Ettekanne: Eesti kultuurisõja lahingutandril

Veiko Vihuri kõnelemas SAPTK konverentsil Kultuurikatlas

Eesti väärtuste konfliktis

Eestis käib juba kolmandat aastat sõda. Nimelt teatas tänavu 20. mail Delfi reporter Vahur Koorits: “Ameerikas peavad liberaalid ja konservatiivid juba mitmendat aastakümmet vihast võitlust selle üle, kas abort peaks olema lubatud, kas samasoolised võiksid abielluda, milline peaks olema kiriku roll ühiskonnas ja kuidas suhtuda vähemustesse. Umbes 2013. aastal jõudis see kõik ka Eestisse. Praegu võime rääkida Eesti liberaalide ja konservatiivide vahelisest kultuurisõjast, mille keskpunktis on samasooliste õigused, migratsioon, venelaste roll ühiskonnas ja indiviidi ja kogukonna suhe” (vt siit).

Mõiste “kultuurisõda” (culture war) võttis 1991. aastal kasutusele Ameerika sotsioloog James Davison Hunter ja sellega tähistatakse traditsiooniliste, konservatiivsete väärtuste ning progressiivsete või liberaalsete väärtuste vahelist heitlust. Mitmed Eesti juhtivad poliitikud on määratlenud Eesti ühiskonda polariseerinud väärtuste konflikti koguni osana globaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Näiteks 2014. aasta detsembris pidas president Toomas Hendrik Ilves Tartu ülikoolis avaliku loengu, teatades:

“Kommunismi asemel asetab täna end liberaalse demokraatiaga vastamisi uuskonservatiivne marurahvuslus, milles usuline fundamentalism sulandub autoritaarsuse imetlusega ja imperialistlike hoiakutega. [—] Omamoodi on see uus, kultuurilistele erinevustele ja niinimetet traditsioonilistele väärtustele rõhuv ideoloogia demokraatiale ohtlikum kui seda oli kommunistlik ideoloogia – sest kui kommunismi üle 1980ndate aastate lõpuks pigem naerdi, nii siin- kui sealpool raudset eesriiet, siis marurahvuslus ja uustraditsionalism evib tunduvalt laiemat mõjujõudu, nii Venemaal kui ka vabas maailmas” (vt siit).

Tänavu mais aga kõneles riigikogu esimees Eiki Nestor Kiievi julgeolekufoorumil järgmist: “Juba mõnda aega on suurim vastasseis avatud ja suletud maailmanägemuste vahel. Avatud maailm on demokraatlik, inimest ja vabadusi austav, salliv…” Nestori sõnul on avatud ja salliva maailma vastased autoritaarsed režiimid, euroskeptikud, marurahvuslased, homo- ja ksenofoobid, kes leiavad ja toetavad teineteist: “Neil on üks vaenlane ja see on avatud ja salliv maailm” (vt siit).

Niisiis kõlab retoorika, et ühel pool rindejoont seisavad vabadusele, võrdsusele, õiglusele, sallivusele ja progressile pühendunud õilsad ja avatud liberaalsed demokraatiad, teisel pool aga autoritaarsust ja suletust ihalevad tumedad jõud, mis esindavad konservatiivset rahvuslust, religioossust ja traditsionalismi. Meil tulevat valida euroopalike väärtuste ja Putini Venemaa väärtuste vahel. Kuid mis on need „euroopalikud väärtused“, millest nii palju räägitakse, kuid mida harva defineeritakse?

Euroopalikke väärtusi kiputakse tihtipeale samastama liberaalsete väärtustega, mis rõhutavad individualismi, üksikisiku õigusi ja vabadusi, ning vastandama konservatiivsetele väärtustele, mis hindavad traditsiooni, religiooni, perekonda, kollektiivsust. Liberaalsete väärtuste aluseks on idee inimese võõrandamatust õigusest ennast teostada, mida piirab vaid teiste inimeste samasugune õigus. Liberaalne ühiskond ei lähtu oma otsustes – ja ma osundan siinkohal Ameerika poliitikateadlast Francis Fukuyamat – “igivanadest traditsioonidest või religioosse usu pimedast sügavikust, vaid avalikust arutelust, milles riigi kodanikud lepivad kokku täpsetes tingimustes, mida järgides nad on nõus koos elama” (Fukuyama, 223–224).

