Meie ideaal peaks olema küll rohkem Euroopat, aga demokraatlike rahvusriikide Euroopat, leiab oma ettekandes ajaloolane Jaak Valge ja toonitab, et läbi ühisotsuste ja sellest tuleneva ühisvastutuse enda ja oma järeltulijate pärast võib demokraatia olla ühiskonna sidusaineks.
Mulle väga meeldib selle konverentsi kontseptsioon ehk püüe sõnastada ideaale. Ideaal on ühtlasi lõppeesmärk, millest lähtudes sõnastatakse vaheeesmärke ja valitakse vahendeid. Ideaal pole täiuslikult saavutav ja koos meie hoiakute muutustega on ta ajas täpsustuv. Aga ta ei muutu nii järsku või tihti, et ta üldse mõtte kaotaks.
Meie võimupoliitikud on meie eesmärkidest üha vähem rääkima hakanud. Tuletame meelde – kui 1990. aastatel kõneldi, et muretseme oma rahvaarvu kahanemise pärast ilmaasjata, sest küll ta jälle kasvama hakkab, nullindatel tunnistati probleemi, aga üsna ükskõikselt, mõned aastad tagasi lepiti kahanemisega, ning hakati kõnelema immigratsioonivajadusest, looritatumalt või hiljem otsesemalt, vältides tunnistamist, et kestev negatiivse iibe kompenseerimine immigratsiooniga hävitab meie ühiskonna, ning viimasel aastal võetakse iibeprobleemi teadvustamist juba natsliku ilmingu või meesšovinistliku solvanguna. Sest tänapäevakeskselt lähenedes on olulised ainult need inimesed, kes elavad siin ja praegu, ning olulised on isikute huvid, mitte rahvus või ühiskond, rääkimata selle ühiskonna tulevikust.
See ei ole muidugi meile ainuomane, kõik lääne ühiskonnad on muutunud tänapäevakesksemaks. Aga tänapäevakesksuse kõrval võib sel olla ka teine ja paradoksaalselt vastupidine põhjus. Arvata võib, et enamus kodanikest ei ole leppinud mõttega oma hääbumisest eesti rahvuse ja Eesti ühiskonnana ega lepi ka mõttega, et ideaaliks on täiuslik multikultuurne ühiskond, selline, mida võime täna näha näiteks Brasiilias. Selles olukorras on meie eesmärkide sõnastamine või üldse strateegilisem mõtlemine võimuladvikule ebamugav, ning eesmärk asendatakse vahendiga. Eesti puhul on nendeks vahenditeks näiteks Eesti e-riik või Eesti hea maine.
Teine võimalus eesmärke vältida on udune sõnastusviis. Endine valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag deklareeris käesoleva nädala algul (31.10 – toim), et Eesti riiklik ideoloogia algab mitmekesisuse tunnustamisest. Jah, aga mis siis? Kes on need, kes ei tunnista mitmekesisust? Pean ütlema, et ei oska selles väites midagi peale sisutühjuse näha, seega dešifreerituna võime seda lugeda tunnistuseks, et meie võimupoliitikute ideoloogia on krüpteeritud või see puudub üldse.
Mind paneb imestama omaaegse Harta algatajate vaikimine ja võimupoliitikaga leppimine, mida võib sisuliselt lugeda võimu poole üleminekuks.
Ideaalid puuduvad ka meie demokraatia mõistmises ning demokraatia praktikas. Võimupoliitikute võõrandumine süveneb, näeme üha enam poliitikategemise asemel tühist intriigitsemist. Mind paneb imestama omaaegse Harta algatajate vaikimine ja võimupoliitikaga leppimine, mida võib sisuliselt lugeda võimu poole üleminekuks. Selle asemel, et muutusi nõuda, nimetavad mõned neist nüüd muutuste taotlejaid äärmuslasteks. Pakkudes võimulolijatele niimoodi blankovekslit sellesama valeliku poliitika jätkamiseks, mida nad ise mõni aeg tagasi nii kirglikult kritiseerisid.
Aga lähen teema juurde. Oma ettekande pealkirjaga tahtsin sõnastada oma väite, et demokraatia tähendabki meie tänaste hoiakute puhul elujõulist ühiskonda.
Ma tean, et demokraatia mõistet on alati kuritarvitatud autoritaarsete võimumeeste poolt ja paraku järjest postmoderniseeritud või otse moonutatud viimastel aastakümnetel ka neis ühiskondades, mida oleme pidanud demokraatlikeks. Käsitledes demokraatlikuna mitte ühiskonda, kus kõik kodanikud on võrdsed ja kus neil on õigus teha enda jaoks olulisi otsuseid ise, vaid üha rohkem millegi ähmasena, aga igatahes ülaltpoolt või kaugelt ja kaudselt määratuna. Aga arvan, et me ei peaks alla andma ja hakkama uut mõistet välja mõtlema, vaid hoidma demokraatia autentset mõistet alles. Seni.
