Haiglasse sattudes märkasin, millise raevuga suhtub osa personalist oma patsientidesse. Jälgides kirjanikuna toimuvat, alustasin süsteemi teenritega inimkatseid ning vestlesin nendega Jumalast ja inimesest. Resultaadid olid meeleolukad, kirjeldab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev oma värskeid kogemusi.
Praktika on tõe kriteerium, nagu räägivad filosoofid. Minu jaoks on tõe kriteerium olnud alati usk. Kõik, millega ma puutun elus kokku on minu jaoks lahtimõtestatav eelõige kui usuküsimus. Harva, aga vahel siiski, on võimalik elu näha „rindejoonel viibides". Elu analüüsiks on selline olukord väga hea, kuna kabinetivaikuses elu lahti mõtestades võib mõtlejal hakata liiga mugav ja ta võib teha olulisi vigu oma mõtete tulemuste korrastamisel.
Hiljuti sattusin ma haiglaseinte vahele ja sellega seoses tekkis mul suurepärane võimalus näha kaasaegse haiglasüsteemi näitel kogu meie ühiskonnasüsteemi mudelit.
Haigla on mõnes mõttes samasugune süsteem nagu riik. Mõlemad kuuluvad katuseorganisatsioonide juhtimise ja diktaadi alla. Haiglatel ja raviasutustel on selliseks katuseorganisatsiooniks ravimitööstuse hiidude konglomeraat. Riigil on selliseks katuseorganisatsiooniks euroliit. Mõlemad süsteemid põimuvad teatud punktis kokku ja suhtuvad enda valdus- ja haldusalasse sattunud inimestesse – patsientidesse või kodanikesse – täpselt samamoodi.
Kõik see on tegelikult mulle ammu teda, kuid on üks asi, mida oli hea kogeda ja jälgida värske pilguga. See asi kannab nime hirm.
Mida rohkem jälgisin endaga haiglas toimuvat, seda enam märkasin, millise raevuga suhtub osa personalist oma patsientidesse. See, et sanitarid ja hooldajad ning õed meenutavad NKVD kaastöötajaid on veel vähe öeldud. Süsteem ei ole neile jätnud ruumi isiklikuks suhtumiseks inimesse, kes on nende „hoole alla" sattunud. Seda psühhoterrorit ja survet süsteemi sattunud haigete suhtes pole mõtet kirjeldada. See ei ole nõrganärvilistele.
Jälgides kirjaniku ja antropoloogina kõike süsteemis toimuvat, alustasin inimkatseid nende samade süsteemi teenritega. Vestlesin kõige lärmakamatega nende hulgast Jumalast, inimese määratlusest ja elust kui sellisest. Resultaadid olid meeleolukad. Paljud süsteemi sõdurid käitusid endale loomuvastaselt. Nad üritasid tegeleda mõtlemisega. Paljud neist rääkisid minuga hiljem ja olid kuidagi inimlikumad kui esmakohtumisel.
Mõistsin, mis mind pani varem imestama, jälgides seda seltskonda. Nad olid süsteemi poolt määratud teatud rolli – selle maailma vägevate teenrite rolli. Sellega seoses oleks nad pidanud ennast tundma eriti tugevas positsioonis olevatena, kuid seda nad ometi ei olnud. Nende välise agressiooni varjust vaatas välja hoopis piiritu hirm. Hirm, et vaatamata süsteemi ausale teenimisele ei ole neile selle sama süsteemi poolt mitte kui midagi garanteeritud, ei tervise, ei heaolu, ei oma eluga hakkamasaamise valdkonnas.
Peale lühikest analüüsi nähtust ja toimunust tervisekaitse tasandil, tundsin ilmselget paralleeli tervisekaitse süsteemi ja riigiaparaadi esindajate ja „riigisüsteemi sõdurite tasandiga".
Riigitegelasi ja poliitikuid tundsin ma erinevalt meedikutest väga kaua aega ja hästi. Märkasin, et sarnaselt terviseametnike ja spetsialistidega olid riigiametnikud samuti justkui selle maailma vägevate hulka kuuluva kliki esindajad. Samal ajal puudub ka nendel praegustes tingimustes igasugune kindlustunne oma isikliku hakkamasaamise, tervise hoidmise ning isikliku materiaalse toimetuleku küsimustes. Seega on nad samuti hirmul ja ei tea, mis nendest saab.
Amet nõuab aga sellistelt riigipoegadelt ja -tütardelt veenvat enesekindlust ja julget pealehakkamist. Samuti nõuab elu nendelt kõikidelt südikust ja tublidust ja tarmukust ja perspektiivitunnetust. Jah, nõuab küll, aga kust seda võtta. Mitte kusagilt! Ja siis tuleb hirm ja ebakindlus ja frustratsioon. Ja häbi tuleb ka.
Kahju oli vaadata süsteemimutrikeste kannatusi, kuid samal ajal – kes käsib neil suhtuda oma kaaskodanikesse nagu loomadesse? Mitte keegi! Amet on amet – valikut pole!
See on vale vastus. Valik on igal inimesel alati olemas. See on valik jääda ise inimeseks. Seda ei saa võõrandada kelleltki ükski selle maailma vägev valitseja ega partei ega korporatsioon. Seda saab käest ära anda iga kodanik ise, lakates samal ajal olemast inimene ja teiste inimeste ligimene.
Me ei tea, kas me inimestena edasi elades saame kunagi taevariiki või ei saa, aga tean, et Jumalast eemal olles hakkab inimene varem või hiljem tundma suurt valu ja ängi sellest eemalolekust. Me ei saa ehitada siin maailmas paradiisi, aga me saame üritada teha kõik selleks, et see maailm ei muutuks millekski palju hullemaks.
Tooge tagasi inimlikkus enda ellu ja te saate lahti teid kugistavast ja purevast hirmust. Valik on igaühe enda teha.