Kestev revolutsioon – inimese vabastamise projekt

Et paremini mõista meie ühiskonnas toimuvaid protsesse, tuleb neid vaadelda ajalises ja ajaloolises perspektiivis. Rohkem kui tuhat aastat samastusid õhtumaised väärtused kristlike väärtustega. Ristiusk sõnastas elu mõtte ja eesmärgi ning andis moraalse aluse nii üksikindiviidide kui terve ühiskonna toimimisele. Kuid viimase viiesaja aasta jooksul on Euroopa ühiskondi haaranud areng, mida saab käsitleda poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete revolutsioonilise ümberkujundamise protsessina. Ma ei pea silmas üksikuid revolutsioone, vaid revolutsioonilist püüdlust, mille üllaks eesmärgiks on inimese vabastamine rõhumisest.

Poola filosoof Leszek Kołakowski on püüdnud defineerida revolutsioonilist hoiakut järgmiselt: “Üldiselt võttes on revolutsiooniline mentaliteet mõtteviis, mida iseloomustab eriliselt tugev usk, et on võimalik inimese totaalne vabastamine ja et see vabastatud olek on absoluutses opositsioonis käesoleva orjastatud olekuga, nii et nende vahel ei ole mingit järjepidevust ega mingeid vahepealseid seisundeid; lisaks on see totaalne vabastamine inimkonna ainus suveräänne eesmärk ja kõik muud väärtused peavad olema sellele allutatud kui vahendid” (Kołakowski, 36). Kołakowski järgi jäljendab Karl Marxi revolutsioonidoktriin sama skeemi, mis iseloomustas esialgset kristlikku õpetust lunastustest, kuid esitab selle asemel ilmaliku lunastuse teooria. “See skeem,” ütleb ta, “kristluse tagurpidi peegelpildina, on organiseeritud ümber prometeusliku usu inimkonna enesevabastamisse, heidab kõrvale pärispatu kui sellise, sest see nõuab välist sekkumist, väljastpoolt tulevat lunastust” (Kołakowski, 40).

16. sajandi reformatsioonis kaitsesid usupuhastajad südametunnistuse vabadust, et tagada kristlaste vahetu kuulekus puhtale Jumala sõnale. Sotsiaalset korda reformatsiooni peamised suunad ei puudutanud, kuid kristlaste vabastamine kirikuvõimude ja kirikupärimuse autoriteedist pani aluse tervele hulgale protestantlikele liikumistele, mis omakorda lõi eeldused usuvabaduse põhimõtte arengule.

18. sajandil läks revolutsioon – nii Ameerikas kui Prantsusmaal – märksa kaugemale. Kiriku riigist lahutamise loosungi all vabastati inimesed religiooni eestkostest ning monarhia kukutamise kaudu ebaõiglasest ja ebavõrdsest seisuslikust korrast. “Renessansi ja valgustusajastu esindajad, seejärel aga ka revolutsionäärid arendasid vabaduse ideed sekulariseeritud kujul, andes sellele kiriku- ja kristlusevastase iseloomu, kuna arvestasid, et Katoliiklik Kirik toetab režiime, mida peeti türanlikeks,” kirjutab Vene Õigeusu Kiriku praegune juht patriarh Kirill. “Kui reformatsioon jäi kristlike väärtuste juurde, siis järgmised vabadusliikumised reeglina loobusid kristliku sõnumi olulisest osast – kõlbelisest vastutusest Jumala ees. Selle tulemusena langeti teise äärmusesse – inimese isikliku vabaduse absolutiseerimisse” (Kirill, 51).

Kuid religioossest rõhumisest ja seisuslikust ebavõrdsusest vabastatud inimesed polnud veel täielikult vabad ja võrdsed, sest säilis varaline ebavõrdsus ja sellest tulenev ebaõiglus. Marksistid seadsid eesmärgiks kapitalistliku rõhumise ja majandusliku ebavõrdsuse kaotamise. 20. ja 21. sajandi vabades ja liberaalsetes ühiskondades on tegeldud inimese seksuaalse ja soolise vabastamisega. Sajandeid kehtinud loomuõiguslikud või religioossed normid ja piirangud on kõrvale heidetud, sest neid hakati tajuma diskrimineerivate ja rõhuvatena, inimese vaba eneseteostust piiravatena.

