Väljaanne Postimees avaldas 21. septembril artikli Marina Kaljuranna isast. Kuvatõmmis

Need, kes Marina Kaljurannast presidenti teha üritavad, on ilmselgelt mures – vähemalt 60 valijameest on keeldunud oma eelistust avaldamast. Aga surve suurendamist jätkatakse nüüd juba valimatu propagandaga, kirjutab jurist ja endine riigikogu liige Maido Pajo.

Ilmselt ei ole Kaljuranna tagatoas istuvatel Rosimannus-Autorollodel kindlust isegi selles, kas Kaljurand saab rohkem, kui tema ülesseadmiseks allkirja andnud 26 valijamehe hääled.

On piisavalt alust nõustuda Rein Langiga, et sotside ladvik toetab Kaljuranda eelkõige oma erakonna esimehe isa ja suursponsori Oleg Ossinovski ärihuvides. Kartes läbikukkumist, ei valita enam vahendeid oma kandidaadi upitamiseks ja eelkõige rahvuslikult meelestatud ja sõltumatute valijameeste töötlemiseks, kelle eelistuseks on kas Allar Jõks või Mart Helme.

“Juhuslikult” tänases Postimehes ilmunud lugu Kaljuranna isast Imants Uitsist kui sõjakangelasest jätab õhku terve rea vastamata küsimusi ja tekitab suuri kahtlusi kogu loo tõepärasuses. Mõned väga lihtsad küsimused: kust, kelle käest, millal ja mis asjaoludel ajakirjanik selle “väljavõtte” Uitsi väidetavast eluloost sai? Miks on ajakirjanik jätnud kogu materjali (katkendlik, tuvastamata kuupäevata ja autori nimeta) üle kontrollimata, nii et kõik traagelniidid paistavad läbi igaühele, kes vähegi viitsib loos toodud asjaoludesse ja väidetesse süveneda?

  • Millistel asjaoludel osutus Siberisse saadetud Uits ühtäkki Moskvas NKVD peamaja ehitajaks ja NKVD mundri kandjaks?
  • Mis asjaoludel sai Uitsist kui NKVD mundri kandjast hiljem autojuht Pärnumaal?
  • Miks ajakirjanik ei ole kontrollinud Raudristi kavaleride nimekirju, mis on kahtlemata olemas, et veenduda toodud väidete tõepärasuses?
  • Miks ei ole kontrollitud Lätist Relva-SSi 19. diviisi isikkoosseisuga seotud infot? Näiteks Eestis on kõik vastav materjal eestlaste kohta kogutud koos autasudega, sealhulgas Raudristi kavalerid.
  • Mis aastal ja millisel erialal lõpetas Uits Eestis ülikooli? Miks ajakirjanik ei ole kontrollinud ülikooli lõpetajate nimekirju?

Kogu Postimehes kirjeldatud lugu ja väited tuginevad üksnes Uitsi enda levitatud versioonile, mida eriteenistuste praktika kohaselt nimetatakse kattevarjuks ehk legendiks. Kes siis oli või võis olla Uits tegelikult? Järgnev versioon on vähemalt sama tõenäoline kui Postimehes avaldatu.

Fakt on, et Kaljuranna ema töötas ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse I osakonnas, mis oli teatavasti KGB käepikendus. Muuseas – mõningatel kirjalikult kinnitamata andmetel läks ta sealt edasi Interrinde raadiojaama Nadezda toimetusse, olles sellega Eesti Vabariigi iseseisvumise vastase propaganda teenistuses.

Kui Uits oleks olnud tavaline bussijuht Pärnumaal, oleks nullilähedane tõenäosus, et ta oleks Veera Rajevskajaga juhuslikult kusagil kohtunud. Suure tõenäosusega kohtuti tänu ühistele sidemetele nõukogude eriteenistuste liinis, kui Uits veel NKVD mundrit kandis.

Uitsi võimalikku seotust nõukogude eriteenistusega näitab artikli lõik, kus Uits ise kinnitab, et talle kui vangile (!) pandi selga NKVD munder ning ta osales nii Moskvas kui ka mujal eriti tähtsate ja salajaste objektide (sealhulgas Sillamäe tehas) ehitamisel.

Teenimine SSi vägedes ja autasustamine kahe Raudristiga, arvestades Uitsi noorust sel ajal, on enam kui kaheldav. Ka see, et väidetavalt Saksamaal keegi andis Uitsile 1990-date aastate alguses ühe Raudristi, on paljasõnaline spekulatsioon. Sel ajal tahtis iga mees ennast näidata suure vabadusvõitlejana ja Raudristi võis endale soetada mitmel erineval viisil

Arvestades Uitsi kahtlast tausta, ei ole ime, kui NKVD järglase KGB suuniste kohaselt imbus Uits Tori piirkonna vabadusvõitlejate hulka, et seal infot koguda ja eriteenistuse ülesandeid täita.

Oleks veel arusaadav, kui ajakirjanik oleks pannud oma loo lõppu suure küsimärgi, kuid kõike on serveeritud ilma algallikaid ja fakte kontrollimata tõe pähe.

Ilmselgelt on tegemist kiirkorras kokku traageldatud tellimustööga valijameeste ja avalikkuse mõjutamiseks. Artikli autor ei vääri uuriva ajakirjaniku tiitlit.

“Goebbels on surnud, elagu Goebbels!” tuleb öelda sellise Postimehes avaldatud loo kohta.