Pole mingi saladus, et maarjamaine haridusmaastik on sama täbaras olukorras kui meie metsad, põllumaad ja põhjavesi, nendib muusik ja pedagoog Heili Meibaum.

Viimasel ajal olen tihti kuulnud öeldavat: hea, et meie kunagistest kooliõpetajatest vanaisad ja vanaemad juba ammu igavikus on ja nende silmad praegu toimuvat nägema ei pea.  

Mis siis lahti? Koolid ju ometi töötavad, ministeerium palkab spetsialiste-nõunikke ja üllitab aina uusi progressiivseid programme, kõik täidavad rohkeid rahuoluküsitlusi ja ankeete, kõrgkoolid ärgitavad töötajaid käsikäes uhkusparaadidel sammuma ja paremates asutustes saab paar korda aastas vaimse tervise eduloona koos kollektiiviga savipätsikesi mätsida või jõuluehteid heegeldada, logoga stressipallidest ja anonüümsete pealekaebemeetodite juurutamisest rääkimata. Aina areneme.

Õpetaja omalt poolt püüab olla tublimast tublim, vastata ajastu nõuetele ja kõigi ootustele.  Ta täidab "farmiloomade" hobuse kombel aina lisanduvaid tööülesandeid, istub valutavate kontide ja väsimusest kinni vajuvate silmadega poolte öödeni arvutiekraani taga sõnalisi hinanguid ja motiveerivaid tagasiside-jutukesi kirjutades. Peaasi, et ükski õpilane ei solvuks ega end halvasti ei tunneks. Märkab, suunab, selgitab, innustab, kuulab, ennetab, võimestab, läheneb individuaalselt ja ühendavalt, integreerib… ja vastutab! Kõigi ja kõige eest. Reageerimata jätmise ja reageerimise eest. Õpetajalt eeldatavate otseste ja kaudsete töökohustuste absurdsuse võttis tabavalt kokku hiljuti presidendi roosiaias esinenud noor pedagoog .

Sealjuures on õpetaja autoriteet kohati kahanenud madalamaks kui muru. Miks küll? Põhjuseid on ühiskondlikest ja kasvatuslikest kuni töökorralduslike ja majanduslikeni, aga üks oluline põhjus võib peituda paradoksaalselt õpetaja enese selgroo nõrkuses ja põhimõttekindluse puudumises. Väga mitmes mõttes. Vaadakem peeglisse!

Tööle pühendunud üleinimene põleb läbi, sest ta ise ei väärtusta oma energiat ja aega. Kui seda võetakse pidevalt unetundide, oma pere ja kodu arvelt, on miski väga valesti.

Millal ütleb õpetaja, et siit läheb piir, ma ei tee nii, see koormus on ebanormaalne, eriti veel võrreldes palganumbriga? Ühtlasi annab mõttetu rabamine eeskujuna vale signaali, justkui olekski normaalne töö nimel kõik muu ohvriks tuua. Jääb mulje, et tõsine missioonikandja nii teebki. Kuigi selline trend tahab end aina rohkem juurutada, ametit ning karjääri elu peaeesmärgiks paigutada, siis tõdegem, et töö on siiski vaid töö, olgu kui tähtis tahes.

Paraku ei võta töö sind raskel hetkel kaissu, ei tulge haiguse ajal tekki peale aitama ega leinas tuge pakkuma. Kas ei hakka paljud nn vaimse tervise mured just siit? Kui unstatakse, et elu alustala pole töö, vaid pere ja kodu. Õpetaja võiks palju julgemalt öelda "ei". Ei, ma ei lähe järjekordsele noorukeste kontorilillekeste poolt aretatud kaasamiskoolitustele, kollektiivi ühtsust tõhustavale ideoloogiavitamiini-etendustele jne. Siitmaalt ja mitte enam! 

Tegelikult ongi olukord nutune. Õpetaja loobub. Läheb lihtsalt ära. Aga senikaua… laseb endast üle sõita. Miks?

Kuulekas mutrike?

Elas kord õpetaja, keda kutsuti maa soolaks. Kui paljud praegused õpetajad selle väljendi tähendust päriselt tunnevad? Kust see tuleb, kelle kohta nii öeldi ja mispärast seda meie kirjaoskuse leviku algusaegadel kooliõpetaja kohta kasutati? Need, kes eelnevatele viktoriiniküsimustele vastust teavad,  näevad ka praeguse suure pildi roiskuvat mannetust üsna selgesti. Teistel tuleb siin pisut vaeva näha.

