KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: Kalamaja kohvik ja talvesõda
Kalamaja ei ole mõistagi Karjala kannas, aga minimastaabis annab ta selle mõõdu välja.
Kalamaja ei ole mõistagi Karjala kannas, aga minimastaabis annab ta selle mõõdu välja.
Sõge raev poliitiliste oponentide suhtes koos üüratu eneseimetlusega on viimastel aegadel saanud juurde ühe lisakomponendi – kabuhirmu ja paanika, mis peegeldub valitseva koalitsiooni ja selle eesotsas asuva reformierakonna poliitikute silmist.
Tuleb mitte kummardada minevikus tehtud vigade tuhaaseme ees, vaid kanda edasi Loojalt saadud vaimuvalguse tuld, kanda tõrvikut, kui soovite.
Jälgides Lukašenka praegust tegutsemist läänenaabrite suhtes on näha ilmset sarnasust Röövel-Ööbikuga: kui ei taha kuulda tapvat vilet, siis makske, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Oktoobris toimunud meeleavaldus näitas selgelt, et rahvas on hakanud virguma.
Objektiivi raadiosaates tuleb seekord juttu Venemaa ajaloo kõige vastuolulisema tsaari Ivan IV elust ja ajast.
Kui inimene seisab oma tõekspidamise eest, võib tema maine saatus olla tervisele kahjulik ja elule ohtlik, kuid igal juhul saadavad teda usk, lootus ja armastus.
Järjekordne demokraatia triumf on läbi saanud.
Poolakad oma sise- ja välispoliitikas isemõtlejad ja iseotsustajad.
Jagada ja valitseda, jagada omade vahel ja valitseda kõiki ja kõike on paljude ainukene siht.