Majandusteadlane Daniel Lacalle kirjeldab võrgupäevikus, kuidas Euroopa Liidu regulatsioonid, rohepoliitika, sotsialism ja poliitikute nürimeelsus hävitavad Saksamaa majandust ning kuidas seda mitte teha.
Saksamaa tööstus oli kunagi üks maailma võimsamaid, mis suutis kriise tõrjuda ja laienemise järkudes hoogsalt kasvada.
Saksamaa majandusest moodustas tööstus väga olulise osa, mida saatis tubli tootlikkus. Riigi töötuse määr oli kadestamisväärselt madal, mis omakorda tähendas kõrgemaid reaalpalku. Paraku on Bloomberg Economicsi andmete kohaselt Saksamaa majandus viimase viie aasta jooksul seiskunud ja seda on täna viis protsenti vähem kui lubas arvata pandeemiaeelse aja kasvutrend. Kõige juures arvatakse lisaks, et nelja protsenti osutatud kaotusest pole võimalik tagasi teha.
Suurem osa analüüsidest süüdistab Saksamaa majanduse nõrkuses eksporti mõjutavaid kõrgeid energiahindu ja Hiina Rahvavabariigi (RV) majanduse jahtumist. Päris elu on siiski keerulisem.
Saksamaa seisak on selle enda tekitatud
Saksamaa tegi esimese suure vea 2012. aastal, kui selle juhid võtsid omaks vasakpoolsete diagnoosi Euroopa võlakriisile, mis süüdistas kõigi probleemide põhjusena olematut kasinust. Saksamaa võttis omaks inflatsionismi ja 2014. aastal nõustus Euroopa jaoks alati hävitavateks osutunud rahandusse ja majandusse sekkumiste poliitikatega. Saksamaa valitsus ja Bundesbank nõustusid vastumeelselt Euroopa Keskpanga rahapoliitika paisutamise ja negatiivsete nominaal [intressi]määradega. Sellega koos anti Euroopa Komisjonile luba võtta ohjeldamatult laenu ja kiideti heaks üks majanduse "ergutamise" pakett teise järel. Selle näiteks võib tuua Jean-Claude Junckeri Next Generation EU taasterahastu katastroofid, mille tulemusel on tervet eurotsooni tabanud majanduse paigalseis, kõik on rohkem võlgu, mida tänaseks saadab inflatsioon.
Jean–Claude Junckeri Next Generation EU taasterahastu katastroofide tulemusel on tervet eurotsooni tabanud majanduse paigalseis, kõik on rohkem võlgu, mida tänaseks saadab inflatsioon.
Sakslased on viimase viie aasta jooksul pidanud üle elama kokku rohkem kui 20 protsenti inflatsiooni. Poliitikud süüdistavad selles Ukrainat ja Putinit, kuid kõik peaksid saama aru, et tegemist on naeruväärse vabandusega. Rahapakkumise suurenemine ja valitsuste kulutuste jätkuv paisutamine hävitavad euro ostujõudu ning võimendavad inflatsiooni. "Raha hulga äkiline kasv eelnes inflatsioonipurskele ja suurema rahapakkumise kasvuga riike tabas märksa kõrgem inflatsioon" (Borio et al., 2023).
Keynesiaanid uskusid, et nõrgem euro aitab suurendada Saksamaa eksporti, kuid tegemist on müüdiga. Juhtivad eksportijad saavad juhtivateks eksportijateks tänu kaupade suuremale lisaväärtusele, mitte madalale hinnale. Kuidas asja ka ei vaataks, kõik Euroopa Liidus korraldatud sekkumispoliitikad jätsid endast maha nõrgema valuuta ja veelgi nõrgema majanduse.