Olgu teadmisega või ilma, aga soola puudusel läheb kõik lõpuks riknema, see on paratamatus. 

Kui palju meil veel soola on? Terakesigi? Ajastuvaimust kantud uuskeel ja uusmeel arenevad jõudsalt, õppekavadesse sokutatakse aina värskemaid ideoloogilisi suundumusi ja varsti ei tea progressiivsest võrdsususu eliksiirist läbiimmutatud koolilaste hulgas enam keegi, et olid kord eit ja taat, mis soost nad küll olla võisid, ja et tänu neile me veel üldse olemas oleme ja eide-taadi ammu haritud põldudest saadava najal hingitseme. Kes räägiks? Milliseks osutub õpetaja selgroog moodsate sunduskumuste süsteemis, kui palju see paindub, millal murdub? Mõni ehk isegi jääb sirgelt püsima.

Keset võltsempaatilist pseudoedulugudega vaesustatud elukorraldust sagenevad lood koolijuhtide ja õpetajate vallandamistest, väärtuspõhistest tagasiastumistest, koguni koolide sulgemistest. Vahel imestan kui kasinalt kuuldub neil puhkudel kaaskolleegide seisukohti. Koridorinurgas väljendutakse küll julgelt, aga päriselt vajalikel hetkedel ollakse kadunud, äraootavalt "paindlikud", kenad ja malbed. Kartes oma kohakest kaotada, peitutakse võimaliku kiusu eest pole-minu-mure põõsasse. 

Ja kuigi pealesurutud reeglid muutuvad aina absurdsemaks, annab tubli süsteemikuulekas mutrike endast kõik. Kuniks käitub mingis olukorras kellegi arust valesti ja… süsteem pöördub truualamliku teenrikese enda vastu. Kasulikust idoodist saab ühtäkki kasutu idioot. No parem seegi kui mahalaskmine. Kolleegid vaatavad taas kohmetult kinganinasid silmitsedes põrandale. 

Õnneks on ka meeldivaid erandeid, aga neid on vähe. Enamasti ollakse lihtsalt vait. Kõike öeldut võidakse ju kasutada sinu vastu ning see teeb inimesed pehmelt öeldes ettevaatlikuks.

Eriti suure hoole ja ühise hüvangu tagamiseks on nüüd olemas uus Õpetaja eetikakoodeks. Väga huvitav dokument. Piisavalt laialivalguv ja parajalt survestav ühtaegu, et keda iganes mistahes väärsuhtumise eest õppeasutustesse loodavates eetikakomiteedes liistule tõmmata. Antagu inimene, küll siis paragrahv leitakse ja konkreetsemaks minna saab, vastavalt väärtuspõhisele vajadusele. Pidavat olema küll südametunnistuse vabadus, aga milline see "sobiv" vabadus on, vaatame hiljem. Õunte pealt.

Eks seltsimehelik kohus ja muud ühiskonna "õige" kujundamise hüvanguks loodud mõjutusmehhanismid ole ju ennegi kasutusel olnud, ajalugu kordub. Aga mälu on tuhmunud ja AI ka päris kõike ei ütle. Niisiis vaikitakse "lugupidavalt" ja avatakse suu pigem uusväärtuste võimestamiseks, nii nagu kästud ja koolitatud. 

Aga lõpuks viib "farmivalitseja" nõrkenud hobuse teadagi kuhu. Ümbritsejatele serveeritakse seda muidugi hoolivusena.

Väärtused?

Tulevikku määrava tähtsusega on õpetaja ees seisvad eetilised valikud oludes, kus pole kuidagi võimalik vaikida. Klassi ees, noortega suheldes. Just need, mida justkui rõhutaks ka eetikakoodeks. Südametunnistuse vabadus, ausus, võrdne kohtlemine. Ja siin läheb asi keeruliseks. 

Milline kohtlemine on piisavalt "võrdne"? Kas see, et kõik saavad tervituse osaliseks, klassi siseneda, õppetöös osaleda, vestelda jne. Või see, et mistahes veidrat käitumist, määratlust või seisukohta tuleks tunnustada, lausa "võimestada"? Kuidas hoolida korraga ja võrdselt nii ateisti, satanisti, moslemi, feministi, patsifisti, kommunisti kui katoliiklase tunnetest ja näiteks ajaloo või kirjanduse teemasid nõnda käsitleda, et mitte keegi mingil moel end puudutatuna või häirituna ei tunneks. 

