Eesti Vabariigi kodanik Harri Kivilo esitab presidendile ja riigikogu liikmetele küsimuse, miks oli vaja kooseluseaduse abil seadustada homoseksuaalsete isikute kooselu, mida põhiseadus ei keela ega takista, ja muuta see abielusarnaseks institutsiooniks, minnes vastuollu põhiseaduse arusaamaga perekonnast.
Lugupeetud president, õiguskantsler, riigikogu esimees ja liikmed. Olete 9. oktoobril 2014 vastu võtnud ja välja kuulutanud kooseluseaduse, mis määrab, kuidas homoseksuaalse sättumusega isikud võivad ja peavad korraldama omavahelist kooselamist.
Kooseluseaduse üldine sõnastus ning kooselulepingu andmete kandmine perekonnaseisu toimikutesse kinnitab, et kooseluseadusega on tahetud anda homoseksuaalse sättumusega isikutele õigus oma kooselamist abieluks pidada.
Abielu käsitlev põhiseaduse paragrahv 27 määrab et "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu määratluste ja eesti keele üldlevinud kasutamise kohaselt saab paragrahvis 27 nimetatud perekonnaks pidada ainult mehest ja naisest koosnevat abielupaari ja nende lapsi ning abikaasadeks ainult ühte abielupoolt teise abielupoole suhtes.
Põhiseaduses pole sätet, mis keelaks homoseksuaalsetel isikutel omavahel koos elada ja kooselu soovitud tingimuste kokkuleppeid sõlmida. Seega kooseluseadust ei saa õigustatult pidada homoseksuaalsete isikute õiguste kärpimist takistavaks vajaduseks.
Teades, et põhiseadus lubab ja nõuab riigivõimu teostamist üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning et Euroopa Inimõiguste Kohtu äsjase otsuse kohaselt võivad abielluda ainult naine mehega, palun selgitage, millest lähtudes oli teil vajalik mees-mehega ja naine-naisega kooselamist seadustada ning kuidas oli see võimalik ilma põhiseaduse paragrahvi 27 muutmata.
Austusega,
Harri Kivilo, Eesti Vabariigi kodanik