Alain Finkielkraut. Foto: Scanpix

Prantsuse filosoof Alain Finkielkraut on juba aastaid kritiseerinud tänapäevast kultuurirelativismi. Kuna kõiki valgeid inimesi koormab kahtlus oma kõnede ja tegude ülbuses, ei jää neile enam muud võimalust kui olla vait, kaduda või retsiteerida seda katekismust, mille alusel nad end ise süüdi mõistavad. See irvitav „eneserassism“ on meie aja kõige šokeerivamaid ilminguid, vahendab filosoofi mõtteid Soome väljaandes “Kansalainen” Petri Saarela.

Filosoof Alain Finkelkraut räägib väljaandele „Welt“ antud intervjuus rassismivastalisusest kui 21. sajandi kommunismist. Kodanlase südametunnistusel lasunud koorma asemele on asunud häbi olla valge. Ta mõistab hukka „riigi alistumise ja taandumise kaotatud aladelt.“

Kriis Ameerika Ühendriikides on ka Prantsusmaal ajendanud meeleavaldusi kritiseerimaks vähemuste vastu suunatud politsei vägivalda. Finkielkraut tõdeb, et Pariisis ja mujal Prantsusmaa linnades on meeleavaldajad kandnud USA aatekaaslastelt mahakopeeritud plakateid: „I can’t breathe” (Ma ei saa hingata), „No justice, no peace” (Pole õiglust, pole rahu)  ja „Black lives matter” (Mustad elud loevad). Filosoof rõhutab, et „kindlasti on politsei ridades rassiste“, ent „ometi oleks pahatahtlik teha sellest järeldus, et politsei praktiseerib rassistlikku terrorit aafriklastest ja araablastest immigrantide suhtes.“

Tegelikult on olukord hoopis vastupidine. Getoaladel on politseinikud need, kes peavad olema hirmul: „Neid (politseinikke) ja tuletõrjujaid kutsutakse sinna valekutsete või provokatsioonidega ja seejärel satuvad nad tule alla, neid rünnatakse metalltorudega, nende pihta loobitakse katustelt kive ja kanalisatsioonikaevude luuke.“

Finkielkraut osundab, et aastal 2019 esines ka politseipoolset vägivalda reaktsioonina meeleavaldajate vägivaldsele käitumisele: „Kelle vastu see vägivald oli suunatud? Kes said vigastada ja haavata? „Kollased vestid,“ ehk Prantsusmaal sündinud prantslased, põlisprantslased.“

Antirassism on 21. sajandi kommunism

Filosoof Finkielkraut on nimetanud antirassismi „21. sajandi kommunismiks.“ Yale’i, Columbia ja Berkeley ülikoolides, nagu ka suuremas osas Euroopa kõrgemates õppeasutustes on läänemaine tsivilisatsioon rünnaku all: „Näidatakse sõrmega „surnud valgete meeste peale“ (Dead White European Males). Nemad ja nende kultuur on süüdi kõiges, mis maailmas on toimunud: orjus, kolonialism, seksism ja LGBT-foobia.

Lääne kultuuri uurimine tähendab tänapäeval selle süüdistamist ja pilbastamist, selle maine ja väärtuse hävitamist, et vähemused võiksid taas üles leida oma uhkuse ning takistamatult arendada ja levitada kultuurilist mitmekesisust ja eripalgelisust.“ Siit tuleneb George Floydi surma järgne tugev reaktsioon nii Pariisis, Stockholmis kui mujal: „Nooremad põlvkonnad usuvad end nägevat mõrvarite julmuses Lääne palet, mida nad peavad häbiväärseks. Mathieu Bock-Côté (Kanada poliitsotsioloog, Quebeci iseseisvuse pooldaja – tlk) rääkis oma uusimas raamatus Londoni King’s College’i õpilastest, kelle arvates „valgete, üle 50-aastaste habemike meeste kokkusaamised“ on eliidi viimaseid nurgakive ning need tuleb asendada „diversiteeti ja mitmekülgsuse ideoloogiat järgivate tugisammastega.“

Finkielkraut tuletab meelde, et rassismivastalisuse puhul ei ole enam küsimus inimväärikuse kaitsmises, vaid ideoloogias, maailmavaates. See maailmavaade ei näe ega tunnista orjakaubandust väljaspool läänemaailma, araabia-islami antisemitismi, afroameerika ühiskonda, ega ka mittevalgete solvava käitumise põhjustatud hiinlaste-vietnamlaste meeleavaldusi Pariisis. Selle suhtes ollakse pimedad: „Antirassism on täielikult muteerunud ning külalislahkus ja vastuvõtlikkus on saanud uue tähenduse. Praeguste suurte immigratsioonilainete puhul ei ole küsimus enam uute tulijate vastuvõtmises ja nende integreerimises euroopalikku tsivilisatsiooni, vaid uute tulijate vastuvõtmises selle tsivilisatsiooni puudujääkide ja vigade paljastamiseks ning röövmeetoditega õigluse jaluleseadmisest nende suhtes, keda on pikalt karistatud halvustamise ja alandamisega.

Kadumise Päev

Üha sagedamini näeme „valgeid“ andeks palumas oma „privilegeeritust.“ Finkielkraut on seda meelt, et (valgete enesekriitilise – tlk) „süsteemse rassismi“ aate taha varjub kodanlik kollektiivne süütunne: „ … (see) on põhjustanud intellektuaalide siirdumist töörahvaklassi poolele. Nii lepitavad nad oma privilegeeritust ja võivad võideldes võrdõiguslikkuse eest loota süüst vabanemisele. Kodanliku süümepiina on kõrvale tõrjunud meie aja vasakäärmuslik häbi olla valge – võimetuna vabaneda eesõigustest ja privileegidest ei ole valgete pattudele õigeksmõistmist, ega seega ka vabanemist.“

  „Seega peavad oma valgelisuse häbenejad auasjaks pühendada oma elu selle päeva nimel, mil nende kuulus ülikool tähistab valgete kadumist avalikust elust ja nad korraldavad valgete jaoks „Kadumise päeva.“ Kuna kõiki valgeid koormab kahtlus oma kõnede ja tegude ülbuses, ei ole neil enam muud võimalust kui jääda vait, kaduda või retsiteerida seda katekismust, mille alusel nad end ise süüdi mõistavad. See irvitav „eneserassism“ on üks meie aja kõige šokeerivamaid ilminguid.

Kevadel näis koroonaviirus kõrvaldavat kultuuri- ja identiteedisõja. Tegelikult oli see vaid „vaherahu“ ja võitlus vana maailma kaitsjate ja lammutajate vahel jätkub taas koroonaepideemia taandudes: „Pandeemia algusest alates on räägitud maailmast enne ja pärast seda. Ometigi unustame seda (pandeemiat – tlk) pöördepunktiks nimetades kiiresti, et ka enne oli nähtud maailma kultuurilise lõhkumise ja hävitamise nimel usinalt tööd tehtud. Karantiini leevenemise järel käivitub protsess uuesti ja hakkab jahvatama veelgi agaramalt,“ tõdeb Alain Finkielkraut.

Väljaandest „Kansalainen“ tõlkis Roland Tõnisson