Kas õpetaja isiklik eetiline orientatsioon toetub kohustuslikus korras pidevalt uuenevatele liberaalteadustele või muutumatutele loodusseadustele? Kas, kus ja mil määral tohib ta seda väljendada?

Kas eetikakoodeks saab ette kirjutada, mida õpetaja "peab" eetiliseks või ebaeetiliseks pidama? 

Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. Ja nende sõlmpunktis on õpetaja. Igaüks isiklikult.

Kuidas on lugu siis, kui õppekava näeb ette moodsate kurejuttude juurutamist? Mis saab õpetajannast, kes ei soostu kleidi ja kõpskingadega bassihäälsele habemikust kolleegile viimase soovi kohaselt "preili" ütlema ja temaga peale spordisaalist tulekut ühist duširuumi jagama? Mis saab õpetajast, kelle südametunnistusega läheb vastuollu käsitleda normaalsena õppekavas olevat jutukest siilipoisist, kel on kaks isa?

Ühtlasi kerkib loogiline küsimus, miks mitte siis juba kolm või seitse. Ütleb ju vanasõnagi, et mida rohkem, seda uhkem. Kuidas seda olukorda nüüd piisavalt "sallivalt" lastega arutama peaks? Huvitav, kui mitu vanaisa sellel siilipoisil olla võiks. Kuidas vältida nüüd solvumisi ja tunnete virvarri, kui mõnda riivab tegelikkus ja teist hoopis selle eiramine? Kas võrdsuse huvides tuleks kõik tundepõhised ideed heaks kiita? Kas matemaatikaõpetaja peaks ka sel juhul võrrandite mistahes vastused heaks kiitma? Sest 6 on ju ometigi teisest otsast vaadates 9. Asi see siis muidki numbreid natuke ringi määratleda pole. 

Ometigi ei hõlju isegi moodsad "kuued ja üheksad" mitutpidi vaadeldavate seebimullidena õhus, vaid asuvad täiesti konkreetsetes tehetes. Kahjuks ja õnneks. Naiivik võib ju rõõmustada, et palganumbriks kirjutati teispool lauda istuja poolt 9000, aga hiljem selgub, et kätte saab siiski vaid 0006. Vaatenurga erinevus. Samuti on muudegi mullidega. Vaatamiskõvernurkadest hoolimata määravad elutõed ja nendega arvestamine või arvestamata jätmine kogu ühiskonna tulevikku. 

Kas noored peaksid teadma, kust siilipojad ja inimlapsed päriselt tulevad, mismoodi nad arenevad, kas nad on ikka algusest peale "kes" või imekombel hoopis "mis" ja kuidas ning millal saab sel juhul miskist keegi?

Võibolla peaks teadma sedagi, et vikerkaarel on tegelikult seitse värvi ja vaimne tervis toetub loomulikele loodusseadustele, mitte tuhandetele asendustegevustele. Moodsad kurejutu-teadlased tahaks küll kõik pea peale keerata, sundida tegelikkust peitma ja segadust sallima. Millega see lõpeb?

Kolm põrsakest ehitasid kord majakesi, igaüks oma tõe alusel, viitsimise ja maitse järgi. Üks oli kohe nii edukas, et sai teistest palju kiiremini valmis. Aga kui tuli kuri hunt, siis selgus, kelle tõde püsima jääb. Olemegi ringiga taas samas kohas. Tõed ei hõlju õhus kaootiliselt ringi, igale oma, vaid määravad meie saatuse. Edulood võivad osutuda kadulugudeks.

Kogu ideoloogilise virvarri keskel osutub aina enam määravaks iga üksiku õpetaja usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus, isiksuse mõju. Kas anname head või kehvakest eeskuju? Koolitundidest võetakse lisaks teadmistele kaasa ka palju muud. Võibolla enamgi seda viimast. Aga mis ja milline see on? Mitte kolmnurga pindala valemi, vaid elu enese valemite valgel.

Kuldaväärt on õpetaja, kes teab ja julgeb välja öelda, et paindlikkus pole sama, mis kõigesallimine. Et võrdne kohtlemine väljendub üldinimlikus viisakuses, mitte kõigi mõtete ja teguviiside takkakiitmises. 

