Spikedi poliitikakommentaator Brendan O'Neill kurjustab sulgemiste paljastuste toel Ühendkuningriigi nomenklatuuriga, kuidas põikpäiselt ja võimust joobudes mindi Covidi türannia teed, kui samal ajal olid teada paremad suunatud lahendused.
Nad irvitasid meie üle. Nad panid meid luku taha. Nad peatasid sisuliselt kõik kodanikuvabadused, sealhulgas vabaduse, mille kohta me kõik uskusime, et seda mitte kunagi ära ei võeta: õigus lahkuda oma kodust. Nad luurasid meie järel droonidega ja õhutasid meid oma naabrite peale kaebama, kui need juhtusid päeva jooksul teist korda õue minema. Samuti määrasid nad teismelistele kodupidude eest elusid hävitavaid trahve. Kõige selle juures pugistasid nad naerda. Kõik see oli nende jaoks nali. Daily Telegraphi sulgemiste ja piirangute paljastuste WhatsAppi vestlustest teeb vast kõige kurjemaks ühe kõrge ametniku arvamus brittide kohta, kes pöördusid reisilt tagasi kodumaale ja keda sunniti kümme päeva viibima umbsetes hotellitubades karantiinis: "see on lõbus".
See inimene oli Simon Case, kes on Ühendkuningriigi kõige kõrgem mandarin [mõttes Hiina Keisririikide aja ametnik]. 2021. aasta veebruaris pidas ta elavat virtuaalset vestlust Matt Hancockiga, kes oli toona terviseminister. Just oli kehtima hakanud poliitika, mis sätestas, et kõik britid, kes saabuvad kodumaale punases nimekirjas olevast riigist – milles oli lõpuks 50 maailma riiki, sealhulgas India ja suur osa Aafrikast – pidid olema karantiinis hotellis, mis maksis inimese kohta 1750 naelsterlingit [ca 2000€] ja tõusis hiljem 2285 naelani [ca 2600€]. Kokku pidid sellise õõvastava karantiinikogemuse läbi tegema 200 000 Briti kodanikku ja riigis elavat inimest. Hancocki ja tema tsiviilteenistuse kambajõmmide jaoks oli see üks suur naerukoht. "Ma tahaksin näha nende inimeste nägusid, kes väljuvad lennuki esimesest klassist ja peavad hakkama elama Premier Inni kingakarbi suuruses toas," irvitas Case. Hiljem ta küsis Hancockilt: "Kas sa tead kui palju inimesi me eile hotellidesse luku taha panime? Hancock vastas, et "karantiinihotellides on oma vabal tahtel hetkel 149 inimest". "Lõbus," kommenteeris Case.
Lõbus? Rääkige seda inimestele, kelle elu ja majanduslik seis said selliste poliitikate tõttu rängalt kannatada. Arvamus, et need olid ainult hoolimatud rikkurid, kes lendasid "punaste" riikide vahet, on naeruväärne, nagu seda on selgitanud akadeemik Aleksandra Jolkina. Võtame näiteks ühe NHSi [UK meditsiinisüsteem] töötaja, kes lendas Etioopiasse, et külastada surevat onu ja hoolitseda haige ema eest. Kui ta oli Etioopias, siis see riik lisati punasesse nimekirja, mis tähendas, et ta ei saanud Ühendkuningriiki tagasi pöörduda, kuna tal ei olnud võimalik selle eest maksta. Teine Briti kodanik reisis Pakistani, et kohtuda oma surmahaigust põdeva isaga. Ta pidi tegema tühjaks oma perekonna säästukonto, et maksta kodumaale tagasipöördumise karantiini eest. Selle tulemusena sattus ohtu tema pere "rahalise ellujäämise võimekus". Või mõtleme nende brittide peale, kes ei saanud endale neisse, väidetavalt mürgistesse, riikidesse reisimist lubada, kuna neil ei olnud võimalik tagasi tulles maksta Premier Inni "kingakarbi" eest. Jolkina sõnul olid need inimesed, kes ei saanud minna vaatama oma haigeid sugulasi ja öelda neile hüvasti. See on õudselt lõbus, onju?
