Tõnu Adrik, kes on üks Taktikalise Laskmise Keskuse asutajatest ja omanikest, selgitab, miks siseministeeriumi poolt kavandatav relvaseaduse radikaalse muutmise plaan on põhjendamatu.

Eestis on alates taasiseseisvumisest riigikaitse üheks põhialuseks olnud totaalkaitse kontseptsioon. See põhineb relvastatud rahval, mis saab vajaduse korral abistada riigi jõustruktuure rünnete tõrjumisel või siis vastavalt Põhiseaduses sätestatule teostada vastupanu riigikorra vägivaldsele muutmisele. Sellise riigikaitse eelduseks on relvade olemasolu rahva käes.

Eestis on eraisikute käes olnud seaduslikud tulirelvad juba 25 aastat. Meie vastavad seadused koos küllaltki rangete nõudmistega relvaloa taotlejatele (taustakontroll, tervisetõend jne) ühes riigipoolse järelkontrolliga on taganud selle, et seaduslike relvadega pole nende aastate jooksul toime pandud sisuliselt mingeid kuritegusid. On olnud vaid üksikud erandjuhtumid, kuid võimatu on vaielda vastu väitele, et sisuliselt selline ilming nagu relvakuritegevus seaduslike relvadega Eestis puudub.

Võimatu on vaielda vastu väitele, et sisuliselt selline ilming nagu relvakuritegevus seaduslike relvadega Eestis puudub.

Paraku on relvade rahva käes olemine ja relvaomanike poolt nendega teostatav väljaõpe ilmselgelt vastumeelne olnud mõnedele riigiametnikele.

Hiljuti toimus siseministeeriumis ümarlauakohtumine seoses Euroopa Liidu relvadirektiivi ja Eesti Vabariigi relvaseadusesse esitatud muudatusettepanekutega. Kohtumisel olid esindatud mitmed riigiasutused, spordi- ja jahindusorganisatsioonid ning relvakaupmehed. Nõupidamisel osalejad leidsid üksmeele enamikes esil olnud küsimustes, ent ainsana oli pea kõigis küsimustes ülejäänud osalejatega vastupidisel seisukohal Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esindaja Sven Põierpaas, mis on ka arusaadav, kuna ta on üks muudatusettepanekute kaasautoritest.

Ümarlaual osalejate sõnud mõjusid neile äärmiselt kummalisena ja kohati ka kunstlikult otsituna PPA esindaja seisukohad, mis sisuliselt kutsusid üles eraisikutelt üldse relvi ära korjama ning keelustama ka rahvusvahelisel tasemel esindatud spordialad, mis Eestis alaliiduna esindatud, kuna sellise spordi harrastamine ersisikutele ei ole sobiv ja tuleks seetõttu ka ära keelata. Täpsemalt käis siin jutt practical-laskmisest (www.ipsc.ee), mille harrastajaid on Eestis 700 inimese ringis, kellest suur osa on politseiametnikud ja kaitseliitlased, kes oma vabast ajast eraisikuna seda sporti harrastavad ning seeläbi muuhulgas ka oma riigikaitselisi oskusi täiendavad.

Kavandatud muudatusettepanekute hulgas on ka rida igati tervitatavaid ettepanekuid, nagu relvaeksami sooritamine eesti keeles, enesekaitse relva omavate isikute rekvalifitseerimine laskekatsel relvaloa vahetamisel jne.

Järgnevalt toon välja kolm peamist probleemkohta kavandatavas relvaseaduse muudatuses, mille rakendamise vajalikkuses on põhjust tõsiselt kahelda ning mis vastupidiselt seletuskirjas väidetule omavad Eesti ühiskonnale üldisemalt olulist negatiivset mõju.

Esiteks: keeld omada enesekaitseks rohkem kui üht relva on põhjendamatu

Vastavalt eelnõu §-le 1 p 6 tohib eelnõu seletuskirja kohaselt eelnõuga kavandatavate muudatuste jõustumisel turvalisuse otstarbel relva käitlemise õiguse saanud isik omada vaid ühte sel otstarbel ettenähtud relva. Isikud, kellel on enam kui üks nimetatud kategooria relv, peavad võõrandama üleliigsed relvad enne relvaloa vahetamist.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et muudatus puudutab ligikaudu 2600 isikut, mis on relvaomanike koguarvust ligikaudu 10%: “Muudatusega pannakse isikutele kohustus võõrandada üleliigsed turvalisuse otstarbel soetatud relvad enne relvaloa kehtivuse lõppemist. Seetõttu võib mõju sihtrühmale lugeda negatiivseks. Arvestades seda, et isikutel on võimalik teha küllaltki pika perioodi vältel ettevalmistusi üleliigsete relvade võõrandamiseks, siis see vähendab negatiivse mõju toimet ning seetõttu võib pidada avalduvat mõju väheseks.”