Kui palju on veel neid, kes moeröögatuste puhul oskarlutsuliku õpetajahärra kombel kindlameelselt ütleks "see ei lähe mitte"? 

Väärt õpetaja ei pista jaanalinnu kombel pead exceli tabelisse või seadusandluse ridade vahele, arvates, et kui seal klappima saab ja keegi just eetikakomiteesse kaebama ei lähe, siis ongi korras. Tabeliruudukesi saab ju vastavalt vajadusel venitada ja e-edulugu õitseb. Saame esirinnas olla ja kasvõi Aafrikas e-rõõmu ja digitoetusi jagamas käia. Vaimustume tiigrihüppest, aga ei küsi, kas ta viimati üle inimese varju hüppab ja kuhu ta lõpuks maandub ning mida tee peal ära sööb. Tabelites pole paraku e-südametunnistuse lahtrit ja tegelikus elus valitseb aina suurem error. Nii ei tea me varsti enam, mis nähtus see inimeseloom üldse on või mis liiki ta kuulub. Või on edumeelsuse edenedes seegi vaid määratluse küsimus? Kas masinana saab ka määratleda? Digitulevikku vaadates… miks mitte siis juba etteruttavalt ära orienteeruda? Kardetavasti nad varsti klassi ees seisavadki. 

Kui õpetajast on lõpuks saanud vaid suretatud südametunnistusega käsutäitja-ideoloogiamutrike, polegi tal tegelikult eriti mõtet. Sool on läinud lõplikult läägeks. Mõnda aega kasutatakse masinavärgi toimimiseks, aga küllap saab peatselt vajalikud ametikohad hoopis AI robotitega asendada. Need on veel lojaalsemad. Elame-näeme. See pole paratamatus, vaid valik. Tänane moraalne valik. Õpetaja, ärka! 

Ammuses punaminevikus lauldi oodi Leninile ja kiruti kirikut, õpetati teaduslikku(!) kommunismi. Jõuluõhtul käisid agaramad õpetajad kiriku uksel nimesid üles kirjutamas, et ebaküpse elemendiga hiljem kasvatustööd läbi viia. No kästi. Ja käsku peeti ülimuslikuks. Piinlik oli, aga tehti ära, sest noh, eks elu tahtis ju elamist ja amet pidamist. Ent kogu üüratust sotsialistlikust ajupesust hoolimata oli südametunnistuse alusel ometigi võimalik paljudest väärtuskavatuslikest nähtustest eemale hoida – ma isiklikult pole olnud ei oktoobrilaps, pioneer ega komnoor. Hoiatati küll, et nii võib tuleviku ära rikkuda. Emakeele õpetaja teatas veel lõpukirjandi eel, et kui ma "sellisel" teemal peaks kirjutama, siis ei saa küpsustunnistust välja anda. Olin nimelt proovikirjandis kasutanud lemmikraamatu teemavaliku all võimalust kirjutada Piiblist – meie kultuuri alustalast. Tolle aja vaates oli see muidugi ebaküpsuse ilming. Kuidas praegu? Mida me tänases vabas Eestis teame raamatust, millest me algame? Mis raamatust me algame? – Õpetajate Leht 

Oma kirjakeele alusmaterjali tundmiseta puudub ka sümbolite, kõnekujundite, mõistete tundmine. Paljud õpilased on siin päris täbaras seisus. Liivist ja Runnelist ning kirjandusklassikast ei saa pooltki aru. Ei mõista sedagi, et räägid iseenese tähtsas kõnes targa näoga puhta udujuttu. Ole kasvõi president.

Nii juhtuski, et ta eelviimasel laulupeol oma arust Hurta tsiteerides paatoslikult sõnas, et inimene ei ela üksnes leivast…  Haritud lugeja kindlasti teab, kust see (kindlasti ka Hurda poolt korduvalt kasutatud tsitaat) algselt pärit on ja kuidas lause jätkub. See viib meid omakorda jälle maa soola juurde, mida varasemalt justkui veel oli, aga viimasel ajal aina kasinamalt esineb. Või on seegi kust-otsast-vaadata küsimus? 

Kust otsast vaadates saab pimedusest valgus ja vastupidi? Kas igal on oma tõde? 