Siinkohal on asjakohane märkida, et kristliku vabadusekäsituse kohaselt on inimene vaba langetama moraalselt õigeid otsuseid ja saavutama seeläbi õndsust ehk igavest elu. 18. sajandil aga kuulutati võõrandamatuks õiguseks vaba eneseteostus ja õnnetaotlus (pursuit of happiness Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis 1776). “Vaba inimene on see, kes elab vastavalt oma soovidele ja teostab ennast vabalt valitud viisil; inimese vabaduse mõiste on läänemaailmas omandanud poliitilise dimensiooni,” kirjutab õigusteadlane Jüri Saar. “Esile kerkis küsimus, kuidas oma elu võimalikult sisukalt ära elada, mis tähendas uute väärtuste teket ja kaitsmist” (Saar, 149).

Peame endale teadvustama, et ka meie armas Eesti Vabariik on üks selle võimsa revolutsioonilise tungi viljadest. Kuigi “Manifest Eestimaa rahvastele” rõhutab aastasadu kestnud Eesti rahva tungi iseseisvuse, s.t omariikluse järele, kuulutatakse Eestimaa just nimelt “demokratliseks vabariigiks”, mis tagab oma kodanikele võrdsed õigused ja võrdse kohtlemise ning kodanikuvabadused. Eesti Vabariik loodi liberaalse, ilmaliku demokraatiana. 1992. aasta põhiseadus ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse: “Vabadus, õiglus ja õigus on riigi [—] alusideena leidnud kajastamist eelnevategi põhiseaduste preambulis, kuid erinevas järjestuses: õiglus, seadus ja vabadus. See järjestus polnud loogiline ega arvestanud ka seda, et liberaalse riigi keskmes asub kõikide võrdse vabaduse idee. Seepärast on nüüd vabadus asetatud selles loetelus esikohale” (EV põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 33). Põhiseaduse paragrahv 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostustele, arvestades teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgides seadust.

Religioon ja liberaalne demokraatia

Järgnevalt peatun religiooni suhetel liberaalse demokraatliku ühiskonnakorraldusega. Üks põhilisi võitlusi alates Prantsuse revolutsioonist, mida uue korra esindajad on pidanud, on nimelt võitlus kiriku, eriti katoliku kiriku ulatusliku mõju vastu. Antiklerikaalsed ja antikristlikud ideoloogiad seadsid eesmärgiks kiriku autoriteedi ja mõjuvõimu murdmise nii ühiskondlikul ja üksikisiku tasandil. Viimasel paaril sajandil ongi kunagised kristlikud lääne ühiskonnad läbi teinud sekulariseerumise või ilmalikustumise protsessi. Tõsi, Prantsuse filosoof Marcel Gauchet eelistab kõneleda pigem religioonist väljumisest kui sekulariseerumisest, selgitades: “Religioonist väljumine ei tähenda usust väljumist, vaid väljumist maailmast, milles religioonil on struktureeriv roll, kus ta kontrollib ühiskondade poliitilist vormi ning määrab sotsiaalsete sidemete ülesehituse” (Gauchet, 8).

