Plebeidele tuleb anda tagasi nende ajalooline koht ühiskonnas ja vabastada nad ühiskonna juhtimise ülejõukäivast koormast, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Olles tihti rääkinud oma maitse-eelistustest ja toonitanud seda, et pooldan inimkonna suurimat saavutust sotsiaalses vallas – aristokraatia välja kujundamist, olen alati vastandanud aristokraatiat plebeidele.
Vaadates ajaloolisi lätteid saab selgeks, et nii Vana Rooma ühiskonna jagunemine patriitsideks ja plebeideks sugukondliku korra ajal kui ka Vana Kreeka ühiskonna jagunemine maaomanduslikuks aristokraatiaks ja linnaaristokraatiaks, mille aluseks oli orjanduslike linnriikide – poliste teke, võib öelda, et mõlemad suured jaotumised nii Kreekas kui Roomas leidsid aset seitsmendaks sajandiks enne Kristust.
Vanas Roomas olid plebeid vabadeks kodanikeks, kes erinevalt patriitsidest ehk siis kõrgema klassi esindajatest ei saanud olla magistraatideks. Nad ei saanud õppida tundma seadusi, mille järgi neid valitseti. Nad teenisid armees, kuid ei saanud komandörideks ega sõjapealikeks. Ometi moodustasid nad enamiku Rooma kodanikkonnast. Nad toitsid ja varustasid Rooma linna ja selle elanikke, kaasa arvatud patriitse kõige vajalikuga.
Aeg-ajalt tõstsid plebeid patriitside vastu mässu ja lahkusid Roomast protestiks. Siis oli patriitsidel raske aeg ja nad pidid ise hakkama saama. Selliste ühiskondlike raputuste vältimiseks juurutasid roomlased plebeide esindajateks Rooma ühiskonnakorralduses ediilide ametikohad ning rahvatribuunide ametid.
451. aastal enne Kristust hakkasid Roomas kehtima Kaheteistkümne tahvli seadused. Nende seadustega oli plebeidel keelatud olla magistraat ning keelatud olid ka seisuste vahelised abielud.
Vanas Kreekas oli kogukondlik valitsemise süsteem, kus valitses hõimupealik ehk basileus, aja jooksul asendunud sugukondliku ja kogukondliku aristokraatia nõukogu võimuga. Maaomandil baseeruv aristokraatia hakkas aja jooksul kokku kasvama linnades tekkinud poliste (linnriikide) aristokraatiaga. Linnriikide orjanduslik võim kujunes välja samuti seitsmendaks sajandiks enne Kristust. Linnad – polised ja maa-aristokraatia liitusid üheks valitsevaks klassiks. Mõlemal juhul baseerus võim omandil – orjade või siis maavalduse ja orjade omandil.
Omandile toetuv ühiskondliku võimu ja vastutuse printsiip viitab sellele, et ühiskond usaldas valitsemise neile, kellel oli olemas teistest suurem isiklik vara, omand, millega tuli tegeleda ja mille hoidmise ja kasvatamise eest tuli selle omanikel pidevalt vastutada. Vastutada oma suguvõsa ja perekonna ees ning seeläbi ka ühiskonna ees.
Perekond oli vanasti ühiskonna algne rakuke ja esimene, kõige tähtsam mikro-osake. Ilma perekonnata ei olnud olemas ei omandi pärandatavust ega üldse inimühiskonna organiseeritud struktuuri. Printsiip oli lihtne – võimu saab see, kes suudab olla vastutusvõimeline. Vastutab see, kellel on mille eest vastutada. Kellel on omand.
Plebeil ei olnud omandit ja vastutust ei pidanud nad kandma. Vabadus olla vastutuseta oli ju mitte ainult vabastav, vaid ka mõnes mõttes nauditav seisund. Teenida ennast või varandust, mis on sulle usaldatud esivenemete poolt ja mille sa pead edasi andma suurendatud kujul oma otsestele järglastele perekonnas, on kaks erinevat asja.
Vaatame nüüd seda, mis on juhtunud Euroopa ajaloos alates 1789. aastast. Suureks revolutsiooniks nimetatud sotsiaalne pööre asendas Prantsusmaal aristokraatliku võimupüramiidi uutele omandisuhetele baseeruva võimupüramiidiga. Kaupmeeste võim asendas vanade võimuprintsiipidele tugineva hierarhia. Omandisuhted, mis baseerusid maavalduste omamisele asendati tootmisvahendite omamisel põhineva võimuga. Tekkis olukord, kus võimule said mitte maaisandad, vaid kaupmehed ja tootjad. Mitte maaomand, vaid tootmisvahendite omamine hakkas määrama uue valitseva klassi – kapitalistide klassi võimumonopoli.
Kasuahnus oli viidud uuele, kiiremale kauba-raha-tootmise ja turustamise alusele. Turg hakkas määrama kõike ja muuhulgas ka inimsuhteid. Odavalt toota ja kallimalt müüa. Sellest kujunes viimase 300 aasta jooksul uue ühiskondliku elukorralduse alus. Plebeide paradiis oli alanud.
Kiiremini ja odavamalt tootes või müües ja vahetades oli võimalik jõuda kapitalistlikus ühiskonnas tippu, omamata üldse mingeid moraalseid ja eetilisi tõekspidamisi. Müüa ja osta, selleks, et müüa uuesti ja teenida kasumit. Kasum kui uue elukorralduse tähtsaim siht muutus plebeide maailma keskpunktiks.
Uued isandad dikteerisid oma maitse ühiskonnale. Maitse, mis oli omane kaupmeestele. Maitse, mis tuli, et jääda. Koloniaalkaupmeeste ja börsispekulantide maitse on see, mis sünnitab nii muusika kui kujutava kunsti „saavutusi" viimased mitusada aastat. See võib mõnele meeldida ja mõnele mitte, kuid tähtis on sellise väärtusskaala puhul inimlikust vaatevinklist vaadatuna kõige toimuva hingetus. Hingetus ja tühjus.
Plebeid on samuti iga sootsiumi alustala. Nendeta ei saanud elada ei vanad roomlased ega Kreeka linnriikide orjapidajad ja kaubahoovide omanikud. Ometi olid antiigiajastu valitsejad teadlikud sellest, et parem valitsegu lahinguväljal sõjapealik ja teatrilaval elukutseline näitleja.
Plebeidele tuleb anda tagasi nende ajalooline koht ühiskonnas ja vabastada nad ühiskonna juhtimise ülejõukäivast koormast.
Plebeid on alati olnud sidusmaterjaliks ja selleks platvormiks, millele toetub eluterve ühiskond. Püramiid baseerub plebeidel. Samas tuleb püramiidile ka tipp ehitada. See on aeganõudev ja raske ülesanne. Iga ühiskond peab valmis ehitama oma tipu. Siis on kõik jälle tasakaalus ja kõik on õnnelikud.