Euroopa Parlamendi saal Brüsselis. Foto: Scanpix

Euroopa Rahvapartei mõttekoda Martensi Keskus üllitas käesoleva aasta maikuus poliitikadokumendi, milles kuulutatatakse "parempopulistid" nii ühispartei konservatiivide kui Euroopa Liidu vaenlaseks.

Wlifried Martensi Euroopa Uuringute Keskuse teaduri Angelos Chryssogelose kokku kirjutatud poliitika tegemise juhisele on pandud nimeks "Tume peegel: rahvusvahelised rahvameeste võrgustikud ja rööbitise rahvusvahelise korra ehitamine". 

"Tume peegel" on inglise keeles (dark mirror) ekraane tähistav teisendväljend ja käesolevas poliitikadokumendis tähendab see päris konservatiivide näol libakonservatiivide "peegeldust".

Chryssogelos, kes ühtlasi töötab teadurina korporatistliku VVO-tööstuse ühes vanimas ja mõjukamas atlantistide mõttekojas Chatham House, kirjutab "Tumeda peegli" sissejuhatuses:

"Rahvamehed omastavad "konservatiivsuse" ja "kristliku demokraatia" sõnavara ning määratlevad Euroopa Rahvaparteid (EPP) tehnokraatliku "liberaalse eliidi" osana. Nende eesmärgiks pole ainult valimisedu, vaid konservatiivsuse tähenduse ümbersõnastamine – selle lahutamine õigusriigi põhimõtetest, Euroopa lõimumisest ja transatlantilisest partnerlusest. Mille tõttu tuleb rahvusvahelisele rahvameeste koostööle seista jõuliselt vastu. Esiteks peab EPP ennetavalt nõutama endale tagasi konservatiivsuse ja kristliku demokraatia sõnavara. Euroopa lõimumist peab samamoodi esitlema väärtuspõhise projektina, mis pole olemuselt ainult tehnokraatlik, vaid mille hulka kuuluvad samuti konservatiivsed põhimõtted." 

Ühispartei mõttekoja taibu kinnitab, et libakonservatiivide kõige suuremaks vaenlaseks pole mitte kommunistid, sotsialistid, rohelised, ega progressistid üldiselt, vaid nõndanimetatud "populistid". Chryssogelose väide on seda kummalisem, et ühispartei poliitiliste haarmete võim toetub populismile selle kõige vastikumas vormis ehk ilusate lubadustega valijate ninapidi vedamisele. 

Lisaks osutatakse libakonservatiivide atlant(s)ismile, mis tähendab Euroopa ühispartei allumist Ameerika Ühendriikide korporatistlikule süvariigile. 

Soovitusega kujutada Euroopa lõimumist "väärtuspõhise projektina" kutsub Martensi teadur libakonservatiive otseselt valetama. Kui vaadata üleskutset suure asendamise-, kliimakommunismi-, sooideoloogia-, Covidi- ja Ukraina sõja raamistikus, siis näeb, et korporatistliku ühispartei libakonservaiivide ainsaks "väärtuseks" on võim, mille saavutamiseks sobivad kõik vahendid. Sealhulgas valetamine, nagu EPP-st võiks leida mingisuguseid päris väärtuseid ja Euroopa lõimumine oleks midagi inimlikku ning head.

Rahvahulkade ninapidi vedamise vahendite hulka kuulub inimeste teadvuse ahendamiseks mõeldud uuskeel: "EPP peab ennetavalt nõutama endale tagasi konservatiivsuse ja kristliku demokraatia sõnavara." Uuskeele üks lahendus on muuhulgas sõnade tühistamine ja nende tähendusvälja täitmine uue sisuga. Nagu näiteks on Euroopa Liidu ühispartei "väärtuseks" soolise diskrimineerimise keeld, mis uuskeeles tähendab laste "õigust", seda ilma vanemate loata, "sugu muuta". Või "õigusriigi põhimõtteid" Ungari näitel, kus võimul on EPP osapartei Tisza, kus parlamendi absoluutsele enamusele toetudes vallandati sisuliselt päevapealt president, mitu ülemkohtunikku, lõpetati konservatiivsete mõttekodade ja rahvuslike muuseumite tegevus, riigistatud vastalised erameediakanalid, kavandatakse eelmise valitsuse sõbralike ärimeeste vara võõrandamist ilma kohtu otsuseta ja korraldatatakse revolutsiooniliste madruste kombel sadu sarnseid ettevõtmisi. "Tumedas peeglis" tuuakse Tisza välja eeskujuna ülejäänud EPP parteipere liikmetele.