Valgustusajast peale on muutunud endastmõistetavaks seisukoht, et religiooni ja riiki ei tohi segamini ajada ning et usk kuulub privaatsfääri. Gauchet ütleb: “Kulus siiski terve sajand, et selle jaotuse põhimõte jõuaks usklike massidesse koos demokraatliku individualismi väärtustega ning hingekarjaste hukkamõistule vaatamata muudaks nende jaoks vastuvõetavaks uskliku ja kodaniku eristamise” (Gauchet, 49). Kui kirik oli edukalt lahutatud riigist, oli järgmiseks sammuks usklike masside lahutamine kirikust, mis oli endiselt paljude jaoks moraalseks autoriteedeks. Nõukogude Liidus üritati seda teha riikliku surve ja koguni vägivalla abil. Läänes kujunesid oluliseks murdepunktiks 1960. aastad, mis muutsid ühiskondi enneolematul määral ja tähistasid ühtlasi inimeste üha süvenevat võõrandumist kristlikust kirikust nii sellesse kuulumise kui kiriku seisukohtade aktsepteerimise mõttes. “Seni kehtinud kristlik-moraalse konsensuse asemele tuli liberaaldemokraatlik valikuvabadus,” kirjutab Alar Kilp. “Ühiskondade kestvaks tunnuseks sai paljusus nii maailmavaates, erakondades, eluviisides, arvamustes, religioonides kui ka kultuurides” (Kilp, 50).

Liberaalse demokraatia võidukäik näis olevat pöördumatu. Nüüdseks ei ole Francis Fukuyama sõnul “ühtki universaalsusele pretendeerivat ideoloogiat, mis suudaks esitada väljakutse liberaalsele demokraatiale, ja samuti mitte ühtki muud universaalset legitiimsuseprintsiipi peale rahva võimu. [—] Isegi mittedemokraadid peavad rääkima demokraatia keelt, et õigustada oma hälbimist ühtsest universaalsest normist” (Fukuyama, 69). Ainsana võiks rääkida islamist, kuid Fukuyama arvates ei ole sellel religioonil mitte mingisugust kõlapinda väljaspool piirkondi, mis on algusest peale olnud islamimaad.
Niisiis on (liberaalne) demokraatia kui ühiskonnaelu ja samuti iga üksiku inimese hoiakuid kujundav tegur hõivanud koha, mis kunagi kuulus religioonile. Jutt ei ole lihtsalt ühest valitsemisvormist, vaid ideoloogiast, mis propageerib ja levitab teatud väärtusi. Seejuures usuvad liberaalse demokraatia pooldajad, et tegemist ei ole mitte ainult parima, vaid universaalse, üldkehtiva väärtustesüsteemiga, mis on viimselt kogu inimkonna arengu siht. Fukuyama sõnul “praeguse liberaalse revolutsiooni tähelepanuväärne ülemaailmsus erilise tähenduse omandabki, sest see tõestab omakorda, et toimumas on põhjapanev protsess, mis annab ühise arengumalli kõikidele inimühiskondadele – lühidalt öeldes midagi inimsoo universaalse ajaloo sarnast liberaalse demokraatia suunas.” Liberaalse demokraatia edu väga erineva religioosse ja kultuurilise taustaga rahvaste juures “lubab oletada, et vabaduse ja võrdsuse põhimõtted, millel nad põhinevad, ei ole pelgalt juhused või etnotsentristliku eelarvamuslikkuse tulemused, vaid tegelikult avastused inimese kui sellise loomuse kohta” (Fukuyama, 72–73).

Teisisõnu – ja see on oluline tähelepanek –, liberaalse demokraatia aluseks olevad ideed seisavad nende pooldajate arvates moraalselt kõrgemal mistahes religioossetest või kultuurilistest väärtustest, mis on alati lokaalsed ega oma üldkehtivat iseloomu. Austria katoliiklasest õpetlane Erik von Kuehnelt-Leddihn märgib tabavalt: “Kuna demokraatia on psühholoogilises, filosoofilises ja teoloogilises mõttes ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse, sest ideoloogiate propageeritavad põhitõed taotlevad üldkehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohalolule. Siin näeme demokraatia pseudoreligioosset iseloomu, mis on tähtis võti tema mõistmiseks. Ta on juba kord ka religiooni aseaine” (Kuehnelt-Leddihn, 49–50).

