Selleks, et mitte lennata võimu juurest üle parda, tuleb üritada veenda kogu ühiskonda, ajakirjandust, kolleege ja rahvast oma asendamatuses, mis põhineb persooni "ülimal andekusel", "võimekusel", "ebamaiselt kõrgetel väärtustel ja omadusel", kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui võrrelda ühiskonda tormise merega ja võimu selle ühiskonna üle laevaga tormisel merel, siis on lihtne märgata, et võim kui nähtus ei lähe kunagi põhja. Võimulaev ise ei upu kunagi, kuni on olemas ühiskond.
Hoopis teine on olukord võimulaeva pardal olejatega ehk poliitikutega. Nendel on alati olemas võimalus lennata üle selle laeva parda. Ükskõik kui kogenud ei ole see või teine poliitik riigikogus või valitsuses, ükskõik kui kokkukasvanud ei tundu ta selle laevaga ja ükskõik kui pikk ei ole tema poliitikas olemise staaž, võib vabalt juhtuda see, et ühel hetkel lendab ta vupsti üle parda.
Kõnekad näited selle kohta on Mailis Repsi või Kristiina Ojulandi juhtumid. Kes oleks omal ajal kahelnud selles, et need kaks Eesti poliitilise ookeani suurt vaala ei jää veel pikkadeks aastateks kujundama riigi poliitilist elu oma igavesena tunduva kohalolekuga. Aga siis juhtus midagi ja kõik sai äkki läbi. Ei tea, kas ütlesid mingi hetk üles nende närvid või kadus valvsus ja üle parda nad lennanud olidki. Selliseid näiteid on veel palju. Isegi Savisaar lendas omal ajal libedalt poliitlaeva tekilt otse üle parda ja ei päästnud teda miski.
Tänaseks päevaks on selge, et poliitiline töökoht, olgu see siis Tallinna Linnatranspordi juhi koht munitsipaaltasandil või ministri koht riigi tasandil võib ühel hetkel üsna ootamatult selle koha omanikul käest minna. Eriti kurb on sellistel puhkudel üle parda lennanule asjaolu, et ülejäänud kolleegid sellele laevapardale alles jäävad. Konkreetne persoon lendab vette, aga ülejäänud jäävad pardale edasi poliitilise võimu magusaid vilju nautima. Kuidas sellisel juhul oma ebaõnne maitstes hulluks mitte minna?
Selleks, et mitte sooritada saatuslikku lendu poliitikast ja võimu juurest eemale, tuleb igati üritada veenda kogu ühiskonda, ajakirjandust, kolleege ja rahvast oma asendamatuses. Just personaalses asendamatuses, mis põhineb iga sellise persooni "ülimal andekusel", "võimekusel", "ebamaiselt kõrgetel väärtustel ja omadusel" ning loomulikult kordumatusel ja karismaatilisel isikupäral. Sellisel isikupäral, mida teistel konkurentidel või oponentidel kusagilt võtta ei ole.
Selline taktika on tegelikult naeruväärne, aga kui vaadata peavoolumeedia ponnistusi, millega on püütud luua kuvandit nii mõnestki poliitilisest "suurkujust", siis tundub, et kellegi või millegi taevani kiitmine võibki rahvale muljet avaldada.
Enesekiituse rasket ja tänamatut tööd ei saa mõistagi jätta teiste hooleks ja nii polegi midagi imestada, kui rasket ja keerulist rahvusvahelist olukorda kasutatakse ära oma kordumatu võimekuse demonstreerimise taustana. Poliitikas on sellist mängu jälgida eriti vastik.
Küünilisus, millega kasutatakse ära Vene-Ukraina sõjaga kaasnevat inimlikku kannatust ja 21. sajandil uskumatuna tunduvat barbaarsust, kui langevad pommid ja lendavad surmakülvavad raketid, mürsud, kuulid jne on raske mõista, et samal ajal on võimalik mängida rolli "maailmapoliitik" ja riikide "saatuste otsustaja".
Kõige selle taga on tegelikult üks varjamatu soov – püsida võimulaeva pardal nii kaua, kui vähegi võimalik ja veelgi kauem, kui võimalik. Selle nimel on praegune valitsuse juht võimeline mängima kõiki rolle, mis tunduvad sellel pardal olemist kinnistavad.
Mõistagi on igal mängul omad reeglid ja kunagi ei ole nii, et mitte kuidagi ei ole. Alati leidub üks või teine seltskond, kes on kindel, et just nemad oskavad kõige paremini valitseda ja teisi juhtida. Mis seal ikka, ainult et mõnikord läheb poliitiline teater liiga piinlikuks ja siis on paras hetk meenutada kõikidele võimulaeval olijatele – juba homme võib kätte jõuda just teie hetk sooritada uhke lend üle poliitilise laeva parda.
Just see või teine minister või isegi peaminister võib olla järgmine ja siis tuleb jälle kord läbi mängida üks voor tuntud mängust nimega "Kes aias, kes aias?"
Jah, seekord Kaja jäi pardale ja isegi säilitas oma koha kaptenisillal, aga mis saab homme? Mis saab ülehomme? Äkki hakkab laevameeskond mässama ja siis mine tea, äkki visatakse üle parda?
Ei ole see peaministri amet kerge. Aga ei ole kuidagi võimalik sellisele uppunud laeva kaptenile nagu Kaja Kallas ja tema õnnetu valitsus kuidagi kaasa tunda.
Jään huviga ootama, millal tuleb Kaja kord sooritada lend üle valitsuslaeva parda otse vette. Vesi on siinkandis aga külm ja märg ja peaaegu alati tormine!