Teine surmav viga on Saksamaa energiapoliitika. Kõrged energiahinnad ei ole paratamatus. Need on eksliku energiapoliitika järelm, mille tulemusel Saksamaa poliitikud panid kinni tuumajaamad ja kulutasid rohkem kui 200 miljardit eurot volatiilsetele ja juhusliku väljundiga tehnoloogiatele, mis tõi kaasa ainult ligniidi suurema kasutamise, millest täna toodetakse veerand Saksamaa elektrist, nagu näitab AGEB 2024 andmestik. Lisaks, 77 protsendi riigi energiatarbimise ja 40 protsendi elektritootmise taga on fossiilkütused. Saksamaa poliitikud võtsid samuti omaks Euroopa Liidu tegevuskava, mis keelas kodumaiste gaasimaardlate arendamise ja asendas selle veeldatud maagaasi impordiga Ameerika Ühendriikidest. Seda toodetakse frakkimise teel. Lihtsalt imeline. Lisaks, tarbijate arvetele lisatakse tohutud toetused ja reguleeritud hinnad, mis tähendab, et rohkem kui 60 protsenti elektri maksumusest moodustavad valitsuse poolt määratud hinnad ning maksud. Selle hulgas on peidetud maksuna süsihappegaasi saastetasu. Sakslased maksavad elektri eest kõrgemat hinda, aga ometigi sõltuvad fossiilkütustest, sest valitsus otsustas hävitada ligipääsu odavale Venemaa gaasile ning asendas selle kallite ning ebausaldusväärsete lahendustega. Ainult poliitikud on võimelised alustama energiasõda ja koos sellega keelama ära alternatiivid.
Kõrged energiahinnad ei ole paratamatus, need on eksliku energiapoliitika järelm.
Kolmandaks eksimuseks on Euroopa Komisjonist ja Euroopa Parlamendist lähtuvate majandusele äärmiselt kahjulike poliitikate alla neelamine. Hiina RV majanduse jahtumine ei pane ühe maailma juhtiva eksportija majandust seisma, seda eriti juhul kui nimetatud Aasia hiiglase majandus kasvab jätkuvalt aastas viis protsenti. Maailma juhtiv eksportija, nagu seda on Saksamaa, oli õigusega uhke oma tootmisvõrgustiku üle, mis lubas selle tööstusel kasvada tänu kõrge lisandväärtusega toodetele, tehnoloogiale ja suhetele üle maailma, millest tulenevalt võisid Saksamaa ettevõtted müüa oma tooteid üle maailma ja seilata suvalise makromajanduse lainetel. Kuid äärmuslikud regulatsioonid, innovatsioonile ebasoodsad tingimused, järjest kõrgemad maksud ja katastroofilise sisepõlemismootoreid keelustava Agenda 2030 järgimine on asjad, mis seiskasid kunagi nii võimsa Saksamaa majanduse ja põhjustasid, vaatamata maailma majanduse kasvamisele, selle kahanemise.
Poliitikud hävitasid eksliku keskkonnapoliitika ja regulatsioonidega terve tööstusharu müügivõimekuse. Aktivistid kasutasid näiliselt süütut Agenda 2030-t, et suruda majandusele peale sekkuv ja tootlikkust hävitav mudel, mis põrmustab kõik Saksamaa tööstus-, loomakasvatus- ja põllumajandussektorid. Eksliku nimega looduse taastamise seadus, mille tõttu on pea võimatu kasutada ükskõik milliseid loodusvarasid, teeb kõik veelgi keerulisemaks.
Unustatagu sotsialistlik sekkumine ja Saksamaa võib taas asuda majanduskasvu teele ning olla maailmas juhtrollis.
Euroopa Liidu järk-järgult üha ülemäärasemks muutunud regulatsioonid ja selle teised majanduskasvu tõkestavad tegevused on toonud kaasa olukorra, kus Saksamaa kaotas suure osa oma tehnoloogilisest edumaast. Saksamaa inseneeria ja tehnoloogia valdkondade edu põhines väga konkurentsivõimelisel ja tasuval süsteemil, mille hävitas bürokraatia ning regulatsioonid. Saksamaa on patenditaotluste poolest maailmas esirinnas, jäädes maha ainult Ameerika Ühendriikidest, kuid need patendid jõuavad järjest väiksemal määral oma riigis tootmisse.
Saksamaa poliitikud lubavad, et kõigist mainitud nõrkustest saavad tulevikus tugevused. See on kaheldav, sest kui vaadata poliitikute ennustamisvõimekuse ajalugu, siis see on märkimisväärselt vilets. Saksamaal on hoopis vaja loobuda inflatsionismist ja nürimeelsest aktivismist. Kui riik suudab sellised muutused ellu viia, hakkab selle majandust märgatavalt kasvama.
Saksamaal pole konkurentsivõime või inimkapitali probleemi. Selle mured on poliitilised. Unustatagu sotsialistlik sekkumine ja Saksamaa võib taas asuda majanduskasvu teele ning olla maailmas juhtrollis.
Tõlkis Karol Kallas