Toodud väidetega ei saa nõustuda. Esiteks ei aegu kõigi muudatusega seotud isikute relvaload mitte 5 aasta jooksul, vaid aegumisprotsess on pidev; mõnedele relvaomanikele võib jääda relvaloa kehtivuse lõpuni 3-4 aastat, mõnedele 3-4 kuud või veelgi vähem. Kui tänasel päeval võtab kasutatud relva müük Eestis aega keskmiselt umbes 6 kuud, aga vahel ka kauem, ei saa valdav enamik oma relvi edasi müüa. Kui kehtestub seadusemuudatusega ettenähtud piirang, siis kellele üldse saab enesekaitseks soetatud relva võõrandada? Spordiks või jahipidamiseks need relvad ka reeglina ei sobi, kuna on oma mõõtmetelt väikesed ning reeglina ka liiga väikese võimsusega. Jääb üle võõrandada need relvad riigile. Kui arvestada, et keskmiselt algab ühe relva hind ca 550-st eurost ja võib ulatuda 1500–2200 euroni vintpüsside eest, siis millise eelarverea pealt saab tuhandete relvade hüvitamine nende omanikele toimuma? Seejuures ei oleks riigil neile relvadele üldjuhul mingit otstarbekat kasutust.

Oluliseks probleemiks on kindlasti teema, mis puudutab enesekaitserelvade koguarvu piiramist ühele relvale inimese kohta. Tekib küsimus, miks näiteks golfimängijal on vaja kaasas vedada kümmekond erinevat golfikeppi, saaks ju ka ühega mängitud; või miks peaks inimesel olema enam kui üks auto, kahe autoga korraga ju niikuinii sõita ei saa. Iseenesest ei ole ümarlaual osalenud relvaomanikud kategooriliselt vastu enesekaitse relvade koguarvu mõistlikkuse piires reguleerimisele, aga piirmäär võiks siiski olla pigem kuni 5 relva, või ideaalis – jätta piirarv üldse määratlemata, nagu praegu, sest probleeme sellega ju ei ole. Nagu öeldud, pole juba 25 aastat enesekaitserelvad relvadega seotud kuritegudes mingit osa etendanud, v.a. üliharvad üksikjuhtumid. Täna kehtiv relvaseadus ei piira otseselt enesekaitserelvade arvu ühe isiku käes, vaid see küsimus lahendatakse vajaduspõhiselt, st isik peab põhjendama enamate relvade vajaduse. Süsteem on efektiivselt töötanud ja nii see võikski jääda.

Võib olla nõus, et 19 relva omamine (millele viidatakse muudatuseelnõu seletuskirjas) enese ja vara kaitseks on ilmselge liialdus, kuid tegemist on erandjuhtumiga terves vabariigis, millele viidates kogu relvaseaduse põhimõtteline ümberkujundamine on kahtlemata ülereageerimine. Pigem tuleks lähemalt uurida, mil viisil sai kõnealuste relvade omanik politseist neile 19-le relvale soetamisloa – seletuskirjas väidetakse otseselt, et tänasel päeval on enesekaitserelva taotlemine keeruline ning iga enesekaitserelva soetusloa väljastamist peab taotleja politseis väga põhjalikult põhjendama.

Edasiselt viitan käesolevas punktis teemaks oleva muudatuse osas Eesti Practical-laskmise Ühingu (EPLÜ, www.ipsc.ee) seisukohale. Suheldes Eesti laskespordiorganisatsioonidega, langevad nende arvamused selles küsimuses ühte; allolevaid seisukohti jagame täielikult.

Kavandatava seadusemuudatuse mõju on oluliselt suurem, kui analüüs seda välja toob. Kahjuks ei too tabelis esitatud andmed eraldi välja enese ja vara kaitseks registreeritud relvi, mis ei ole revolver ja püstol. Kuid isegi kasutades olemasolevaid andmeid on nn “üleliigsete” relvade arv 6510, mida muudatuse rakendamisel on tõenäoliselt võimatu võõrandada, kuna ei ole seda kellelegi teha. Kuna ilmselt suur osa nendest 2645 inimesest, kellele osundatud relvad kuuluvad, ei ole nõus oma relva ka lihtsalt niisama loovutama, üritavad nad saada mõne jahi- või spordiorganisatsiooni liikmeks ilma reaalse eesmärgita jahti pidada või sporti teha.