Sulgemiste ja piirangute õudne julmus paljastub groteskses nägemuses, kuidas ametnikud naeravad poliitikate saateks, mis põhjustasid väga paljudele inimestele kohutavat südamevalu ja raskusi, seda enamasti madalapalgaliste brittide seas.
Sulgemiste ja piirangute õudne julmus paljastub groteskses nägemuses, kuidas ametnikud naeravad poliitikate saateks, mis põhjustasid väga paljudele inimestele kohutavat südamevalu ja raskusi, seda enamasti madalapalgaliste brittide seas, kelle ainus kuritegu on, et nende perekond elab kuskil mere taga. Sulgemiste ideoloogia taga olevast feodalistlikust autoritaarsusest pole võimalik maalida paremat pilti. Ametnikud, kes tegid tööd enda mugavates kodudes, itsitasid erinevast rassist töölisklassi inimestele võigast rahalist valu põhjustavate poliitikate saateks. Terviseminister rikkus enda kehtestatud reegleid, et suksutada oma armukest ja samal ajal saatis õelaid WhatsAppi sõnumeid poliitikate saateks, mis keelasid vaesematel kodanikel öelda oma surevatele sugulaste hüvasti. Minu jaoks on see sulgemiste ja piirangute paljastuste kõige olulisem osa. See paljastab kui hoolimatuks ja isegi ebainimlikuks muutub võimust joobunud ja demokraatlikust vastutusest vabastatud poliitiline nomenklatuur, kui neil lubatakse kehtestada suvalisi poliitikaid, mis neile parasjagu pähe tulevad.
Telegraphi sulgemiste ja piirangute paljastused toetuvad rohkem kui sajale tuhandele WhatsAppi sõnumile, mida Matt Hancock Covidi aastate jooksul saatis ja vastu võttis. Hancock andis need sõnumid Isabel Oakeshotti käsutusse ajal kui viimane aitas tal kirjutada raamatut "Pandeemia päevikud" (Pandemic Diaries). Oakeshott andis need omakorda edasi Telegraphile. Need annavad siiski ainult osalise ülevaate sulgemiste mahhinatsioonidest. Hancock ei ole universumi keskpunkt, mida iganes ta ise sellest ka ei mõtle. Ta väidab samuti, et mõned sõnumid on kontekstist välja rebitud. Võib-olla see ongi nii. Sellest hoolimata on sulgemiste ja piirangute paljastused meie esimene tõsisem võimalus nende põhjustajatega arveid õiendada ja vaadata mis toimus kõnealuse ennenägematu sotsiaalse kontrolli telgitagustes. See ei ole ilus pilt.
Borisilegi paistis autoritaarne võim pähe hakkavat.
Nüüd me teame, et osa poliitilisest nomenklatuurist mõnulesid selle võimu paistel, mida ühiskonna sulgemised neile andsid. Mõnes kohas nad olid oma türanniast lausa joovastuses. Selle kõrval, et Hancock tegi nalja inimeste elusid hävitavate sulgemiste poliitikate teemal, nõudis ta lisaks, et politsei käituks reeglite rikkujatega võimalikult karmilt. "[Me] peame koos politseiga hakkama [sulgemiste režiimi] jõustama võimalikult karmilt," kirjutas ta Case'ile 2020. aasta augustis. Mõned kuud hiljem Hancock muheles selle peale, kui toonane peaminister Boris Johnson päriselt andis politseile korralduse sulgemisreeglite rikkujaid karmilt karistada. "Võmmid (plod) said oma käsud kätte," kirjutas Hancock. Borisilegi paistis autoritaarne võim pähe hakkavat. Kui Hancock saatis talle viite, kuidas kaks inimest said 10 000 naelase trahvi karantiinireeglite rikkumise eest, siis vastas Boris: "lihtsalt suurepärane". Kas need inimesed ei tea, kui suure rahaga on enamuse inimeste jaoks tegemist? 10 000 naelane trahv muudab suurema hulga inimeste elu aastateks keeruliseks.
