Saatesarja “Hirvepargi vestlused” seekordne külaline on teoloog, vaimulik ja ohvitser Einar Laigna, kes räägib riiklikust iseolemisest, eesti rahva ja Euroopa saatusest ning meie kultuuri alusväärtustest. Karolingide ja ottoonide kristlik-kultuurilist ja ühiskondlikku renessanssi meenutades näeb ta tänapäeva kultuuri lagunemisfaasis vaid ühte võimalust – me peame samaga hakkama saama või on meie saatuseks häving.

“Juba väga noorena, lapseeas, olles lugenud jubedaid planeeringuid tuleviku kohta, teadsin oma teadvuses ja mõistuses, mis tulemas on, ent inimene tahab ikka loota,” ütleb Einar Laigna kommenteerides mõtteid, mis teda valdasid Eesti taasiseseisvumisel.

Laigna räägib, kuidas 90-ndate algupoolel, kui kõik oli täis innustust ja vaimustust, tundus, et oma riik seekord tulebki, ent peagi vaimustus lahtus.

Laigna sõnul leidis 1997. aastal aset esimene tõsisem märk, et kõik ei lähe sugugi nii nagu loodetud: “Siis toimus esimene sõjaline õppus, kus välisriigist oli kohal väeosa. Kui Ameerika väeosa Paldiskist maale tuli ja marssis mööda teed, siis oli realistlikult selge, et algab uus okupatsioon. Kui võõras sõdurisaabas on siin, siis oli toimunud vaid pendli liikumine ühest kohast teise,” tõdeb Laigna.

Pendli kujund, mida Einar Laigna kasutab, on üks neid mõjuvaid ja oma emotsioonitus tões rabavaid ajaloofilisoofilisi kokkuvõtteid, mis asetavad meie ajaloo oma tegelikku konteksti: “Eesti on puhvermaa. Sellena oleme ajaloos alati liikunud kahe pooluse vahel – ida ja lääne vahel. Mõnikord liigub pendel aeglasemalt, siis jääb seisma, aga hakkab siis jälle tagasi tulema.”

Tänaseks on pendel liikunud lääne poole ja ilmsel kerkib veel, kuni ta seisma jääb. “Sellest on tingitud üks kurbloolus Eestis. Alati on kaks Eestit.”

Einar Laigna kujund oma lihtsuses ja kiretus realismis on jäiselt tabav. Kõik need, kes näevad kaugemale sinimustvalgest murumütsikesest ja emotsionaalsest leelotamisest laulukaare all, peaksid hinge vaikuses endalt küsima, kas Eesti saab üldse olla iseseisev riik ja millised on iseseisva riigi tunnused?

Kas mina ise olen valmis iseseisvuse nimel vajalikke ohvreid tooma? Need on mõtted, mis Laignat kuulates instinktiivselt tekivad.

Edasi räägime nendest etappidest meie ajaloos, kus eestlane on näidanud iseseisvuse tahet ja valmidust – Jüriöö ülestõusust ja Vabadussõjast ning sellele eelnenud kultuurilisest tõusust.

Siit jõuame loomulikult meie kultuuri üldiste probleemideni, mis vaevavad tervet lääne ühiskonda. Ajaloofilosoofina nimetab Einar Laigna kristliku tsivilisatsiooni tähthetki, mil leidis aset uuestisünd ehk renessanss peale langusperioodi.

Me peame tagasi pöörduma juurte juurde ja tunnetama osalemist suures tsivilisatsioonilises tervikus, milleks on Euroopa tõeline tsivilisatsioon koos tõeliste euroopalike väärtustega ehk kristliku kultuuri väärtustega. See on olnud Einar Laigna sõnum aastakümneid.

“Euroopa kultuur peale Rooma impeeriumit on rajatud kristlusele. Selles kultuuris on aset leidnud mitmed renessanssid, nagu karolingide renessanss ja ottoonide renessanss kümnendal sajandil, mis tõi tänu talurahva eest hoolitsemisele keisrite poolt kaasa ka võimsa demograafilise plahvatuse. Praegu on küsimus kogu Euroopa ja meie suhtes ka. Kas me oleme võimelised veel üheks renessanssiks ja jääme ellu, või me hukkume,” tõdeb Einar Laigna lõpuks.