Kuuba peaminister Fidel Castro (vasakul), president Osvaldo Dorticos (keskel) ja tööstusminister Ernesto Che Guevara 1961. aastal Havannas maiparaadil plaksutamas. Foto: AFP/Scanpix

“Üks tugevamaid Obama-Clintoni (ja teiste punaste, roosade või vikerkaarevärviliste) toetajaid on organisatsioon nimega Black Lives Matter,” kirjutas Objektiivi lugeja Ameerika Ühendriikidest, kes lisas lingi liikumise teatele seoses oma suure eeskuju Fidel Castro surmaga ning küsis: “Kuhu see maailm küll niimoodi jõuab?”

Mida see vägivaldne organisatsioon siis öelda tahab?

“Ärgates üles maailmas ilma Fidel Castrota,” valdas liikumist Black Lives Matter “hingemattev kaotusvalu, millele lisanduvad hirm ja ärevus,” kuid “El Comandante õppetunnid tuleb uuesti läbi lugeda ning tema mantel üles võtta.”

Liikumine on tänu Fideli eeskujule teadlik, et “revolutsiooni säde süttib ideest, radikaalsetest kujutlustest, mis mõnikord juurduvad hakatuseks kõigest paari tosina inimese südames, kes [kuskil] mägedes kokku tulevad.”

Värvilise fooniga on rühmitus oma teates esile tõstnud järgmise lõigu:

“Revolutsioon on [oma olemuselt] kestev ning see võidetakse kõigepealt inimeste südametes ja mõistustes, misjärel kollektiiv seda järjepidevalt kujundab ja ümber kujundab. Revolutsioon puhkeb üksnes siis, kui tervik täielikult vastu võetakse (st alla neelatakse – toim) ja sellele pühendutakse. Ja ta ei saa iial läbi.”

Revolutsioon on piiriülene, selle teenistusse  tuleb anda oma hääl, ihu ja ressursid.

Veel antakse meile teada, et “revolutsioon on piiriülene” ning selle teenistusse tuleb anda oma “hääl, ihu ja ressursid.” Kõik selle nimel, mis “võib näida kauge meie igapäevasest eksistentsist.”

Muuhulgas lähtub revolutsioon sügavast arusaamast hüvede osas, millele inimestel sünnist saati õigus on. Järgneb loetelu sisuliselt kõigest alates hüvast toidust, kenast eluasemest, kvaliteetsest tervishoiust, aga kindlasti ka kunstist ja korralistest puhkustest, mis kõik sõltuvad vaid poliitilisest tahtest.

Sisuliselt kõike ja tasuta lubasid Ameerika noortele oma kampaaniakoosolekutel nii Hillary Clinton kui Bernie Sanders. Kustutada lubati õppelaenud, kõik saanuks head töökohad ja võimaluse ennast lõpuks ometi vabalt väljendada.

Aeg-ajalt anti mõista, et riiklikke töökohti lisanduks hulgaliselt ka progressist mahajäänud kodanike ümberharimise üritustel ja laagrites.

Ka Euroopa Komisjon president Jean-Claude Junckeri isikus on asunud seisukohale, et “Castro näol oli paljude jaoks tegu kangelasega” ning et Komisjoni hinnangul polnud tegu diktaatoriga.

Kaasrevolutsionääre toetas hiljuti otse Berliinist ametisolev president Barack Hussein Obama, kes pani Donald Trumpi valimisvõidu peale kisavatele, lõhkuvatele ja laamendavatele ameeriklastele südamele “mitte vaiki olla.”

Ka Euroopa Komisjon president Jean-Claude Junckeri isikus on asunud seisukohale, et “Castro näol oli paljude jaoks tegu kangelasega” ning et Komisjoni hinnangul polnud tegu diktaatoriga.

Aga tagasi Black Lives Matteri ja Fidel Castro juurde. Lugegem lõppsõna: “Kui meie juured on kollektiivses visioonis, kui meid ühendab tung ihu ja hinge otsatu vabaduse poole, siis me võidame. Ja nüüd, mil Fidel on kerkimas ülesse esivanemate sfääri, kutsume me endasse tema juhivõimed, tugevuse ja väe ning taaspühendume võitlusele universaalse vabaduse eest. Fidel Vive!”

Foto: Alisdare Hickson
Foto: Alisdare Hickson