Krakówi Ülikooli ajaloolane Andrzej Nowak leiab portaalis Remix avaldatud arvamusloos, et "Vana-Euroopa" pealinnades valitseb tänaseni imperiaalne ja kolonialistlik meelsus ning kogu Euroopa vabaduse huvides on seda meelde tuletada. Berliinil, Pariisil ja Brüsselil on sama palju õigust meid õpetada, mida ja kuidas me peame tegema, kui meil neid.
Tänapäeval ei saa mitte keegi enam väita, et mõni teine kultuur, näiteks Aafrika või Aasia päritolu, oleks kuidagi halvem või vähem tähtis. Selline arvamus ei ole aktsepteeritav, kuid samas see ei kehti kõigi kohta. Koloniaalne poliitiline kultuur võimutseb Euroopa Liidus tänaseni.
Näiteks poolakate, tšehhide, ungarlaste, leedukate või ukrainlaste kohta on igati lubatav arvata, et nemad on "Euroopa põhjakiht", et nad on primitiivsed rahvad, mida tõeline Euroopa "ülemrass" võib ja peab juhtima, sest ainult nimetatud "ülemrass" on võimeline valitsema.
Selline mõtteviis ei puuduta ainult sakslasi. See käib ka Belgia "ülemrassi" kohta – kes korraldasid genotsiidi Kongos –; Hollandi "ülemrassi" kohta, kes olid Indonesia isandad; Prantsusmaa "ülemrassi", kelle käes oli kunagi kümne miljoni ruutkilomeetri suurune koloniaalimpeerium (mis on väiksemas mahus nende käes tänaseni). Itaalia "ülemrassi" kohta, kes kontrollisid Liibüat ja soovisid vallutada Etioopiat, või kunagise Hispaania "ülemrassi" kohta ja nii edasi.
Nimetatud riikide endisaegne poliitiline mentaliteet mõjutab tänaseni väga tugevalt nende imperiaalset lähenemist ja imperiaalset suhet Lääne- Ida-Euroopa poliitilisel teljel, viimase piirkonnaga, kus nad võivad ilma karistust kartmata viia ellu oma autoritaarseid kontrollimaania unistusi. Kus nad võivad harida ja valgustada tagurlikke Euroopa provintsi elankke.
Peale 1793. aasta teist Poola jagamist järele jäänud kärbitud Poola ei oleks pidanud valmistama mingit muret Venemaale, Preisimaale või Austriale (mis sellest jagamisest isegi osa ei võtnud). Kuid ometigi jagajad kartsid, et Poola, elajas, mis nende arust ei väärinud iseolemist, võib uuesti sündida.
Millistel sündmustel on tänasega väga suur sarnasus.
Kolmas Poola Vabariik on tugevam kui Poola peale teist jagamist ja seda isegi sõjaliselt. Kuigi me ei ole suur maailmavõim, siis kuulutades oma iseseisvust põhjustame me imperiaalsetes pealinnades ängi ja viha. Progressiusuliste kolonistide raev, kes ise kutsuvad ennast "vabastajateks", on üles äratatud. Mille pärast soovitakse meid endale allutada, mida varjatakse juba antiikajast tuntud ja Machiavelli poolt soovitatud kamuflaažiga. Mida me peaksime enda kaitsmiseks tegema?
Üheks lahenduseks võib olla kolme mere algatus, mille tuumikuks on juba olemasolev Visegradi grupp. Ma tuletan lugejatele meelde, et tegemist ei ole uue Pola või Anglosaksi poliitikamõttega. 1919. aastal käidi sama mõte välja geopoliitika ühe alusteoreetiku Halford Mackinderi, kes oli tuntud geograaf, majandus- ja poliitikateadlane, poolt. Tema hinnangul on Läänemere, Aadria ja Musta mere vahele jääv piirkond Euraasia kõige olulisem osa.
Poola patriootilise eliidi teadvuses on kolme mere algatus vähem või rohkem kinnistunud. Samamoodi on see kinnistunud Venemaa ja Saksamaa poliitilise eliidi teadvuses, kuigi nende vaade projektile on meist väga erinev.
Kui selline Visegradi riikide ümber koondunud riikide teljest saab konkretsem riikide ühendus, millega koos kasvab nende mõjukus; kui need riigid saavad maanteede ja raudteede taristuprojektide, mis on kasulikud neile – mitte mõeldud Moskva–Berliini–Brüsseli–Pariisi transiidiks – kaudu ühendatud, siis meie regioonist saab poliitiline jõud, millega peab arvestama ja mida ei ole võimalik alahinnata ega hõlpsasti valitseda.
Senini on Euroopa Liidu projektid täitnud, lähtudes tugevama jõu reeglist, pea ainult Berliini huve. Kuid täna on avanenud tõeline võimalus pääseda Saksamaa haardest.
Ameeriklased on kolme mere algatusse tänaseks investeerinud miljard dollarit, mis on sellest teinud reaalse projekti. Kuid see on eelpoolmainitud imperiaal-koloniaalmentaliteedi jaoks vastuvõetamatu, et meie regioon mängiks rolli, mis kui mitte võrdne, siis vähemalt oleks Berliini ja Pariisi õigustega paralleelne. Täna suhtub ülemrass meisse kui loomulikku kolooniasse.
Ülemrassi halba traditsiooni on Saksamaa poliitikaajaloos peamiselt seostatud Adolf Hitleri ja natsionaalsotsialismiga. Kuid ometigi Poola ja teiste Saksamaa idapoolsete naabrite vaatepunktist tuleb rõhutada, et sellisel traditsioonil on palju sügavamad juured. See ei puuduta ainult genotsiidi, mille kõige jubedamaks sümboliks on Auschwitz, vaid ka nende, keda peetakse endas vähemateks ja halvemateks, süsteemset ja brutaalset koloniseerimist ning imperiaalset allutamist. Kõigi nende vähemate rahvuste, nagu slaavid, juudid, mustlased ja teised "ida barbarid" allaheitmist.
Selline on üks pool Saksamaa traditsioonidest, mida me peame nii Saksamaa enda kui Euroopa hüvanguks kõigile meelde tuletama. Saksamaa heaks mõttes, sest kui meile tuletatakse meelde meie, tavaliselt välja mõeldud, osasid meie ajaloost, siis ka meil on samasugune õigus tuletada sakslastele, prantslastele, hollandlastele, belglastele, kantsler Merkelile, peaminister Ruttele ja eurosaadik Verhofstadtile meelde järgnevat: "Millal olete teie oma riigis seisnud silmitsi genotsiidiga? Millal te tunnistate enda traditsioonilist ülemrassi mentaliteeti?"
Ma süüdistan neid poliitikuid järgnevas: nad ei tunnista iseenda ülemrassi vaimulaadi ja pidevat tungi koloniseerida endast "vähemaid". Vabaduse traditsiooni ja iseseisvate riikide nimel me peame kõigile meenutama, et ühises Euroopas ei tohiks mitte kedagi kohelda kui harimatut matsi, patsienti või tagurlikku "idalast".
Meil on kohustus kasutada oma õigust vabadusele. See ei tähenda ainult sotsiaalsete gruppide vahelisi vabadusi, vaid eelkõige vabadust rahvaste vahel. See on imperatiivne.
Toimetas Karol Kallas