Quo vadis, õpetaja?

Kas tänapäeva ideoloogiarinde lähitulevik on karmim või leebem? Mida moraalikompass näitab? Kas kompassi sahtlisse peitmine muudab ilmakaarte asukohta?

Kas inimloomade farmis kehtib parajasti kahe või nelja jala eelistus? Mitu tundi veski ehitust järgmisel hooajal kohutuslikuks tehakse? Milline on hetkel kehtiv sallimisnõudeseltside tähekombinatsioon ja mitu korda aastas saab asukohariigis sugu vahetada? Kas kõik teismelised on ikka kursis, kuidas rasedusest hoiduda, ja millal on "õige aeg" edumeelselt eluga edasi liikuda ja aina suurema õnne otsingutel ühest suhtest teise liikuda? Kui suguhaigused ja rasedus ei kimbuta, siis on seksuaalkasvatus siinkohal justkui ülesande täitnud ja õnn õuel, saagu nauding!

Kes pööraks veel tähelepanu voorustele, püsivusele, truudusele ja aususele või kasvõi sellele kust me ise tuleme ja kuidas elu ime emaüsas kasvab ja areneb? Teadus pakub palju materjali mõistmaks kogu inimelu arengu imetlusväärsust, väärtust ja juurte olulisust. Kas noored peaks teadma, et meie geenid pärinevad võrdselt nii emalt kui isalt? Ühtlasi kanname edasi ka ammuste esiisade ja esiemade pärandit. Või on teatud moodsate variantide puhul asjad kuidagi teisiti? Kas solvumiste vältimiseks tuleks see teave ära peita? Kui kellegi tunnetuslik sugupuu koosneb ainult esiisadest ja seal pole mitte ühtki vanaema, kas siis mängimegi seda mängu kaasa? 

Kui nüüd nendel teemadel juhtumisi õpilaste hulgas suhtumiste erimeelsused ilmnevad, siis on õpetaja jälle raske koha peal. Keda "toetada ja võimestada", keda sundida sallivusele? Ja kuidas tõmmata piir isiku ja teda haaranud ideoloogia vahel? Esimest tuleb sallida, teise üle peab saama arutleda.

Ma tahaks loota, et kui tõde kromosoomidest kedagi nördima paneb, siis ei hakata tõde peitma, vaid tegeletakse nördijaga. Sest täna oma ideede sallimist nõudev "soovahetaja" ei ole homme mitte teisest soost, vaid lihtsalt vigastatud, mittetoimiva füüsise ja katkise hingega inimene. Ning aastate möödudes tulevad küsivad nn tagasipöördujad: miks te ei hoiatanud? 

Mitte vähem oluline pole küsimus kas/kuidas me toetame hoopis seda noort, kes tunneb end tõsiselt häirituna loomuseaduste mahatallamisest. Näiteks peab ta kohustuslikus KIVA-testis esmalt valima, kas ta on mees, naine või "muu". Kas ta võib selle testi nüüd tegemata jätta, sest niisuguste vastusevariantide pakkumine paneb teda tundma end psühholoogilise eksperimendi katsejänesena ja pisendab tema loomuliku tegelikkustaju väärtust ning eneseväärikust? Veel enam, kogu edasine test ei ole sel juhul enam tõsiseltvõetav. Mine tea, mis tulnuka küsimusi seal veel ilmnema hakkab. Võibolla küsitakse tuleval aastal, mitmele jäsemele toetudes ta liikuda eelistab või kas soovib koolitoiduks pigem putukapulbrit või vanamoodsat tavatoitu.

Absurd? Kardetavasti mitte, olgem ikka uuendustele avatud! Erinevusrikkusel pole ülempiiri ja pealegi saab ju igaüks valida endiselt talle sobiva lahtrikese. Veel saab. Võrdsus garanteeritud. Muide, KIVA-poolse nõudena tuleb mainitud elektrooniline anonüümne test sooritada tingimata koolis kohapeal ja isikliku koodiga sisenedes. Kodus seda täita ei saa. Nii väitis suve hakul ühe Tallinna kooli lapsevanematele klassijuhataja.