EPLÜ võistlustel kasutatakse kõiki relvaliike, seega väga suure tõenäolisusega oleme me eelistatuim organisatsioon, kes selle rahvamassiga tegelema peab. Et kuidagi olukorda kontrolli alla saada oleme tõenäoliselt sunnitud olulisel määral tõstma oma nõutavaid miinimumnorme ja kuna EPLÜ sportlastest on enamus harrastajad, kes tegelevad alaga oma vabal ajal, võivad uued normid osutuda paljude jaoks majanduslikult või ajamahult vastuvõetamatuteks, mis viib lõpptulemuses selle ala populaarsuse inimeste seas alla. Lisaks ülalmainitule näeme me ohtu, et selliseid “spordi eesmärgil” registreeritud relvi hakatakse ebaseaduslikult kandma enesekaitseks, mis võib mõne intsidendi puhul tuua meie spordialale kaasa väga negatiivse maine ja seeläbi kahjustada ülejäänud seadusekuulekate sportlaste huve.

Samuti on paljud meie sportlastest politseiametnikud, kaitseväelased, kaitseliitlased ning ka isikud, kes kannavad või omavad relvi enese ja vara kaitseks. Olgugi, et riigikaitse, turvalisuse tagamine ja sellega seonduv ei ole meie organisatsiooni tegevusega seotud, oleme me nõus vahendama nende arvamust, et mitme ja eri liiki relva omamine enese ja vara kaitseks on õigustatud järgmistel põhjustel:

  1. Erinevad ilmastikuolud ja sobiva relva valik – ei ole reaalselt võimalik kanda erinevates oludes täismõõdus relva, mida on võimalik varjata talveriiete alla, kuid võimatu varjatult kanda õhukeste suveriietega. Samas, kui otsustada väikesemõõtmelise kompaktrelva kasuks, ei ole see efektiivne looma ründe tõrjeks oma liigvähese võimsuse tõttu. Seega oleks mõistlik, kui üldse enesekaitserelvade arvu piirata, tõmmata see piir 5 relva kanti.
  1. Maakohas elades on sileraudne- või vintpüss võrreldes püstoli või revolvriga parem ja ohutum variant marutaudis või muu metslooma tõrjumiseks, aga ka tõhus vahend sissetungijate vastu ainuüksi psühholoogilistel kaalutlustel, mis võib ründe peatada juba enne relva reaalset kasutamistki. Võib nõustuda väitega, et linnatingimustes ei ole vintpüssi omamine enesekaitseks ehk kõige otstarbekam, kuid ses osas võiks teha siiski erandi maapiirkonnas elavate või maakodu omavate relvaomanike suhtes.
  1. Nagu selgus siseministeeriumi korraldatud ümarlaual, kus arutati Euroopa Liidu tulirelvade direktiivi muutmisettepanekut, kasutab täna oluline osa kaitseliitlastest harjutustel isiklikku relva, mida hoitakse enesekaitserelvana tsiviilregistris, kuna Kaitseliidu registris oleva relva kasutamine nõuab ühekordseid kooskõlastusi, mida on keeruline saada ja seetõttu on praktiliselt võimatu oma relvaga käia võistlustel ja harjutamas. Ning kõik sellised kaitseliitlased ei ole laskesportlased või jahimehed.
  1. Kui ainsa enesekaitserelvaga tehniliselt midagi juhtub ja see läheb remonti, mis siis saab? Remont Eestis, arvestades meie riigis relvameistrite arvu ja kohe olemasolevate varuosade saadavust, võib võtta vähemalt paar nädalat, pigem aga paar kuud või ka pool aastat, kui relv tuleb tagasi saata valmistajatehasesse.

Lisaks on meie hinnangul eelnõu põhjendustes ka vastuolu iseendaga. Seletuskirja 2. peatükis olev lõik, mis käsitleb enese ja vara kaitseks omatavate relvade liigi ja arvu piiramist, põhjendab piirangu kehtestamist vajaduspõhise lubamisega. Samas mõni lõik edasi loobutakse vajaduse põhjendamisest protsessi lihtsustamise ettekäändega.