Dokumendist ei leia ühtegi soovitust või ettepanekut Euroopa Liidu liiduvabariikide majandust hävitava rohepöörde tagasipööramiseks, kõikehalvava bürokraatia vähendamiseks, ega suure asendamise lõpetamiseks. EPP-le ja Liidule kujutavad ainsat probleemi "populistid". 

"Tumeda peegli" peatükis "Poliitikasoovitused" (lk 20) kirjutatakse: 

"EPP on liiga kaua jätnud endast ideoloogiata mänedžeride mulje, mis on loovutanud [konservatiivsuse ideoloogilise] ruumi osutatud tegelastele [rahvameestele]. EPP peab vastama [konservatiivsuse] ideoloogiliste määratluste ja sümbolite enda omandiks taaskinnitamisega. Mille lahenduseks on mõne tegevuse ümberkujundamine ja avalikel kohtumistel ning [EPP-ga liitunud] organisatsioonide poolt palju tegusamat sõnade "konservatiivne" ja "kristlik demokraatlik" kasutamine.

[EPP ja selle osaparteid] peavad rohkem osalema hetkel erinevates ringkondades aset leidvates ideoloogilistes konservatiivsuse tähendust ja eesmärki puudutavates aruteludes. Mille kõrval tuleb tõkestada püüdlusi kasutada osutatud määratlust Euroopa Liidu vaenulikkuse, vastuseisu (uus)liberaalsusele ja läänevastasuse puhtakspesemiseks. EPP peab omandama oskuse kaitsta Euroopa lõimumist ja liberaalset demokraatiat ning seda mitte ainult pragmaatilises ja tehnokraatlikus mõistes, vaid samuti väärtuste põhiselt. See lubab sellel saada taas ühendus kaotatud traditsioonilise toetajaskonnaga, kuid samuti leida uusi toetajaid, nagu näiteks noorte inimeste hulgas, kes otsivad poliitikasse sisenemiseks uusi vaimustavaid ideoloogilisi pakkumisi."   

Veelkord võib välja tuua, et libakonservatiivide poliitilise edu valemina nähakse ette kui mitte päris otsest valetamist, siis vähemalt sõnade tähenduse väänamist. "Konservatiivne" ja "liberaalne" on nende algses poliitilises kaastekstis vastandsõnad. 

Kõrvalmärkusena võib lisaks välja tuua, et Euroopa Liidu EPP-, sotsialistide- ja nõndanimetatud liberaalide parteiperekondadel (kuhu Eestis kuuluvad vastavalt Isamaa, Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond) pole mitte kunagi probleemi üksteise "ideoloogiliste määratluste ja sümbolite" ristkasutamise või nende jutupunktistamisega.

Poliitikadokumendi soovituste peatükis jätkatakse:

"EPP peab nii iseendale kui Euroopa Liidu tarbeks tervikuna sõnastama uue ja märksa vaimustavama eesmärgi. See peab kinnitama, et institutsioonid, mida kaitstakse, ei ole iseenesest lõppeesmärk, vaid kõrgemate väärtuste ja ideaalide väljendus. Samuti tuleb EPP-l sõnastada Euroopa lõimumisele märksa meeliülendavam ja ambitsioonikam eesmärk ning seda nii Euroopas kui üle maailma. Kui EPP ei esitle tegusalt Euroopa lõimumist üleloomuliku (transtsendentse) ideaali väljendusena, seda eriti ajahetkel kui osutatud ideaali rünnatakse nii Euroopa seest kui väljast, siis populistid hõivavad need väärtused ja kasutavad neid vastupidisel eesmärgil Euroopa lõimumise ja lääne ühtsuse õõnestamiseks."  

