Kui sõnavabaduse protsent ühiskonnas on olulisel määral väiksem kui peaks normaalsetes oludes olema, tekib vaimse lämbumise tunne, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Olen olnud silmitsi hapnikupuudusega veres. See protsent, mis oli minul, langes alla kolmekümne protsendi normist. Lämbumise tunne oli väga ehe. Hapnikku oli igal pool, aga mitte minu veres. Väga halb oli.
Samamoodi on halb, kui sõnavabaduse protsent ühiskonnas on olulisel määral väiksem kui peaks normaalsetes oludes olema. Samasugune lämbumise tunne tekib.
Eesti kuulutati ajakirjandusvabaduse poolest neljandaks riigiks maailmas. See on tõesti väga tore ja tekitab uhke tunde. Pealegi teeb rõõmu ja kõik oleks justkui korras. Seda olukorda tuleb igati kindlustada ja valvata selle järel, et sõnavabaduse määr pidevalt kasvaks, mitte ei kahaneks.
Võib öelda täie vastutustundega, et peeglit ei saa süüdistada, kui endal nägu vildakas on. Nii „Kultuur ja Elu" kui „Objektiiv" paistavad Eesti meediamaastikul silma oma parempoolsuse ja konservatiivse maailmavaatega.
Kui inimene avaldab oma arvamust ja räägib kaasa ühiskonnas toimuvast, siis peaks tal olema vabadus seda teha mitte ainult teatud konkreetse suunitlusega meediakanalites, vaid laiema spektriga väljaannetes. Sõnavabadusega – et kõik kirjutatu avaldatakse ja ei tsenseerita – võib meil tõesti kõik korras olla, aga peavoolumeedias antakse valdavas enamuses sõna liberaalidele, kes konservatiive tihti asjatule materdavad; konservatiivide kirjutisi kohtab harvem.
Otseselt ei ole lugejad mind ähvardanud. Hea seegi. Suulised pöördumised on ka tavaliselt seotud väga isiklike süüdistustega. Olen alati pooldanud konservatiivset maailmanägemust ega kippunud liberaalse ajakirjanduse rüppe, aga peavoolumeedia on mulle ise sõna pakkunud. Alati tekib olukord, et kui teatud aja jooksul ühes või teises infoväljaandes esinedes ja publitsistina figureerid, tekib oma lugejaskond, kes ootabki ühte kindlat maailmavaadet esindavaid kirjutisi. Igale kirjutajale leidub oma lugeja.
Igal juhul arvan ma, et on õige aeg avaldada esimese järgu kiidusõnad „Objektiivile", kuna viimase kümne aasta jooksul on minu ja „Objektiivi" sõbraliku meeskonna seisukohad ja vaated maailma sündmuste kohta enamasti kokku langenud.
Selles portaalis ei ole mind tsenseeritud ega juhendatud. Ma olen olnud oma väljaütlemistes vaba ja sõltumatu. See on tänapäeval suur erand. Keegi ei ole mulle mitte midagi ette kirjutanud. Ka teemasid ei ole mulle toimetus iialgi ette andud ega tellinud.
Ma ei tunne samas portaalis figureerivate teiste autorite hulgast mitte ühtegi isiklikult. Seega on välistatud igasugune „kambavaim" ja minu muul viisil mõjutamine portaali meeskonna ja kaasautorite poolt, kuna ma ei ole kunagi viibinud ühegi teise „Objektiivi" autoriga samal ajal ühes ruumis.
Ma ei kuulu ühtegi erakonda ja ei ole ühegi kohaliku või piiritaguse poliitilise liikumise või muu koosluse rahastusel ega palgal. See vist tähendabki minu arvates sõltumatu autori rollis olekut.
On väga hea meel avaldada „Objektiivi" portaalile kiidusõna selle portaali enda keskkonnas.
Hea, et mul on mõttekaaslasi portaali meeskonna näol. See, et liberaalid ja vasakpoolsed ei ole minu lemmikud, on kõigil, kes on lugenud minu kirjutisi, ammu selge.
See, et „Objektiiv" on olnud minu kindel koostööpartner viimased aastad, on hea näide selle kohta, et mulle on veel jäetud pisut loomingulist hapnikku ja võimalus olla kodanik, kes arvab üht-teist ja avaldab oma arvamust.
„Objektiiv" on see lakmusepaber, mille olemasolu tõestab Eestis sõnavabaduse olemasolu. Kui kaob „Objektiiv", kaob ka „vaba sõna" levik.