Õiglane oleks ka hinnata mõju tegelikule sihtgrupile, keda käesolev punkt on loodud mõjutama, ehk isikuid, kes omavad relva ainult enese ja vara kaitseks. Vastavalt analüüsis toodud tabelile tuleb selleks isikute arvuks 12 492 ja neist omakorda mõjutab muudatus 2645, mis teeb mõju ulatuseks üle 20%. Seega mõjutatud osa sihtrühmast ei ole kaugeltki väike, nagu seda väidab seletuskirja peatükk 3 (keskmiseks hindab seda ka sama dokumendi peatükk 6.3). Vigane on analüüsis ka statistika kasutamine – koos esitatud väljavõttega tsiviilrelvade registrist on öeldud, et kolme ja enama relva omanikke on 465, kuid tabelit põhjalikult vaadates (read kus on 12, 16, 19 relva) ei viita numbrid sellele, et väiksema relvakogusega inimeste arv sisaldaks endas suuremat. Seda kinnitab ka analüüsis mainitud 2645 mõjutatud relvaomanikku. Ülaltoodu põhjal tuleneb isikute arvuks, kellel on kolm ja enam relva, 730, neli ja enam – 265. Seades selle piiri kasvõi viiele relvale oleks sihtrühma mõjutatud osa juba sisuliselt tõesti olematu.

Minu ettepanek antud paragrahvi punkti osas on loobuda enesekaitseks relva liigi piiramisest ainult püstolile või revolvrile. Samuti loobuda relvade arvu piirangust ning selle asemel tegeleda järelevalvega ehk pistelised kontrollid ja relvaloa pikendamisel veendumine, et relvad on omanikul jätkuvalt alles ja hoiutingimused on nõuetekohased. Koos relvade arvu kasvuga nõutakse relvaomanikult juba praegu täiendavaid turvameetmeid (teine või parem kapp). Varguste tõkestamiseks võib sellele lisada veel tehnilise valve õue ja leping turvafirmaga.

Enesekaitseks lubatud relvade piirarvu piiramine ei aita ka eelnõu seletuskirjas välja toodud relvade kaotamiste vastu (välja toodud 626 relva viimase 5 aastaga). Ei ole selge, kuidas kaotatud relvade arv on seotud rohkem kui ühe enese ja vara kaitseks ettenähtud relvaga, kuna kaotada või varastada saab ka ainsat olemasolevat enesekaitserelva, rääkimata juba jahi- või spordirelvadest. Kokkuvõttes me ei näe, et mitme relva omamine oleks kuidagi ohtlikum ühe relva omamisest, eeldades, et ei tehta allahindlusi relvaloa väljastamisprotseduurides, hoiutingimustes ja järelevalves. Liiatigi ei ole täna ühe relva omamisel relvaseaduse järgi relvakapi omamine üldse nõutav ning ses osas ei ole seadusemuudatuses ka mingit muutust ette nähtud. Kahe ja enama relva puhul on relvakapi olemasolu aga juba kohustuslik; seega võib väita, et tegelikult on ühe relva omamine oluliselt “ohtlikum”, kui pidada silmas selle potentsiaalseks varguse objektiks sattumist.

Teiseks: laskesportlastele lubatud laskemoona piiramine on põhjendamatu

Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu §-iga 1 punkt 33 seonduvalt ei ole EPLÜ nõus kehtestatava laskemoona maksimumkoguse piiramisega 3000 padrunile kõikide sporditulirelvade kohta.

Padrunite suures koguses soetamise ja ostmise põhiliseks põhjuseks on hind, mis on sportlasele hulga soodsam kui moona soetamisel nt 1000 või 5000 ühiku kaupa. Lisaks ülalmainitule omavad osad sportlased ka mitut erinevat laskemoona kasutavat relva (nt kaks erineva kaliibriga püstolit, lisaks sileraudne- ja vintpüss), mis teeb kokku koguse alla 1000 padruni kaliibri kohta. Väär on ka väide, et suuremat kogust laskemoona ei saa mõistliku aja jooksul treeningul ära kasutada – keskmise võistluse minimaalne vajalik laskude arv võib olla umbes 500 (reaalselt peaks arvestama kuskil 1,5–2kordset padrunitekulu), samuti ühel treeningul kulub korraga umbes 200–300 padrunit. Võttes arvesse keskmise huviga sportlase, läheb neil aastas treeningutele suurusjärgus 10 000 kuni 12 000 padrunit, lisaks pea samapalju võistlustele.

Siseministeeriumi ümarlaual puudutati ka laskemoona teemat ning eelkõige olid probleemiks välja toodud hoiutingimused (eriti korterelamutes). Olen seisukohal, et vajadusel kehtestatav täiendava raudkapi paigaldamise nõue laskemoona hoidmiseks ei ole ületamatu takistus. Samas, kuna täna lõpeb reaalne arvestus laskemoona üle sisuliselt selle kauplusest erakätesse müügi hetkel, siis plaanitav piirang ei takista reaalselt midagi. Isegi kui relvakaupmehed hakkaks laskemoona soetamise andmeid reaalajas edastama politseile andmekaeve tarbeks, suudaks “eesmärgiga inimesed” soovi korral varjatult koguda üsna suure koguse padruneid, ilma et satuksid riikliku järelvalve huviorbiiti.

