Ameerika Ühendriikide mõttekoja Heritage Foundation tellimusel valminud ülevaates nenditakse, et IPCC kasutab kliimateaduse tegemiseks sihilikult eksitavaid andmeid.
Heritage'i kliimateaduse eriaruanne kannab pealkirja "Tänaste üleilmsete temperatuuride ja Päikese aktiivsuse hinnangute ebausaldusväärsus ning selle mõju seostamisele üleilmse soojenemisega". Ülevaate autoriteks on teaduskeskuse Center for Environmental Research and Earth Sciences (Keskkonnauuringute ja Loodusteaduste Keskus; CERES) kolm tunnustatud teadlast Willie Soon, Ronan Connolly ja Michael Connolly.
Autorid kirjutavad sissejuhatuses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) haldusalas tegutseva valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) teaduse kohta:
"Arutelud [kliima]teaduse valdkonnas on veel pooleli ja teadlaste kogukond pole jõudnud tasemeni, millelt saaks kindlalt väita, et alates 1800ndatest aastatest toimunud temperatuuride muutuste vaatlused on kas enamasti looduslikud, inimeste põhjustatud või segu mõlemast."
Autorid võtavad eriaruande kokku kolmes punktis:
1. IPCC väidab, et see on "teinud kindlaks teaduse", nagu kliima muutuks ja kes/mis on selle taga, kuid arutelu vajab veel rahuldavaid lahendusi.
2. Tõendusmaterjalid näitavad, et IPCC on kliimamuutuste põhjuste avaldusi tehes liiga enesekindel ja ennatlik.
3. Teadlaste kogukond pole seni veel võimeline määrama, kas 1800ndatest toimunud temperatuuride muutused on suuremas osas looduslikud, suuremas osas inimeste põhjustatud või segu mõlemast.
Esimeses järjekorras seatakse kahtluse alla temperatuuride vaatlusandmed ja nende analüüs. Näiteks on ilmajaamad üle Maa jaotatud ebaühtlaselt ja nende asukoht on ligi 80 protsendi ulatuses kaldu linnade "kuumasaarte" poole. 1850. aastal olid ilmajaamad peamiselt Euroopa linnades, aastal 1900 Euroopa, Põhja-Ameerika, India ja Jaapani linnades või linnastutes, 1950ndatel jagunesid hajusalt üle maailma ning 2000. aastaks suurt midagi muutunud ei olnud. Põhja-Ameerika põhjaosa, Lõuna-Ameerika, Aasia, Austraalia ja Antarktika on jätkuvalt suuremas osas katmata.
2018. aasta seisuga on "väga" või "puhastes" maapiirkondades vaid ⅕ IPCC kliimateaduse aluseks olevatest ilmajaamadest.
CERES-i teadlased tegid kaks analüüsi: IPCC moel, milles oli kasutatud kõikide ilmajaamade andmeid ja ainult "maapiirkondade" temperatuurimuutuste vaatluse.
"Üks märkimisväärne erinevus tekib siis kui analüüsida nii linnade kui maapiirkonna ilmajaamade andmeid koos. Niiviisi saadakse üldine soojenemise trend, mis näitab, et kliima soojeneb sajandi kohta 0,89°C. Teisalt kui analüüsida ainult maapiirkondade temperatuure, siis tuleb välja, et üldine soojenemise trend sajandi kohta on 0,55°C. Seda on 40 protsenti vähem kui näitab kõigi ilmajaamade andmete koos analüüsimine."
Osutatud 0,55°C soojenemise juures märgitakse ära, et tegemist on ainult Maa põhjapoolkera andmetega, kuna lõunapoolkeral pole maapiirkondades piisavalt ilmajaamu, et nende põhjal saaks teha põhjendatud teaduslikke järeldusi.
Lisaks kipuvad IPCC kliimateadlased andmeid "kirssidena noppima" ja aastate võrdluses ei võrrelda samu asju. Näiteks kasutatakse nn võrgustiku keskmisi (gridded average) temperatuure, mis saadakse Maa jagamisest ruudustikuks ja ühe ruudu ilmajaamade keskmiste temperatuuride määramise kaudu. Seda sõltumata asjaolust, kas ruudus on üks või palju ilmajaamu ja kas viimased on jaotatud linnade ning maapiirkondade vahel ühtlaselt.
Peale kahtlase ruudustiku muutuvad aastate jooksul tingimused ilmajaamade ümber, millel pole kliimaga midagi tegemist ja mis põhjustavad nõndanimetatud astmelist või trendide kallutatust.
Inimtekkeliste kliimamuutuste teooria seavad kahtluse alla lisaks:
- Maa orbiidi ehk kalde muutused. Maa kalle Päikese suhtes mõjutab, kui palju päikesevalgust jõuab Maale. Näiteks usutakse laialdaselt, et Maa orbiidi muutused on jääaegade põhjuseks.
- Vulkaanide aktiivsus. Kui 1815. aastal purskas Indoneesias Tambora vulkaan, tõi see 1816ndal kaasa "aasta ilma suveta".
- Ookeanide hoovused muutuvad. El Niño–La Niña fenomenil (hoovuste muutused kahe kuni seitsme aastaste tsüklitena) on Maa kliimale jõuline mõju.
- Päikesevalguse hulk on ajaühikute lõikes erinev. Päikeseplekkide hulk muutub 11-aastaste tsüklitena ja mida rohkem on plekke, seda külmem on Maal.
Kõige suurem Maa kliima mõjutaja on päike. IPCC kliimamudelites on ühte patta pandud satelliitide eelse ja satelliitide aja (alates 1978. aastast) päikesekiirguse andmed. Esimest mõõdetakse/mõõdeti maapinnal, teist ilmaruumis. Need andmed pole üheselt võrreldavad. Lisaks kestab ühe satelliidi missioon kuskil kümme aastat, iga satelliitide põlvkond on eelmisest märksa erinevam ja andmete kogumises tekivad pikad pausid.
Toimetas Karol Kallas