Chryssogelose sõnul aitavad rünnakuid EPP ja Liidu vastu tõrjuda "üleloomulikkusele" rõhuvad loosungid. Millest ei räägita, on EPP ja Liidu SWOT-imine ja tõepõhise olukorrateadlikkuse suurendamine. Enda silmist "palkide" otsimine. Euroopa Liitu kujutatakse hoolimata selle närusest seisukorrast läänemaailma "transtsendentse ideaalina".

Ungari eelmise peaministri Viktor Orbáni kabineti poliitikadirektor Balázs Orbán (ei ole omavahel sugulased) selgitab EPP mõttekoja poliitikadokumendi sisu:

Üle Euroopa laenavad EPP parteid parematelt parteidelt nende keelekasutust (iseseisvus, patriotism ja konservatiivsed väärtused) eesmärgiga võita tagasi valijad, kelle nad on endast eemale peletanud. Nende tõeline kodu on jätkuvalt Brüsseli peavoolus. EPP allkirjastas viieaastase kokkuleppe Sotsialistide ja Renewiga (Uuenev Euroopa; kuhu Eestist kuulub Reformierakond), mille eesmärgiks on Ursula von der Leyeni poliitiliste juhtnööride jõustamine. 

Siin on tõestus: EPP mõttekoda on kirjeldatud meetodi lahti kirjutanud: EPP tegevused ja organisatsioonide eesmärgid tuleb "ümber sõnastada" "märksa tegusama" mõistete "konservatiivsus" ja "kristlik demokraatia" kasutamisega, mille eesmärgiks on varasemate valijate taas enda poole meelitamine, millega koos kaitstakse jätkuvalt Euroopa lõimumist ja liberaalset demokraatiat. 

Valem on lihtne: valimiskampaaniat tuleb teha kasutades paremate parteide sõnavara, kuid valitsema peab koos pahemparteidega ja toetada sedasi Brüsseli [uus]liberaalset süvariiki.

Konservatiivne retoorika on sööt, mille "auhinnaks" on Leyeni tegevuskava."

Poliitikadirektor Orbán selgitab ühispartei poliitika vaatemängu korraldamise uut lahendust teises ühismeedia postituses:

"Progressistide ja liberaalide uued juhised on järgmised:

  1. Jäta endast mulje kui mõõdukast, konservatiivsest, mõistlikust ja kenast inimesest.
  2. Luba inimestele kõike, mida nad soovivad kuulda. Valeta vastaskandidaatide kohta.
  3. Osutu valituks.
  4. Murra kõiki oma lubadusi. Elu inimeste jaoks paremaks ei muutu, vaid hoopis halvemaks. Sinu valetamine paljastatakse.
  5. Puhasta kõik institutsioonid konservatiividest ja tühista konservatiivid ning nende ideed avalikus elus. Hävita kõik, millele riiki seni ehitati.
  6. Korda kõike järgmiste valimiste ajal.

Minu soovitus: ärge lubage ennast petta! Kui teid lollitati, nõudke oma riik tagasi.

Uskuge päris konservatiive – inimesi, kes on tõestanud, et nad seisavad selle eest, mida lubavad."

Ameerika Ühendriikide Valge Maja sisejulgeolekunõunik Stephen Miller osutab, et kui hääletatakse toreda inimese poolt, kes räägib pealtnäha "õiget juttu", kuid kes kuulub ühisparteisse, hääletatakse tegelikult kogu õuduse poolt, mida kujutab korporatistlik süvariik koos selle DIE "väärtuste" ja enesetapjaliku empaatiaga. 

Toimetas Karol Kallas