Revolutsiooniline liikumine on tunginud ka kirikusse, kuid küsimus on, kui kaua saavad hereetikud segadust ja vaenu külvata ning kiriku õpetust kahtluse alla seada, kirjutab Veiko Vihuri Eesti luterliku kiriku olukorda vaadeldes.
Portaal Objektiiv tõi hiljuti avalikkuse ette dokumendi, mis kinnitas, et riigikogu esimees Eiki Nestor võeti 1988.
Ratsionaalselt arutledes on raske taibata, miks mõned patriootlikult ja rahvuslikult meelestatud kaasmaalased on vaimustuses Eesti liitlassuhtest Ameerika Ühendriikidega ja peavad seda koguni vaat et meie iseseisvuse nurgakiviks.
Itaalias Torino katedraalis säilitatakse linast riidetükki, millesse on seni seletamatul viisil "sööbinud" julmalt hukatud mehe kujutis.
On süngelt irooniline, et ajal, mil lääne peavoolupoliitikas ja -meedias kobrutab hüsteeria teemal "Venemaa ohustab liberaalset demokraatiat" ning Euroopa Liit süüdistab Poola valitsust demokraatia ja õigusriigi õõnestamises, tallatakse lääneriikides endis sõna- ja väljendusvabadust silmagi pilgutamata jalge alla.
Eesti on aastakümneid olnud globalistide oivik ning pälvinud neilt palju kiidusõnu.
Nõukogude ajal oli loosung: vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.
Äsja presidendilt kõrgeima riikliku autasu pälvinud riigikogu esimees Eiki Nestor ei mäleta või ei taha mäletada, et laulva revolutsiooni aasta 1988 detsembrikuus võeti ta vastu Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadesse, kirjutab portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri.
Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees heidab kohtuliku aktivismi kriitikutele ette soovi allutada kohtud täitevvõimu kontrollile.