Tõsiasi, et nomenklatuur laskus nii madalale, et rääkis oma poliitiliste kriitikute vangistamisest, näitas kui kaugele oli sulgemiste purjekas seilanud sündsusest ja demokraatiast.
Mõnikord muutus nende sulgemiste kurjus poliitiliseks. Hancocki nõunik Jamie Njoku-Goodwin arutles selle üle, mida hakata peale "pubihuligaani" Nigel Farage'iga. Kui uudistes kirjutati, kuidas Farage Ameerika Ühendriikidest tagasi tulles karantiinireeglitest mööda hiilis, küsis Njoku-Goodwin: "Kas me teda vangi ei saaks panna?". See võis olla nali (kuid arvestades, millise õelusega nad inimesed hotellidesse karantiini panid, pole ma selles sugugi nii kindel).
Tõsiasi, et nomenklatuur laskus nii madalale, et rääkis oma poliitiliste kriitikute vangistamisest, näitas kui kaugele oli sulgemiste purjekas seilanud sündsusest ja demokraatiast. Samamoodi kui Piers Morgan lahkus 2021. aasta märtsis Tere Hommikust Britannia (Good Morning Britain ) telesaate juhi kohalt, arvas sotsiaalhooldusminister Helen Whately, et seda peaks oma meeskonnaga tähistama. Pole teada, mis on hullem: kas nende tsenseeriv rõõm selle üle, et televisioon sai lahti ühest oma kummalisemast häälest või see, et need inimesed tahtsid pidada pidu ajal kui kõiki teisi ähvardas sellise asja eest võmmide raske käsi?
Lisaks võib rääkida, kuidas nad hoidusid igasugusest teistsugusest mõtlemisest. Nad paistsid olevat allergilised kõigi ideede suhtes, mis ei sobinud kokku nende sulgemiste fanatismiga. Salastatus oli üks nende loba peamisi teemasid. Pandeemia väga varases alguses, enne sulgemisi, peeti WhatsAppis vestlusi teemal, et inimesed on oma harjumusi muutnud ja käivad vähem ringi. "Kui palju lisakasu saaks sellest oleks, kui tegelikult sulgemised kehtestada," küsis üks rahandusministeeriumi ametnik. Andmed näitasid, et 54 protsenti inimestest juba hoidis teistest kaugemale. Selles WhatsAppi grupis otsustati, et see number jääb ainult nende teada. Mõned kuud hiljem oli Hancock järjest vihasem Rootsi peale, kui hakkas paistma, et riigi otsus mitte ennast üleni kinni panna on sellele järjest kasulikum. "Mulle käib see k***di Rootsi väide närvidele," rääkis ta. Ta nõudis oma nõunikelt, et need mõtleksid välja kolm-neli jutupunkti, miks Rootsi käitub valesti.
Nad paistsid olevad allergilised kõigi ideede suhtes, mis ei sobinud kokku nende sulgemiste fanatismiga.