Traditsiooniliste usklike jaoks tähendab elamine liberaalses ja sekulaarses demokraatias tihtipeale konflikti oma südametunnistuse ja veendumuste ning vähemalt mõningate ühiskonnas aktsepteeritud nähtuste, väärtuste ja hoiakute vahel. Jürgen Habermas nimetab reegleid, millele usklikud peavad end allutama: nad peavad enda kõrval aktsepteerima teisi usutunnistusi ja religioone. Teiseks peavad nad tunnistama teaduse autoriteeti, kuivõrd sellel on ühiskondlik monopol maisele teadmisele. Lõpuks peavad nad nõustuma ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldustega (Habermas, 111). Kristlus oma eri harudega on seda kõike teinud, sealjuures on läänes ilmalikustumise üldiseks esindajaks olnud protestantism. Fukuyama näeb probleeme ortodoksse judaismi ja fundamentalistliku islamiga, kuna need püüavad reguleerida inimese elu kõiki aspekte, nii avalikku kui eraelu, samuti poliitikasfääri: “Need usundid võivad demokraatiaga sobida – eriti islam, mis võrdselt kristlusega sätestab üleüldise inimeste võrdsuse põhimõtte –, kuid neid on väga raske sobitada liberalismiga ja panna tunnustama põhiõigusi, iseäranis südametunnistuse- ja usuvabadust” (Fukuyama, 239).

Meie valik

Tuleme nüüd tagasi käesoleva ettekande sissejuhatuses viidatud avatud ja suletud maailma globaalse vastasseisu juurde. Et tegemist on globaalse konfliktiga, sellega nõustub ka üks vastaspoole esindaja – Venemaa kirikupea patriarh Kirill, kes kirjutas juba 1999. aastal: “Ideoloogiate võitlusväljal on aga algamas uus tõsine vastasseis – globalism ja universalism konservatismi ja ratsionalismi vastu” (Kirill, 4).

Kumma poole peaksime me siis valima? Kas lääneliku demokraatia või idanaabri väärtused? Mida siin üldse mõelda on? Kas me ei kuulu siis endastmõistetavalt lääne kultuuriruumi? Minu arvates on tegemist eksitava valikuga. Need pole aktsepteeritavad alternatiivid. Poliitilised režiimid muutuvad, nii Euroopas kui Venemaal, ja isegi demokraatia sisu võib teiseneda, kuid alusväärtused, millele ühiskonnad tuginevad, on palju püsivamad nähtused. Nii peaksimegi keskenduma meid aastasadu kandnud tõelistele väärtustele, mis on ajaproovile vastu pidanud. Ja kui räägitakse autoritaarsetest režiimidest idas, siis ei tohi unustada, et ka läänes (niisamuti Eestis) on demokraatiaga üsna tõsiseid probleeme.

Ajaloolane Jaak Valge on juhtinud sellele tähelepanu üleilmastumist käsitlevas teoses, märkides, et “demokraatia mõiste on viimasel kahesajal aastal, eriti aga viimasel kümnendil muutunud: kuigi formaalselt on demokraatia enneolematult laienenud, on inimese võimalused selle teostamise viisi tõttu ehk hoopiski vähenenud” (Valge, 138). Ja edasi: “Valijad küll osalevad valimistel, kuid saavad valida neid, kes ei tee olulisi otsuseid. Võimu omavad ja otsuseid langetavad inimesed, kes asuvad üha kaugemal paigast, kus nende otsused reaalselt mõjuvad. Rahvusvahelisel tasandil ei ole kodanikel esindatust. Rahvusvaheliste lepingute osas on parlamentidel ainult vetoõigus. Enamgi veel – rahvusvahelistel organisatsioonidel ei olegi tihti üldse parlamenti, ja kui on, nagu näiteks Euroopa Liidul, siis on selle võim nõrk ja valijatest võõrandunud” (Valge, 156). Valge hoiatab, et praeguste tendentside võimendudes kaotab demokraatia oma sisu (Valge, 158).

Kooseluseaduse ebademokraatlik läbisurumine 2014. aastal kinnitab seda seisukohta. Meenutagem, et seaduseelnõu tegelikku eesmärki üritati alguses varjata, selle menetlemisel kasutati manipulatiivseid võtteid, rahva enamuse seisukohta ignoreeriti, teistsuguse arvamuse esitajaid demoniseeriti ning lõpuks võeti lihthääleenamusega vastu seadus, mis ilma rakendusaktideta ei saa jõustuda. Lihtsalt teatud hulk Eesti poliitikuid ja aktiviste leidis, et meie arengus progressi teel tuleb teha järgmine samm. Toomas Haug on neid isehakanud ühiskonna kasvatajaid ja valgustajaid nimetanud tabavalt uue aja ideoloogia¬töötajateks:

“Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama. Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogia¬töötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogiatöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus” (vt siit).