Missugune võiks mu arvates olla ehe demokraatia Eesti jaoks, kuhu poole võiksime püüelda?
Demokraatliku ühiskonna kodanikud on võimelised langetama nii iseendasse kui ka kogu ühiskonda puutuvaid otsuseid, aga ilma seejuures ühiskonna tulevikku kahjustamata. Ühiskonnaliikmed tunnustavad tasakaalu iseenda ning ühiskonna huvide vahel. Omaenda väikese kapriisi või ka hüve nimel ei kahjustata kogu ühiskonda. Võiksin näitena tuua meie Riigikogu sotsiaaldemokraadist esimehe korduvalt esitatud väite, et tema puhul ei ole kooseluseaduse kehtimine kaasa toonud mingit muudatust. Teda pole see häirinud. See on tore, et teda pole see häirinud, aga samas pole kahtlust, et sadu tuhandeid kodanikke on see seadus häirinud.
Demokraatliku ühiskonna kodanikud on võimelised langetama nii iseendasse kui ka kogu ühiskonda puutuvaid otsuseid, aga ilma seejuures ühiskonna tulevikku kahjustamata.
Demokraatlikult mõtlev ja vastutustundlik kodanik ja eriti riigimees ei käsitle tuleviku Eestis arutluse all olevaid küsimusi egoistlikult, vaid ta võtab arvesse ka teiste ühiskonnaliikmete seisukohti. Ning kui ühiskonna enamuse arvamus ei lähe kokku tema arvamusega, aktsepteerib enamuse arvamust. Mis ei tähenda, et ta ei peaks püüdma teha edaspidi selgitust oma seisukoha kasuks. Demokraatlik ühiskond ei karda eriarvamusi, ei summuta diskussiooni vihakõne või mis iganes sildi all, ei saada inimesi vaadete pärast välja. Demokraatliku ühiskonna eliit pole võõrandunud ja tema hääleedastajad ei sõima oma ühiskonda mahajäänuks. Demokraatliku ühiskonna eliit tunneb end osana ühiskonnast, keda ülejäänud ühiskonnast eristab vaid suurem vastutus.
Demokraatlik Eesti tähendab ühtlasi, et ühiskonna enamus aktsepteerib tasakaalukal moel kõigi oma erinevate gruppide huve ega kahjusta ühtegi nõrgemat vähemust. Seejuures ei ole ükski vähemus teise vähemuse ees eelistatud, olgu siis tegemist seksuaal-, rahvus- religioosse- või mis iganes muu vähemusega. Tehniliselt pole dilemmat vähemuste ja enamuse huvide vahel kaasa kuigi raske fikseerida ja lahendada. See nõuab lihtsalt rahvaküsitlusi või siis ka rahvahääletusi, kus fikseeritaks poolt- ja vastuolemise kõrval ka seisukoha tugevuse määr. Ning rahvahääletuste puhul tähendab see teatavate, kodanike põhiõiguste ja vabaduste puutuvate teemade korral kõrgemaid lävendeid, st seda, et kellegi põhiõiguste riive saab teostuda vaid väga ülekaaluka avaliku huvi korral.
Jah, kaasaja tehnoloogia abil oleme loonud hulgaliselt olmevidinaid, ent millegipärast pole sedasama tehnoloogiat kasutatud ühiskonna kui terviku edendamiseks. Ideaalses demokraatias peaksid prioriteedid olema paigas. Ideaalses Eestis tarvitataks sagedasti rahvahääletusi, aga need ei ole eliidivastased, vaid on keskendunud konkreetsele küsimusele. Otsedemokraatia kõrval näeksin tuleviku Eestis meeleldi ka seda, et ka lastel oleks nende vanemate kaudu hääleõigus. See on demokraatlik ja väärtustab lasterikkust.
Aga selleks, et vältida kogu ühiskonda puutuvate küsimuste otsustamisel taolist egoismi, nagu ilmutab meie Riigikogu esimees, ning mitte jääda tänapäevakeskseks, st mitte kahjustada ühiskonna tuleviku huve, on demokraatlikult toimival ühiskonnal vajalik sidusaine, "meie-mõiste". Ehk identiteet. Demokraatlik ühiskond on õiglane vabade kodanike ühiskond, kuid ka identiteediga ühiskond, mitte erinevate huvide ja huvigruppide vahel pihustunud, sidustamata ühiskond. Kui ühiskonnas sidusust ei ole, pole tal ka perspektiivi – tahet ühiskonnana edeneda, ja selle asemel tungib esile mõtteviis, mille puhul soovitakse oma huvisid rahuldada ühiskonna arvel. Teatavast tasemest alates lõhub see ühiskonna pöördumatult.