Kolmandaks: nõue keelata alkoholijoobes gaasiballooni kandmine on põhjendamatu

Eelnõu § 1 punktiga 3 seonduvalt soovitakse keelata piiramata käibega relva – gaasiballooni – kandmist alkoholijoobes. Nimetatud sättele puudub igasugune reaalne põhjendus; pole avalikkuses kuulda olnud, et Eestis tuleks pidevalt ette gaasiballooni väärkasutamist joobes isikute poolt korralike kodanike vastu.

Küll aga võetaks kodanikelt ära pea ainsa efektiivse enesekaitsevahendi kandmise õigus, kui nad juhtuvad sünnipäevalt või kõrtsist “meeldivas olekus” hilisel ajal kodu poole liikuma. Teatavasti valitakse eelkõige just sellised isikud välja kuritegelike rünnete sihtmärgiks, kuna eeldatav vastupanu on nende seisundist lähtuvalt ilmselt väiksem. Nüüd soovib riik ka seda ainsat legaalset abivahendit neile isikutele keelata, mis ilmselgelt on vastuolus kodanike põhiseadusliku õiguse – enesekaitse õiguse – efektiivse teostamisega.

Veel mõned probleemid

Lõpetuseks olgu toodud välja veel mõned probleemsed aspektid, mis on kogunenud relvaomanike ja spetsialistidega nõu pidades:

  1. Väidetavalt lihtsustub ühte enesekaitserelva soovivate isikute taotlusprotsess, kuna enam ei pea politseis põhjendama, kas seda relva ikka on vaja ja milleks. Näen selles pigem potentsiaalset riskifaktorit, kasutades antud projekti põhiliste koostajate Sven Põierpaasi ja Tarmo Pruuli poolt kasutatava analoogilise demagoogia väljendeid – riik õhutab sellega rahvast relvile (mida näiteks relvakaupmehed ei tohi reklaami kaudu teha, kuna see õhutavat vägivallale) hoolimata sellest, kas see isik üldse soovib või on oma isiksusomadustelt valmis või pädev relva omama/kandma. Antav signaal on: tulge ja võtke, on vaja või mitte, saab küsimusi küsimata, andke ainult paberid sisse. Ka tänasel päeval ei pea isik reaalselt politseiametnikule ülemäära põhjendama, miks talle enesekaitserelva vaja on, taotlemine on küllaltki lihtne. Pigem on antud muudatuse mõte olla “präänikuks” fakti eest, et “piitsana” võetakse kõik ülejäänud relvad käest.
  1. PPA toob välja tänase probleemina asjaolu, et mõned isikud võtavad enesekaitserelvadena arvele tegelikult kollektsioonina kasutatavaid relvi või siis lihtsalt huvist relvade vastu, ja see on probleem. Iseenesest on juba mõneti muret tekitav asjaolu, et riik üritab hakata hindama ja reguleerima oma kodanike harrastusi ja huvialasid liigitades mõned neist ebanormaalseks või kahtlaseks.
  1. Tuuakse välja väide, et kuna relvad on ohtlikud, siis ohutaset saab oluliselt vähendada juhul, kui piirata nende arvu ühele relvale praeguse keskmise 3–4 relva asemel isiku kohta. Julgen väita, et mistahes tulirelv on ohtlik isiku käes, kes ei oska seda kasutada või vastupidi – on motiveeritud sellega kuritegu sooritama. Soomes 2007. aastal Jokelas toimunud koolitulistamise toime pannud isikule ei antud soetusluba 9 mm kaliibriga püstoli hankimiseks, kuna see oleks olnud tema esimene relv ja politsei arvas, et see on oma võimsuse tõttu liiga ohtlik – paremaks peeti seda, kui võetakse 5,6 mm püstol, mis on väikese kaliibriga ja seetõttu ohutu. Tulemust teame kõik: 9 hukkunut ja 12 haavatut. Seega pole probleem mitte relvades, vaid inimestes ning meil täna kehtiv relvaseadus on oma efektiivsust 25 aasta jooksul tõestanud – relvakuritegevus kui selline Eestis sisuliselt puudub ja olemasolevad probleemid on seotud illegaalsete relvadega.

Lähtudes eeltoodust tuleb suhtuda relvaseaduse muutmise plaanidesse tõsise skepsisega ning asuda seisukohale, et seadust, mis on toiminud hästi, ei tuleks vähemalt ülalpool selgitatud osas muutma hakata.