Dziga Vertovi filmi "Inimene kaameraga" lõpukaader. Foto: Wikipedia

Kanada kirjanik Asa Boxer osutab kultuuriajakirjas The Secular Heretic ühele võimalikule põhjusele, kuidas tekib massiformatsiooni psühhoos.

Inglismaa kuningakoja luuletaja (poet laureate) Ted Hughes kurtis essees "Müüt ja Haridus" (Myth and Education), et meie haridussüsteem ei treeni kujutlusvõimet. Tema kurtmise põhjuseks oli hirm, et sellise hoolimatuse tulemuseks on inimeste võimetus teha vahet reaalsuse ja oma ettekujutluste vahel, mille tulemusena tekib empaatia arvelt ületähtsustatud objektiivsuse versioon. [Päris objektiivsus – reaalsus – tuuakse ohvriks empaatiale.]  Kuna samal ajal ei suudetud kasvavas tempos talitseda oma ürgseid tunge ja instinkte, oli tulemuseks ühiskonna kasvav hullumeelsus.   

Hughes väitis, et taoliste arengute tulemusena oleme me tunnistajaks "kaamera moraalsuse" esilekerkimisele. "Kaamera moraalsuse" näiteks tõi ta loo fotograafist, kes olles tunnistajaks, kuidas loomaaia tiiger ründab oma talitajat, otsustas sekkumise asemel sündmust hoopis pildistada. Hughesi essee avaldati 1970. aastal teadusajakirjas Children's Literature in Education.

2021. aastal leidis aset sarnane sündmus, kus ründaja peatamise asemel otsustasid pealtvaatajad filmida metroojaamas toimuvat vägistamist. Hughes oleks meil ilmselt palunud vastata küsimusele, kus sellises olukorras on inimsus, kuhu inimkond on teel? Tema vastuseks oli, et läätse taga. Indiviid taganeb kaamera taha, mis on üks masina liike, mis omakorda paistab kinnitavat Richard Dawkinsi väidet, et inimesed on tegelikult robotid.

Loomulikult ei ole inimesed robotid, või ei ole seda vähemalt need, kellel on toimiv kujutlusvõime. Inimene peab esmalt andma ennast üle masina analoogiale, et temast midagi säherdust saaks.

Iseendast loobumise protsessiga käib kaasas ettekujutamise tegu. Kuid kuidas keegi võib teada, et ta rakendab oma kujutlusvõimet, kui puudub arusaamine, mida kujutlusvõime protsessid endast kujutavad? Sellise hariduse puudujäägi tulemuseks on vaimuhäire, massipsühhoosi liik, milles ühiskond pole võimeline eristama ulmailma reaalsusest, kuid usub, et see kõik on objektiivne. Meie analoogilise meele eiramine viib meid hukatusse. 

Tõlkis Karol Kallas