Demokraatlik ühiskond on õiglane vabade kodanike ühiskond, kuid ka identiteediga ühiskond, mitte erinevate huvide ja huvigruppide vahel pihustunud, sidustamata ühiskond.
Mina olen mittereligioosne, aga sellest hoolimata on mu jaoks loomulik tunnistada kristlust kui üht alusväärtust, millele meie identiteet toetub. Identiteedi sidusainena näen aga eelkõige patriotismi, isamaatunnet. Demokraatia tema ehedas tähenduses ongi elujõulisem olnud just rahvusriikides, mitte impeeriumides. Patriotism tähendab oma isamaatunnet, rahvuslus aga aktsepteerib ka teiste rahvuste rahvustunnet.
Sarnaselt demokraatia mõistega on ka rahvusluse mõistet viimastel kümnenditel püütud ähmastada, samastades teda vihkamisega teiste vastu ja millega iganes veel. Loomulikult võib rahvuslaste hulgas olla kurje inimesi, nagu ka päris kindlasti on neid multikultuurse hoiakuga inimeste hulgas.
Demokraatlikus Eestis elav rahvuslane ei vihka kedagi, vaid vastupidi. Tuletagem kasvõi meelde meie rahvusluse tõusulainet iseseisvuse taastamise protsessis. Usun, et suur osa inimesi tunnetas tollal mitte ainult rahvusluse tõusu, vaid ka üldise altruismi ja eetilisuse kasvu.
Siinkohal ei peaks vältima meie valdavalt venekeelse immigrantrahvastiku teemat. Me peidaksime pea liiva alla, kui väidaksime, et immigrantrahvastiku identiteet on põlisrahvastikuga sarnane. See tähendab, et ka eesmärkide sarnastamine pole lihtne. Loomulikult on see suur probleem, mille lahendamiseks senised loosungid ja rahavood kuidagi sobinud ei ole. Ega hakkagi sobima. Ma arvan, et demokraatliku Eesti eesmärgiks ei saa olla kellegi eestlasteks tegemine või eestlasteks nimetamine, vaid tunnustamine, et kõigil on ka rahvusena õigus olla sellised, nagu nad on – ja suurem jagu neist on venelased.
Ma ei saa sel küsimusel pikalt peatuda, aga usun, et kui alusväärtused mõistlikult sõnastada, toimub ka eesmärkide järk-järguline lähenemine, ning positiivseks lõpptulemuseks annab lootust 17. sajandist Eestis elav, hästi põlistunud ja hakkamasaav vene põlisvähemus. Aga mu arvates võiks Eesti demokraatlik riik hoolitseda selle eest, et ükski vene rahvusest inimene ei peaks Eestis elama ainuüksi sellepärast, et tal puuduvad võimalused Venemaale kolida, ehkki ta seda ise tahaks ja kus end paremini tunneks.
Demokraatia tähendab niisiis seda, et kodanikud otsustavad endasse ja oma ühiskonda puutuvad küsimused ise, mitte ei lase neid määrata kusagil mujal, anonüümsete isikute või ebademokraatlike institutsioonide poolt.
Demokraatia tähendab niisiis seda, et kodanikud otsustavad endasse ja oma ühiskonda puutuvad küsimused ise, mitte ei lase neid määrata kusagil mujal, anonüümsete isikute või ebademokraatlike institutsioonide poolt. Demokraatlik ühiskond tunnustab ka kõigi teiste demokraatlike väärtustega ühiskondade õigust ise otsuseid teha. Need otsused võivad, aga ei pea olema koostehtud, standardiseeritud. Nii nagu inimene vajab teatavat privaatsust, vajab privaatsust ka ühiskond. Sel ei ole vähimatki pistmist kapseldumise, natsionalismi, vihkamise või mis iganes koledate asjadega, mida sel puhul on ette heidetud. Sest inimene, kes eelistab elada oma korteris või majas omaenda loodud seaduste alusel, pole kuigivõrdki tigedam, ebaeetilisem ega ebasõbralikum kui see inimene, kes tahab elada ühiselamus või ühisköögiga korteris. Aga tülli minnakse siiski ühisköökides sagedamini, sest privaatsuseta olemine võimendab närvidele käimist. Välispoliitikas ei peaks Eesti hindama riike nende suuruse või selle järgi, kas on tegemist n-ö meie vaenlase vaenlasega, vaid järgima demokraatlikku väärtuseetikat.
