuulunud riikide toodetud ja villitud veinide hulgas ja seegi, et Ungari oli peale Jugoslaavia kõige vabameelsem ja läänelikum idabloki riik. Ungari levimuusikud olid ülivõimsad tegijad, millest tuntumad on Omega, Locomotiv GT ja Skorpio.

Ungarlaste vastuhakk oma kommunistlikule valitsusele on hästi teada. Üliõpilaste meeleavaldusega 23. oktoobril 1956 alanud ülestõus levis üle riigi ja viis valitsuse, kes avas demonstrantide pihta tule, langemiseni. Rahvas moodustas relvarühmitusi, paljud kommunistid hukati, vabastati vange, võeti üle munitsipaalasutisi. NLKP Keskkomitee oli juba valmis alustama läbirääkimisi nõukogude vägede väljaviimise üle Ungarist, kuid lõpuks otsustati revolutsioon jõhkralt maha suruda – N. Liidu väed tungisid Ungarisse, näidates kogu maailmale oma tõelist olemust. Ungarlaste vastupanu kestis 10. novembrini. Hukkus üle 2500 ungarlase ja 700 NL sõjaväelase, üle 200 000 ungarlase põgenes riigist. Järgnesid massilised arreteerimised ja tagakiusamine. 

Ülestõusu järelkaja andis poliitilise vabaduse eest võitlusele tõuke kogu tollases sotsleeris. Igatahes olid ungarlased esimesed Moskva ülemvõimule vastuhakkajad ja said ka kõige jõulisema vastulöögi Kremli võimudelt. 

1989. aastal kuulutati 23. oktoober Ungari rahvuspühaks.

Ungarist mõeldes meenub mulle eelmise sajandi lõpupoole toimunud ja nüüdki veel korraldatav Tallinna Mõõga vehklemisturniir, mis oli lülitatud maailmakarika meistrivõistluste etapina suurde rahvusvahelisse sporti. Eelkõige mäletan tagasihoidlikku ja alati endasse süvenenud Ungari epeeässa, kelle nimi oli Ernö Kolczonay (1953–2009). See oli mees, kes tuli 1978. aasta maailmameistrivõistlustel Ungari meeskonna liikmena meeskondlikus arvestuses esikohale. 1979. aasta maailmameistrivõistlustel oli ta teisel kohal ja 1982. aasta Euroopa meistrivõistlustel samuti teisel kohal. Tallinna Mõõga turniiril tuli Ernö Kolczanay esimeseks 1977. aastal. 1981. aastal oli ta Tallinna Mõõga turniiril kolmas ja 1984. aastal uuesti esimene. Teistest ungarlastes võib Tallinna Mõõga turniiril edukalt esinenud meestest ära nimetada 1971. aastal kolmanda koha saanud Gábor Erdös`i ning 1978. aastal teiseks jäänud Laszlo Pethö. Ka 1981. aasta Tallinna Mõõga turniir oli ungarlastele edukas. Szabolcs Pasztor võitis turniiri ja István Osztrics sai teise koha. Nende meeste vehklemist vaadata oli suur nauding. Nendest kiirgas ajatut võitlusvaimu ja sedagi, et vehklemine oli nendele rahvussport, traditsioone järgiv ja esivanemate uljaid võitlusaegu.

Konservatiivne ühiskond toetub traditsioonidele. Euroopa traditsioon on see, et riik on alati toetunud kirikule. Vanad tavad on ungarlastel alati au sees olnud. Neil on Eestiga sarnane ajalooline kogemus eelmisest sajandist. Impeeriumite lagunemine andis ungarlastele iseolemise eelmise sajandi alguses, mis neilt aga Teise maailmasõja keerises uuesti ära võeti. Täpselt sama juhtus eestlaste riigiga. 

Nüüd, kus mõlemad rahvad eelmise sajandi lõpus oma iseolemise taastada suutsid ja oma saatuse uuesti enda kätte võtsid, tuleb ungarlastele praeguses keerulises poliitilises situatsioonis igal juhul toeks olla. Mitte kuidagi ei tohi tümitada ungari vendasid europaabeli komissaride piitsaplaksutuste peale. Eesti ja Ungari rahvad peavad olema solidaarsed ja ühiselt vastu seisma oma ajalooliste traditsioonide ja kristliku maailmanägemise kaitsel kõige ebaloomuliku vastu. 

Ungari ja Poola on Eesti kõige suuremad liitlased ja sõbrad. Nii on see välja kujunenud ajalooliselt. Sõpru ei reedeta kunagi. Kui ungarlaste valitsejad Istvan Püha ja Lajos Suur suutsid kristlike valitsejatena oma rahvast kaitsta ja hoida vabadust, suudavad seda ka nende järeltulijad tänapäeval. Seda suudavad nad muide ilma „asjalike näpunäidete" ja „nõuandva hääleta" europedellidelt.