Liberaalsetest väärtustest on kujunemas uus riiklik ortodoksia. Tajudes vastuseisu vähemalt selle teatud dogmadele, valmistutakse täiendama karistusseadustikku, et edaspidi oleks võimalik inimesi nn vihakõne eest kriminaalvastutusele võtta. Näiteks juba 2014. aasta aprillis teatas võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper, et seksuaalvähemuste õiguste “pisendamine” – mida see väljend ka ei tähendaks – on karistatav (vt siit). Aga siin pole midagi imestada – uued ideoloogiatöötajad peavad olema sama karastunud ja põhimõttekindlad kui nende kolleegid minevikus.

Kultuurisõjaks nimetatud väärtuste konflikti ei algatanud kristlased või teised traditsiooniliste väärtuste hoidjad, vaid revolutsionäärid, kes unistavad õiglasemast maailmast. Pole kahtlust, et nad usuvad oma üllaid ideaale – kulgeda vääramatult progressi teel ja üles ehitada paremat ühiskonda, kus inimesi ei ahista enam iganenud ja ebaõiglased religioossed, sotsiaalsed, majanduslikud, kultuurilised või soolised piirangud ja normid, vaid kus nad võivad takistamatult keskenduda eneseteostamisele ja õnnestatud elu elamisele. Ja mis meil saakski olla parema ja õiglasema maailma vastu? Ainult et seda ei saavuta nende printsiipide hülgamisega, mida mitmed suured kultuurid inimkonna ajaloos on tundnud loomuseaduse või jumalikuks ilmutuseks peetud tunnetuse alusel. Parafraseerides president Ilvest – mis tõi meid siia, viib meid ka edasi. Seetõttu tuleb meil kindlaks jääda nendele väärtustele ja printsiipidele, mis on meie kultuuri aluseks olnud pikka aega ja mis on suunatud hüvelise ühiskonna ülesehitamisele.

Lõpetuseks osundan ma publitsist Peeter Helme arvamust 2014. aasta 9. oktoobrist – nimelt sel päeval võeti riigikogus vastu kooseluseadus. Tunnustades SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ette võetud jõupingutusi selle destruktiivse seaduse vastu ning hüvelistele väärtustele rajatud ühiskonna eest, kirjutas ta lootusrikkalt konservatiivse (vastu)revolutsiooni võimalikkusest Eestis: “Konservatiivne revolutsioon võib tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus – suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede kokkupõrge oli sõja pealahing” (vt siit).

Meeldib või mitte, kultuurisõda on niisiis alanud. Meist kõigist sõltub, kuidas ta kulgeb ja kuhu välja jõuab. Ja nagu sõjas ikka, kaalul on Eesti saatus.

Ettekande aluseks olnud tekst SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldatud konverentsil Tallinnas Kultuurikatlas (20.08.2015) ja kohtumisel Kuressaare piiskopilinnuses (21.08.2015).

 

Viidatud kirjandus

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2008

Fukuyama, Francis. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tänapäev, 2002

Gauchet, Marcel. Religioonist demokraatias. Essee ilmalikkuse arengust. Loomingu Raamatukogu 2007/35–36

Habermas, Jürgen. Usk ja teadmine. Vikerkaar 1–2/2004

Kilp, Alar. “Liberalismi ja konservatismi vaheline pinge XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi alguses” – Mitmekülgne konservatism. Konservatiivse maailmavaate olemusest, ajaloost ja tulevikust. Tallinn: Kunst, 2011

Kirill, Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh. Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus. Tallinn, 2012

Kołakowski, Leszek. Revolutsioon kui ilus haigus. Tartu: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014

Kuehnelt-Leddihn, Erik. Demokraatia analüüs. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2004

Saar, Jüri. XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused. Tallinn: Hea Raamat, 2014

Valge, Jaak; Sepp, Kalev. Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Tallinn: Koolibri, 2009

 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!