Vihakõneseadust rakendatakse mujal maailmas väga meelevaldselt ja valikuliselt. Ühele diktatuuri ihkavale valitsusele on see ideaaliks, mille poole pürgida. „Uus Euroopa" liigub selles suunas ja kui vastav seadus rakendub Eestis, võib igaühe kuulutada lindpriiks vastavalt võimulolija suvale. Selles olukorras on Eesti Vabariigi põhiseadus vaid tülikas paber, tõdeb Roland Tõnisson Objektiivi kolumnis.
Kui Leedu dramaturg, poeet, kirjanduskriitik ja õppejõud Balys Sruoga 1943. aastal Stutthofi koonduslaagrisse viidi, nägi kõik alguses välja väga kultuurne ja tsiviliseeritud. Põhjus tema isoleerimiseks oli Kolmanda Reichi silmis muidugi täiesti olemas – Sruoga oli lubanud endale mõningaid märkusi natside kultuuripoliitika asjus, ega kippunud pahandama, kui noored leedulased eelistasid mobilisatsiooni asemel hoopis jätkata õpinguid „metsaülikoolis".
Sruogale tehti Gestapos selgeks, et ega teda ei karistata. Hoitagu selle eest! Pigem on Saksa Reich tema pärast mures, sest laiad rahvamassid ei pruugi sellise opositsionääri erisuunalist isetegevust kuidagi mõista ja võivad teda ise karistada. Seepärast tuleb Sruoga tema enda julgeoleku huvides isoleerida, kuni sõda lõpeb. Aga ta ei pea muretsema, sest sõda lõpeb varsti ja siis naastakse normaalse elu juurde tagasi.
Üleminek uuele elule oli algul üsna sujuv ja järkjärguline. Esimese öö veetis ta kohalikus Gestapos ja seal anti vangile lõunatki samast katlast hitlerlastega. Edaspidi aga läksid lood kurvemaks ja Sruoga läbielamistest Stutthofi koonduslaagrist sai lõpuks kaante vahele kuulus kirjandusklassika teos „Jumalate mets," mis on ilmunud ka eesti keeles ja mida väga soovitan.
Meil Eestis on aastal 2021 lähenemine „isetegevuslastele," ehk valitsuse direktiividesse ja ukaasidesse ettevaatlikkusega suhtuvatesse kodanikesse ühe demokraatliku riigi jaoks hämmastavalt inimvihkajalik ja täidab kõik „vihakõne" kriteeriumid. Aga „progressiivse" maailma eeskujul hakkab ka Eestis „vihakõneseadus", kui see ükskord vastu võetakse, rakenduma valikuliselt. See ei ole seadus kõigi jaoks, vaid võte, millega vaigistada liberite diktatuuri vastaseid. Märke sellest avaldub meie ajakirjanduseks nimetatud „Tõeministeerumi" hääletorudes ilma häbenemata:
„Vaktsineerimata töötajast on võimalik seaduslikult vabaneda, aga enne tuleb samme astuda." (EPL 12.08.2021).
Intelligentsi hulka arvatav Margit Sutrop arvab mõtiskleva naeratuse saatel: „Vaktsineerimisvastased patsiendid ei peaks saama eelisjärjekorras haiglaravi." (EPL 27.09.2021) Ehk siis „valedelt" kodanikelt tuleb ära võtta põhiseaduslik õigus elule, tervisele ja ravile.
Minister Tanel Kiik plaksutab piitsa vähe kõvemini: „Eneseisolatsiooni saadetud mittevaktsineeritud jäävad hüvitisest ilma." (ÕL 15.09.2021) Värisege, antivaksikud! Kahaneb teie laste võimalus saada kõhtu täis ja soe riie talveks selga! Kui teie lapsed hakkavad kannatama puudust, süüdistage omaenda ebateadlikku isekust, mitte valitsust. Hoitagu selle eest! Valitsus on hoopis väga mures kõigi pärast ja pakub suisa tasuta tervist.
Kasvatusteadlane Mati Heidmets: „Vaktsineerimisvastaseid tuleb survestada nagu suitsetajaid." (ERR 26.09.2021)
Eriti otsekohene on meedik, arst, inimeste abiline ja Hippokratese vande andnud Adik Levin: „Harimatute vaktsiinivastaste sekti vastu peaks riik näitama võimu." (ÕL 28.09.2021).