Me ei pea Venemaa ohtu unustama, ent unustada ei tasu ka seda, et Eesti raison d'etre pole Venemaa-vastasus. Ideaalis on Venemaa meie kõrval asuv meisse sõbralikult või vähemalt neutraalselt suhtuv demokraatlik riik, aga loomulikult omaenda väärtustega, mille kritiseerimine, kui need väärtused on Venemaa ühiskonna enamuse valik, pole meie asi. Nii nagu ka kõigi teiste ühiskondade puhul. Erinevad ühiskonnamudelid tagavadki tsivilisatsiooni edenemise, ning isegi kui demokraatlik lõpptulemus on suhteliselt sarnane, peab iga ühiskond sinna ise jõudma. Kuidagimoodi ei aita kaasa teiste ühiskondade n-ö demokraatlikuks pommitamine või vaesusesse uputamine.
Ülirikkuse koondumine ja vaesusprobleem ongi dedemokratiseerumise kõrval olnud globaliseerumisega või globaliseerumise neoliberalistliku kontseptsiooniga kaasaskäivaks nuhtluseks ning ideaalses Eestis tuleks see likvideerida. Tegelikult on need probleemid seotud. Ülirikkus lubab ajupesu ja seaduste ostmist ning meelepäraste poliitikute ametisseseadmist. Ülirikkuse koondumine on alguse saanud finantssektori ülikasumeist globaliseerumise tingimustes ning ühiskondade identiteetide nõrgenemise oludes paljunenud kõikjale. Kui inimeste sissetulek erineb kümneid või sadu kordi, on see ka demokraatiale ohuks. Paremini makstud inimesed hakkavadki end võrdsemateks pidama, vaesemad tunnetavad ebaõiglust ja ühiskonna heterogeensus kasvab.
Me ei pea Venemaa ohtu unustama, ent unustada ei tasu ka seda, et Eesti raison d'etre pole Venemaa-vastasus.
Ning kui enne kritiseerisin sotsiaaldemokraadist Riigikogu esimehe minakeskset mõtteviisi, siis tahaksin nüüd sotsiaaldemokraate tunnustada nende kevadise üldkogu suunavõtu eest ebavõrdsuse vähendamisele. Aga ma ei ole päris kindel, kas seda ühtemoodi mõistame. Kui majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, siis olen Jevgeni Ossinovskiga nõus, et ebavõrdsuse vähendamine ei ole enam maailmavaateline valik, vaid eksistentsiaalne vajadus, kui me tahame demokraatlikku Eestit. Ühiskonna elujõu seisukohalt on eriti oluline sellise ebaõigluse likvideerimine, et need Eesti pered, kus kasvavad täna tuleviku Eestis kõigile elatist teenivad lapsed, poleks majanduslikult diskrimineeritud. Tuleviku demokraatliku Eesti lahutamatu osa on ka sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kuid see ei saa sellises Eestis, mida me tahame, tähendada teiste vaadetega inimeste äärmuslasteks pidamist sotsiaaldemokraatide poolt, nagu tänases Eestis, vaid nende käsitlemist samaväärsete võrdsete partneritena Eesti edendamisel.
Ma ei ole ennustaja, aga mul on väga raske uskuda, et meie tänane identiteeditu, ebademokraatlik, ebaõiglane, ühtaegu alajuhitud ja ülereguleeritud Euroopa Liit, mis kõigest eelnevast tõukudes loogiliselt on kujunenud ka probleemimagnetiks ja konfliktigeneraatoriks, sellisel kujul säilida saab ning arenemisvõimeline on, isegi kui meie seda väga sooviksime ja väga panustaksime. Meie ideaal peaks olema küll rohkem Euroopat, aga demokraatlike rahvusriikide Euroopat.
Meie ideaal peaks olema küll rohkem Euroopat, aga demokraatlike rahvusriikide Euroopat.
Demokraatia kujunes õhtumaistes ühiskondades vaba ja salliva vaimu pinnal pärast teatava individualiseerumistaseme ületamist, s.t arusaamise kujunemist, et meie saatus sõltub meie endi otsustest. Aga kahtlemata on see individualiseerumine jätkunud. Kuid kui ühiskond muutub egotsentriliste inimeste kogumiks, siis pole tulevikku mitte ainult Eesti demokraatial, vaid Eesti ühiskonnal tervikuna.
Küll aga võib demokraatia ise olla ühiskonna sidusaineks. Läbi ühisotsuste ja sellest tuleneva ühisvastutuse enda ja oma järeltulijate pärast. Ehe demokraatia peaks olema vastuvõetav ka neile, kellele rahvuslik identiteet vastuvõetav pole. Sest identiteedita pole elujõudu ja identiteet on muudetav vaid vabatahtlikult. Demokraatlik Eesti on nii ka elujõuline Eesti.
Ettekanne 5. novembril 2016 Rahvusraamatukogus portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil "Millist Eestit me tahame?".