Armeenia sõdurid Mägi-Karabahhi eesliinil. Foto: Scanpix

Kaasaegsed ründe- ja kaitsesüsteemid, mida täna kasutab Aserbaidžaan, maksavad väga palju. Palju rohkem kui me Eestis suudaksime eales maksta. Kuid ilma nendeta pole meil mingitki võimalust õhust tuleva hävingu vastu, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere.

Lugesin DELFI-st Roman Starapopovi lugu Mägi-Karabahhist. Silma jäi lause – „Meie läheme automaadiga, aga nemad annavad õhust löögi droonidega." 

Jah, pole midagi parata, see ongi kättemaks. Julm ja mõttetu. Ja selle taga on suurriikidest õhutajad, kellele on see kõik äärmiselt kasulik. 

Nii on ja nii saabki olema kaasaegses sõjas. Möödas on ajad, kus isikliku vaprusega võis võita lahinguid ja hävitada vaenlast. Milline väärtus oleks kaasaegse sõjapidamise korral Eestis mingist Kellavere radarist või signaalluurest, kui need hävitataks õhust esimeste minutite jooksul. Kas selles valguses on üldse mõttekas keelata Ida-Virumaale tuuleparkide püstitamist? Loomulikult ei ole. Iga haritud ja analüüsivõimeline inimene saab aru, et meie tänase kaitsekontseptsiooni alusel ei ole võimalik meie rahvast kaitsta võimsa välisvaenlase tõeliselt sõjakate kavatsuste eest. Ei riski ükski suurriik meiesuguse kääbuse pärast. Räägitagu mida iganes. 

Meie kaks protsenti eelarvest täidavad suures osas ainult sõjatöösturite taskuid. See on reaalsus. Selleks meid vajataksegi, mitte millekski enamaks. Kui see raha, mille me mõttetult oleme kulutanud relvastusele, millega ei ole kaasaegses sõjas midagi peale hakata, oleks kulutatud otseselt riigi arendamiseks – justnimelt riigi siseturvalisuse tagamiseks ja kodanike sotsiaalsete garantiide kindlustamiseks – oleks meie riik täna palju õitsvamal järjel. Meie riigi ja rahva püsimajäämise garantii on peidus riigi sisejulgeolekus ja neutraalsuses, mitte suurriikide pilli järgi tantsimises.

Sellised kaasaegsed ründe- ja kaitsesüsteemid, mida täna kasutab Aserbaidžaan, maksavad väga palju. Palju rohkem kui me suudaksime eales maksta. Kuid ilma nendeta pole meil mingitki võimalust õhust tuleva hävingu vastu. Me ei suuda uute, kaitsejõududesse ostetud automaatidega vastu seista kusagil Venemaal arvutiekraani taga istuvale noormehele, kelle jaoks on sõda lihtlabane arvutimäng. Ta leiab meid metsast ja lagedalt. Öösel ja päeval. Leiab ja hävitab. Ja kedagi ei huvita, milline on meie väljaõpe või kodumaa-armastus. 

Mitte kunagi ei suuda Eesti sugune väikeriik sõdida gigantidega. Meil ei ole piisavalt ressursse ega inimesi, relvastusest rääkimata. Kui meie riigijuhtide arusaamised kaasaegsest sõjast tuginevad Leo Kunnase romaanile "Sõda 2023" ja tundub, et tuginevadki, siis oleme tõeliselt „õnnega koos".

Ma kuulasin Ameerika sõdurite meenutusi, kui nad jäid Süürias venelaste raketirünnaku alla. Paanika, abitus, pisarad, surma ootus. Ja hirm. Metsik ja meeletu hirm oma elunatukese pärast. Need olid väljaõppe saanud sõdurid, kelle jaoks ei tohiks surm olla midagi erilist. Sõjas ju surrakse. 

Millega võiks Armeenia vastata Aserbaidžaani droonirünnakutele? Tegelikult mitte millegagi. 

Tänu nafta müügist saadud rikkusele investeeris Aserbaidžaan moodsasse sõjatehnikasse. Nad valmistusid kättemaksuks. Samal ajal püüdis Armeenias iga mees olla teistest kuulsam, soovides eemalduda Venemaast ja üritades tiiba ripsutada läänemaailmaga. Ja nüüd peab hakkama Venemaa neid hukatusest päästma. Samas on see ka usutavasti õiglane, sest Gorbatšov oli see, kellel tarkuse tõttu tapeti aastate eest aserbaidžaanlasi ja nüüd tapetakse vastutasuks armeenlasi. Ja ei ole vahet kas sõdureid, naisi või lapsi. Kättemaks on magus.

Ma nägin esimest Mägi-Karabahhi sõda väga lähedalt. Tegelesin tol ajal aktiivselt Venemaa avarustes äritegevusega ja armeenlastest sõprade kutsel läksin nendega koos sinna sõdima. Armeenlaste jaoks oli sealses relvakonfliktis osalemine auasi, kuid minu jaoks sulaselge lollus. Läksin õhinaga ja uudishimust ajendatuna, sest teised läksid samuti. Läksin ja kogesin, mida tähendab tõeline sõda. Selline, kus lamad abituna risttule all ja kuulid vinguvad su pea kohal. Kuidas miinid plahvatavad järjest lähemal… ja sa tahad end iga rakuga sügavamale maa alla suruda. Näed ja tunned kuidas su kõrval võitleva kaaslase ajud sulle näkku pritsivad. Ausõna, see lagunevate laipade hais ei ole nõrganärvilistele. Ma nägin, kui metsikut vägivalda said tunda süütud ja kaitsetud, kelle ainuke süü seisnes selles, et nad olid teisest rahvusest. Inimesed metsistusid ja lõpuks ei olnud enam vahet, millisest rahvusest inimest tappa või vägistada. Võim oli selle käes, kelle käes oli relv. Ma tahtsin seal valitsevast hullusest eemale, kuid ma ei saanud, sest üksinda ei olnud kuhugile minna. Kui, siis ainult surma. Nii mitmedki noored ja tublid mehed, kellega koos teele asusime, ei jõudnud kunagi tagasi Moskvasse, oma poolelijäänud õpinguid jätkama. 

See on periood minu elust, mida ma olen püüdnud unustada. Kuid elus on asju, mille eest ei ole võimalik põgeneda. 

Kui saaks, ei jätaks ma oma lähedasi mitte kunagi sõjale jalgu. Ma teeks kõik selleks, et nad ei peaks midagi taolist kogema, ega läbi elama. 

Jah, Armeenia võitis tookord. Kuid kas see ikkagi oli võit, või oli see lihtsalt uue ja veel verisema sõja eelmäng?  Seda näitab aeg.

Tekst on algselt avaldatud Harry Raudvere blogis. Objektiiv avaldab selle autori loal.