Nooruskultus

Omaette kummaline nähtus on aina suuremaid mõõtmeid võttev nooruskultus, justkui oleks vanuse vähesus mingit uut sorti väärtuslikkuse mõõdupuu. Hiljuti teatas president, et noortelt tuleks õppida, küsida neilt endilt, mida nad tahavad, lasta neil julgelt ühiskonda (ümber)kujundama hakata. Aga kahe silma vahele jääb tõsiasi, et ebaküpset tahet suunab enamasti meeldivus, mitte vajalikkus. Paraku ei ole "meeldimine" parim teejuht.

Kolmeaastane viskab röökides poes pikali, sest ei saa värvilist kummikommi. Järelikult tuleb ikka kommi osta, lapse erilist toitumisorientatsiooni toetada, kuidas siis teisiti. Tema eneseväljendus käib läbi kummikommide.

Teismeline muutub rahutuks, kui ei saa poole ööni ekraani taga istuda, järelikult on tema õnneks vaja rohkem ekraaniaega. Keegi preilike teatab, et kui sugu vahetada ei saa, siis teeb enesetapu, mispeale toetav-võimestav tugigrupp hoolimise ja mõistmise eksperte murelikele vanematele harjumisaega soovitavad ja lohutavalt selgitavad, et parem elus poeg kui surnud tütar… 

On see nüüd hoolimine või hoopis manipuleeriv vaimne terror? Vanem põlvkond peab veel enamasti elu pühaks, järelikult saab selle teemaga mängides mõndagi võuklikku läbi suruda.

Ja siis tuleb president roosiaia lillekeste keskele ja ütleb, et noortelt tuleks õppida ja neil võiks lasta tulevikku korraldada. Aina enam näib, et Eesti elust soovitakse teha totaalne eksperiment. Las proovivad natuke kätt, eks hiljem näis, mis välja tuleb. Mu meelest võiks siis juba määrata järgmisel korral meitele koguni teismelise presidendi!? Oleksime ajast ees!

Nii me tasapisi sooservale kulgeme ja nii satub ka hariduselu korraldama mõni, kes ehk korrutustabelitki ei tunne, matemaatika "positiivne" eksamihinne oli 1 ja mõtteviis on tasemel, et raha tuleb seina seest, leib poest ja lapsed purgist, kui üldse… Kui raha otsa saab, eks siis tuleb makse tõsta, leiva asemel saia süüa ja küllap ka kolmikvanemlus seadustada. Vähemalt oleme lasknud entusiastidel kätt proovida.

Miks mitte küsida noorte soove ka kooliprogrammide sisu osas? Võibolla tahaks mõned matemaatika asemel kamasuutrat ja meigikursusi? Hõissa, lähme eluga edasi! Mõned nohikud sooviks võibolla hoopis seenelkäigu spetsiifikat või delfiinide hingeelu analüüsi. Kellega me nüüd arvestame ja kellega mitte? Või teeks demokraatia huvides poolaasta kaupa?

Kes julgeks olla piisvalt tagurlik, ja öelda välja, et varasemate sajandite kogemuse najal peaks nooremad endiselt ikka vanematelt õppima, sellid meistritelt, mitte vastupidi?

Tänapäeva äraspidine meeldimisele rajatud polüamoraalne Paabeli torn ei jõua iial loodetud kõrguseni, vaadatagu kust otsast tahes, ja kardetavasti kukub lõpuks ehitajatele endile kaela. Kes hoiataks? Õpetaja?

Vaadakem manipulatsioonide pettusest kaugemale ja sügavamale, sest moodsa värvikirevusega üle võõbatud "suur pilt" on niikuinii juba ammu kortsus ja katki… Pilk on tuhm ja prillid kadunud. Pin-koodi-petturite osas oskame kohati ehk valvsad olla, aga moodsa tehisarulageduse ja ideoloogiliste  "teadus"konstruktsioonidega kohtudes läheme õnge. Mingil juhul ei julge keegi "valesid" küsimusi esitada. Me ometi ei kahtle teaduses.

Keset pilti seisab õpetaja. Päevast päeva. Seisukohaga või -kohatu? Maa sool või läägus?  

Kust otsast või kuidas vaadata…

Väike prints soovitas vaadata südamega. Õpetaja, vaata südamega! Ela vastutusega, mitte süsteemi ja ideoloogiliste veidruste ees, vaid elu enese, oma pere ja õpilaste tuleviku ees. 

Nii, et söandaksid päeva lõpus nii endale kui Maarjamaa saatusele otsa vaadata. Igavikust rääkimata.