Kas see pole mitte kummaline? Nagu märgib Fraser Nelson, ei küsinud Hancock mitte, kas Rootsil pole õigus, vaid miks sellel pole õigus. Teda ei huvitanud avatud arutelu pandeemiapoliitikate üle, vaid ta üritas iga hinnaga kaitsta enda sulgemiste ideoloogiat vastandlike ideede ja andmete eest. Samamoodi ehmatas teda korralikult olukord, kus Boris hakkas kuulama, mida räägivad sulgemiste vastased teadlased, nagu Carl Heneghan, kes on Oxfordi Ülikooli Tõestuspõhise Meditsiinikeskuse juht. Kui loomulik asjade käik oleks olnud, et eksperdid leiavad valitsuse väidetes ja poliitikates vigu ning neid oleks kuulda võetud, siis Hancock nii ei arvanud. Ta oli fanaatiline piirangutesse uskuja ja igasuguse uurimise ning kriitika vältimine sai tema üheks peamiseks eesmärgiks
Räägime Carl Heneghanist, Sunetra Gupta'st, Jay Bhattacharya'st ja Martin Kulldorffist, kes on Great Barringtoni Deklaratsiooni tuntumad allkirjastajad. Need inimesed põhjendasid oma kõige sulgemiste vastast arvamust veenvalt ja igal pool, kus see oli võimalik. Nad rääkisid kõige haavatavamate inimrühmade – vanurite ja teatud krooniliste haigete – suunatud kaitsmisest. Heneghan arvas, et vanurite hooldekodude ümber tuleb panna püsti tarad, mis aitab vältida kõige haavatamate haiguseid ja surmi. Mida tegi Hancock samal ajal? Nagu kirjutab Fraser Myers Spikedis, ei kuulanud Hancock peaarsti Chris Whitty nõuandeid, et kõiki hooldekodudesse sisenejaid tuleb testida. Lekkinud sõnumitest võib aru saada, et Hancock arvas, et säherdune ettevõtmine võib "segada sulgemiste jutupunktide vett". Hancock paistis olevat eriti mures selle pärast, et hooldekodude testimine tõmbab tähelepanu kõrvale tema suurelt, vooruslikult, tema pärandi igaveseks kivisse raiuvalt ettevõtmiselt, millega laiemas avalikkuses testitakse päevas ära 100 000 inimest. Tuletaks siinkohal meelde, et Inglismaal ja Walesis suri Covidisse 45 000 hooldekodude asukat.
Mitte miski ei paljasta Covidi aja väärastunud moralismi paremini kui asjaolu, et Heneghani moodi kahtlejatest, kes arvasid, et kaitsma peaks vanu ja väeteid, tehti ohtlikud "Covidi eitajad", samas kui valitsusametnikke, kelle poliitikatel oli vanurite ning väetite tervisele päriselt katastroofiline mõju, peeti, vähemalt tollel perioodil, moraalse autoriteediga eksimatuteks tõe kuulutajateks. Kogu Covidi narratiiv on vaja pahupidi pöörata. Kui ma näen progressiusulises meedias veel ühte artiklit, milles kritiseeritakse Heneghani või Guptat elik kedagi, kes arvasid, et kaitsta tuleb vanu ja nõrku, seda ajal kui teame, et sulgemisi kehtestanud nomenklatuur neid kaitsta ei suutnud, siis mina hakkan märatsema.
Mõned inimesed arvavad, et Oakeshott on noa selga lööja ja rahaahne, kui ta need WhatsAppi sõnumid avalikustas. Lõpetage ometi ära. Mitte midagi ei ole rohkem avalikes huvides kui saada teada, milline mõtlemine oli ideoloogia ja poliitikate taga, mis hävitasid kodanikuvabadused, panid demokraatia pausile, tegid vanurid haigeks, rikkusid ära töölisklassi elu, panid arenenud maailma karantiini ja lõpetasid ühe tsivilisatsiooni kõige olulisematest ettevõtmisest: lastele hariduse andmise. Saabus pandeemia ja poliitiline nomenklatuur ning meedianomenklatuur valisid sotsiaalse türannia, tsensuuri, arutelude vältimise, klassismi ja hirmu külvamise, selle asemel, et rakendada palju mõistuspärasemat, vabadusi pooldavat, suunatud lähenemist haiguse poolt põhjustatud riskidele. Me peame seda teadma, et tulevikus saaksime selliseid olukordi vältida.
Tõlkis Karol Kallas