Reformierakond on valitsuses olles hoolimatult jalge alla tallanud Eesti inimeste põhiseaduslikud õigused ja lammutanud kehtivas põhiseaduses kirjeldatud riiki. Reformierakonna valijad peavad mõistma, et toetades Eesti riiklust õõnestavat ja ühiskonda lõhkuvat erakonda käituvad nad viienda kolonnina, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Igal erakonnal on oma tulised toetajad ja vihased vastased, ja see on demokraatias paratamatu. Ühiskond koosneb erinevatest inimrühmadest, kel on erinevad huvid ja ootused. Erakonnad püüavad poliitilise konkurentsi tingimustes pälvida võimalikult paljude valijate toetust ning võimule pääsedes ellu viia oma programmi. Hinnangu erakondade tegevusele annavad valijad valimispäeval (jätan praegu kõrvale küsimuse rahvaga ja valimiste protseduuriga manipuleerimisest).
Kelle ees aga vastutavad valijad, kes toetavad järjekindlalt neid poliitilisi jõude, mille tegevus tekitab ühiskonnale suurt kahju? Demokraatias ei saa kedagi „vale partei" poolt hääletamise eest vastutusele võtta, sest esiteks on valijad oma valiku tegemisel suveräänsed ning neid kaitseb ka hääletamise salajasuse printsiip. Tõsi, on väljendatud mõtet, et kõik valimistel antud hääled peaksid olema avalikud. Arvan, et see aitaks küll tõendada valimiste ausust ja läbipaistvust, kuid teisalt võiks kodanike poliitiliste eelistuste kohustuslik avalikustamine tuua kaasa probleeme töökohas, ühiskonnaelus, isiklikes suhetes ja mujal. Sugugi mitte iga inimene ei soovi seda.
Seega näib, et valijate kollektiivne vastutus vale valiku eest lihtsalt hajub. Valimispäeval nuhtlevad valijad poliitikuid, valimiste vahelisel ajal nuhtlevad poliitikud valijaid, ja see kõik kordub uuesti iga järgmise tsükliga.
Praktika näitab, et valijat saab lühikeseks ajaks oma lummusesse vangistada kas suurte lubadustega või hoogsa poliitilise stiiliga, kuid kui seejärel mingis erakonnas pettutakse, laguneb ka toetus. Nii juhtus omal ajal Res Publicaga. Aga mis siis, kui mingi osa valijatest toetab püsivalt üht poliitilist jõudu, mille tegevus õõnestab põhiseadusesse kirja pandud printsiipe?
Palju on räägitud viiendast kolonnist, pidades silmas nõukogude-meelseid või Kremli-meelseid inimesi. Aastakümnete jooksul on see kontingent väiksemaks jäänud, nende mõju sisepoliitikale kahanenud.
Minu arvates on tänapäeval Eesti-vaenulikuks viiendaks kolonniks Reformierakonna toetajaskond. Arvestades, et nende hulk ulatub praegu üle 30 protsendi, on see märk tõsisest ohust. Ise nad muidugi nii ei arva. Aga vaatame, millega on varem mõisapreiliks ja nüüd sõjaprintsessiks kutsutud Kaja Kallase juhitud valitsus hakkama saanud.
Ei ole võimalik unustada, et see valitsus kehtestas Eestis pooleks aastaks reaalse apartheidirežiimi, piirates suure osa elanike põhiseaduslikke õigusi, et sundida neid endasse süstima valitsusele meelepäraseid aineid. Jah, seda tehti koos Keskerakonnaga, kuid kahtlemata on suurem vastutus peaministril kui valitsusjuhil ja tema parteil, mis toetas häälekalt tervisetüranniat. Rõhutan, et põhiseaduslike õiguste alla surumine ja eiramine ei ole mingi tühine küsimus. Demokraatlikus õigusriigis ei saa ega tohi leppida valitsuse suvaga. Iseäranis ei tohi leppida valitsejate mõtteviisiga, et soovitud tulemuse saavutamise nimel tohib kodanikele veidike valu teha, s.t neile ebameeldivusi ja ebamugavusi valmistada, et nad hakkaksid käituma valitsusele meelepärasel viisil.
Praeguse valitsuse tegevus immigratsiooni- ja põgenike-poliitika vallas on lihtsalt katastroof, kui mõelda põhiseaduse preambuli sõnadele, mille kohaselt Eesti riik peab tagama „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". See on selgelt üks neid valdkondi, kus ühiskonna kui terviku ühine huvi kaalub üle võõrtööjõule orienteeritud ettevõtjate huvid või euroliidust ette kirjutatud põgenikepoliitika. Ma ei vaidle selle vastu, et vajame teatud hulgal välistööjõudu ja et sõjapõgenikke, eriti naisi ja lapsi, tuleb aidata, kuid valitsus vastutab, et Eesti ei muutuks läbikäiguhooviks ja et siinne põlisrahvas ei satuks senisest veelgi suurema surve alla.
Reformierakond on näidanud üles ülbuseni küündivat ignorantsust majandusliku olukorra suhtes, millesse Eesti kodanikud ja elanikud on sattunud. Tõsi, Keskerakond on püüdnud valitsuse hoiakut veidi pehmendada, üritades läbi suruda mitmesuguseid toetusskeeme, ent samal ajal on jätkunud inimeste häbitu paljaksröövimine. Eesti inflatsioon on ELis üks kõrgemaid, riigiettevõtte Eesti Energia kasum röögatu jne, kuid pole näha, et valitsus töötaks palehigis välja plaani, kuidas inimeste elu talutavamaks muuta. Vastupidi, öeldakse, et kõik ressursid tuleb suunata Ukraina põgenike aitamiseks. Tundub, et valitsuse poliitika on teatud laadi sõjakommunism, kus vaesunud masside tähelepanu juhitakse sõjahüsteeria abil kodustelt asjadelt välisele ohule.
Reformierakond on seisnud järjekindlalt ka kodanikuvabaduste piiramise eest, eriti sõna- ja veendumusvabaduse valdkonnas. Praeguse valitsuse ajal on jõudsalt ehitatud politseiriiki (tõe huvides meenutagem, et see on Keskerakonna vastutusala) ning politsei on käitunud valitsuse truu ketikoerana, kasutades jõuvõtteid ja hirmutamistaktikat valitsuse kriitikute vastu.
Seda loetelu võiks jätkata, ent juba mainitu põhjal saab öelda, et Reformierakond on valitsuses olles hoolimatult jalge alla tallanud Eesti inimeste põhiseaduslikud õigused ja lammutanud kehtivas põhiseaduses kirjeldatud riiki. Sellega ei saa mingil juhul nõus olla, see väljub legitiimse poliitilise pluralismi raamest.
Et Reformierakond on saanud seda kõike teha, on ka nende valijate vastutus. Nad peavad mõistma, et Eesti riiklust õõnestavat ja ühiskonda lõhkuvat Reformierakonda jätkuvalt toetades käituvad nad viienda kolonnina.