Eri Klas (keskel) 2009. aasta üldlaulupeo rongkäigus. Foto: Vikipeedia

Dirigent Eri Klas leiab, et peagi lõppev aasta on Eesti jaoks märgilise tähendusega – lõpuks on maskid langenud ning end poliitiliseks eliidiks nimetav seltskond isegi ei püüa enam varjata vihkamist oma rahva vastu.

Viidates rahva pärast häbenevatele poliitikutele, kirjutab Eri Klas Eesti Päevalehes: “Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad ning pealinn, kus eesti keelt kuuleb sama harva, kui kõige süngematel okupatsiooniaastatel läinud sajandi 80-ndatel.”

“Kõik siseriiklikud probleemid on tõrjutud tahaplaanile, sest lääneriikide isevalitsejad on vallandanud seninägematu rünnaku euroopalike väärtuste vastu, nimetades seda empaatia ja tolerantsuse ülimaks ilminguks,” jätkab Klas ja lisab rändekriisile viidates, et samal ajal vaadatakse läbi sõrmede inimkaubandusele ja tehakse halva mängu juures head nägu.

“Kas meie peaksime tasuma nende vigade eest, mida on tehtud maailma hoolimatult jagades?” küsib Klas. “Aga valitsus isegi ei vaevu rahvalt küsima, millist tulevikku meie oma riigile soovime.”

“Ma võiksin kooriga kaasa laulda või vähemalt vaikida, ent süda ei luba. Ma ei saa vaadata pealt, kuidas käputäis poliitilisi taidlejaid tasalülitab rahva, kes on end laulukaare all vabaks laulnud,” jätkab tunnustatud dirigent.

Viimaks avaldab ta lootust, et Eestile on veel antud aega puhastuda, et riigi etteotsa jõuavad tõelised aatekandjad, kes suures võõraste omaks tegemise vaimustuses ei unusta, et kõigepealt tuleb mõelda omadele.

Loe lähemalt siit.