Prantsusmaa ettevõtja ja poliitikakommentaator Arnaud Bertrand selgitab sotsiaalmeedias, miks praegu Prantsusmaal toimuvad poliitikaelu arengud on võrreldavad riigipöördega.
Prantsusmaal toimus 25. augustil midagi üpris erakordset, mis paljastab, et üldsus on tunnistajaks ei millelegi vähemale kui Emmanuel Macroni korraldatud riigipöördele.
Lubage selgitada.
Seitsmendal juulil toimusid Prantsusmaal üldvalimised, Macron sai neil hävitavalt lüüa ning võitis pahempoolne Uus Rahvarinne.
Valimistest on möödas poolsada päeva ja Macron koos oma partei valitsusega juhib jätkuvalt riiki. Nad praktiliselt eiravad valimistulemusi, millisele käitumisele Prantsusmaa viiendas vabariigis pole pretsedenti.
Normaalsel juhul, nagu näitab ka pretsedentidel põhinev reegel, oleks Macron pidanud tänaseks nimetama peaministri, kes kuulub valimised võitnud Uude Rahvarindesse.
Esmalt selgitas Macron viivitamist, et olümpiamängude eel pole mugav uut peaministrit ametisse panna ja kutsus poliitilisi jõude üles "olümpiarahule".
See on kummaline, sest tema ise oli see, kes otsustas vahetult enne olümpiamänge korraldada valimised.
Tänaseks on olümpiamängudest möödunud kaks nädalat ja olukord on jätkuvalt samasugune. Inimesed hakkavad järjest rohkem küsima, mis on lahti?
Seda eriti olukorras, kus Uuel Rahvarindel on peaministrikandidaat Lucie Castets ootamas, kes on teenekas riigiteenistuja.
Nüüd toovad Macron ja tema selja taga olevad poliitilised jõud ettekäändeks, et nemad ei nõustu valitsusega, kuhu kuulub [vasakäärmuslik] Prantsusmaa ei Kooguta (LFI), mis on Uue Rahvarinde parteide koalitsiooni suurim jõud. Castets ei kuulu LFI-sse, kuid küll võivad seda mõned tema valitsuse ministrid.
Macron demoniseerib LFI-d samal viisil, nagu Ühendkuningriigis demoniseeriti Jeremy Corbinit, süüdistades teda antisemitismis.
Erivalt Corbinist LFI ei kooguta – selline on ka nende partei nimi, Prantsusmaa ei Kooguta – ja hakkavad Macroni süüdistustele vastu.
24. augustil juhtus midagi erakordset kui LFI juht Jean-Luc Mélenchon võttis Macroni oskuslikult kahvlisse, küsides talt avalikult: "Ütleme, et me lubame, et ministriks ei määrata ühtegi LFI liiget, kas te siis määraksite Lucie Castetsi peaministriks?"
Macron on sundvaliku ees. Kui ta ütleb Mélenchoni ettepanekule "ei", et LFI valitsusse ei lähe, siis see näitab, et LFI vasakäärmuslus on ainult ettekääne valimistulemuste eiramiseks.
Kui Macron ütleb "ei", siis see näitab avalikult, et ta ei tunnista valimistulemusi.
Sotsialistliku Partei, mis on Uue Rahvarinde teine suur jõud, juht Olivier Faure toetab Mélenchoni ja leiab, et "LFI ministrite ettekäändeks toomine pole enam pädev argument".
Samas Uue Rahvarinde valitsus ilma LFI-ta oleks samuti demokraatia tühistamine, sest suur osa valijaid andis oma hääle Uuele Rahvarindele just põhjusel, et sellesse koalitsiooni kuulub LFI.
Mélenchoni poolt on tegemist poliitilise julgustükiga, mis asetab Macroni silmitsi tema vastuoludega.
Mõned Macroni käsilased, nagu näiteks Benjamin Haddad, kes on Macroni partei endine kõneisik, räägivad juba avalikult, et Uue Rahvarinde valitsust ei tohi võimule lubada, sest see on Prantsusmaale halb.
Et nagu Macronil ja tema parteil on õigus otsustada selliste asjade üle?
Mida Macron lõpuks ette võtab, saab veel näha, aga praegu ollakse tunnistajaks erakordsetele sündmustele, mis osutavad kui demokraatiavaenulikuks on Prantsusmaa muutunud. Inimesed käisid valimas ja nende valikutega ei arvestata lihtsalt põhjusel, et need ei meeldi võimul olevatele inimestele…
Eelnevatel parlamendivalimistel Macroni partei küll võitis valimised, aga ei saanud häälteenamust, millest hoolimata ta määras kohe ametise enda parteisse kuuluva peaministri.
Endine Macroni valitsuse minister, Prantsusmaa mõjukas mõõdukas poliitik François Bayrou kinnitab samuti, et vastus Mélenchoni küsimusele peab olema kindlasti "loomulikult ei" (uue Rahvarinde valitsust ei kinnitata mitte mingil juhul ametisse), sest Uue Rahvarinde programm on Prantsusmaa jaoks "väga ohtlik".
Selline on poliitiline olukord Prantsusmaal. Jõud, mis kaotasid valimised, keelduvad võimu võitjatele üle andmast, kuna pole nõus viimaste poliitikaga. Nad usuvad, et neil on õigus olla lõplik kohtumõistja asjades, kuidas Prantsusmaad peab juhtima.
Absoluutselt ebareaalne.
Toimetas Karol Kallas