Ma ei saa midagi parata sinna, et ajaloohuvilisena taban end järjekordselt deja vu tundelt: „Kus ma olen seda kõike juba näinud?" Ja muidugi tuleb meelde! Eelpoolnimetatute puhul võib tõmmata paralleele kunagise Nõukogude Liidu peaprokuröri Andrei Januari poja Võšinskiga, keda selja taga Jaguarovitšiks nimetati. Tema käibefraas: „Kõik rahvavaenlased tuleb maha lasta kui kärnased koerad!" sobiks väga kenasti siin varemalt nimetatud lugude päiste kõrvale. See ei rikuks kuidagi üldist muljet, sest kuuluks täpselt sama ilusasti ühte jadasse, nagu Sruoga lõunasöök Gestapo sööklas ja hilisem alumiiniumkaussi valatud laagrilake. Kummagi puhul oli ju tegemist vangile eraldatud kõhutäiega ja rõhk on siin sõnal "vang." Ei ole vahet, kas tegemist on pipstükiga või mädanenud kalapeaga.
Meenub ka see, et suurte repressioonide ajal leidus nõukogudemaal suur hulk inimesi, kes kinnitasid innukalt tribüünidelt: „Minu isiklik arvamus … Ma rõhutan! Ka minu isiklik arvamus on see, et kõik rahvavaenlased tuleb maha lasta kui räpased koerad! Neid tuleb kägistada kui mürgiseid madusid!"
"Progressiivsed laiad massid" huilgasid heakskiitvalt kaasa, kirjutades kaebusi ja ettekandeid. Ka aastal 2021 kannab armas eesti rahvas ette valitsuse kehtestatud, täiesti asjakohatutest isolatsioonireeglitest mööda vaatavatest ettevõtjatest „sinna kus vaja". Ehk siis – armas eesti rahvas „paneb innukalt kitse" ja „elab veel Beria kui düsenteeria!" Seega – südametunnistus on paljudel eestimaalastel täpselt samas kohas kui paljukirutud homo sovieticusel. Muutunud ei ole midagi.
Imestada ei ole aga millegi üle, sest „progressiivne inimkond" näitab meie enda restartimise-lähtestamiseaktivistidele teed kommunismilaternaga. Soome riigiprokurör Raija Toivanen otsustas hiljuti, et vihaõhutamise paragrahv ei rakendu, kui tegemist on rohepöörde vastaste, fašistide ja natside „tasalülitamisega." Jah, tegemist on selle sama prouaga, kes süüdistab Päivi Räsäneni seksuaalsete kõrvalekallete propageerijate ahistamises ja inimsusevastastes kuritegudes, kuna too on võtnud julguse tsiteerida Pühakirja.
Räsänenile võib saada osaks pikk vanglakaristus. Kuidas on aga lood teiste poliitiliste liikumistega? Nende „õigetega"?
Toivanen vabastas kuriteokahtlustustest Vasakliidu tegevjuhina tegutsenud Misha Dellingeri, kes 2016. aasta lõpus avaldas enda loodud anonüümselt Twitteri kontolt üleskutseid kliimapoliitikamuutuse vastaste mahalaskmiseks. Ühes teises postituses kutsus ta üles maha laskma natse: „Mul on õigus tappa enesekaitseks ja fašistide tapmise puhul on küsimus enesekaitsest."
Riigi peaprokurör Toivainen jõudis järeldusele, et need sõnumid ei kandnud endas üleskutset genotsiidiks rahvuse või kodanike grupi vastu. Ta kinnitas ka, et vihakõne tunnuste puhul ei anta riiklikku kaitset kõigile inimrühmadele, vaid sellistele, keda võib määratleda sünnipära või muude indiviidide tahtest sõltumatute omaduste alusel: ihuvärv, etniline päritolu või invaliidsus. Kliimapoliitika muutmise vastalised, natsideks või fašistideks kvalifitseeruvad inimrühmad ei vaja ühiskondlikku kaitset, kuna ei kuulu vähemusgruppide kategooriasse. Natsism ja fašism ei ole ka piisavalt püsivad või kindlapiirilised ilmingud, et võiksid moodustada vihakuriteo ohvriks kvalifitseeruva inimgrupi.
Hägused on piirid, mille alusel võib kedagi liigitada natsiks, fašistiks või alaarenenud vaktsiinivastaseks. Ühesõnaga – lindpriiks ja tagurlaseks, kelle represseerimine ei ole karistatav. Kodanikku võib liigitada riigivastaseks üsna laia skaalat kasutades. Selline ongi paljukiidetud „vaba maailm" ja tema euroopalikud „väärtused." Selle reaalseks väljendiks on getod teisitimõtlejatele ja inimeste liigitamine „tingimusteta kuuletuvateks omadeks" ja „sõnakuulmatuteks kahjuriteks."
Viimaste hävitamise eest võib auraha või diplomigi saada. Uskuge mind, diplomi eest tapjaid oli hulgaliselt aastal 1937 NSVLiidus ja selliste aegade järele igatsevate hulk ei ole Eestis aastal 2021 sugugi väike, nagu me saame näha meie enda „Tõeministeeriumi" propagandaväljaannetest.