Meie igapäevane elu möödub helide sees. Aina enam leiame ennast ümbritsetuna organiseeritud helidest mida me tavapäraselt muusikaks nimetame. Võib kindlalt väita, et kohati maania mõõtu muuskatarbimine pole ühiskonnas kunagi nii suur olnud kui tänasel päeval. Seda eelkõige tänu muusika elektroonilise taastootmise võimalusele.
Kui palju me taolises olukorras mõtleme sellele, mismoodi meid igapäevaselt ümbritsev muusika mõjutab? Dr Michel Mauret väidab, et ligi 60 protsenti inimese ajju saabuvatest impulssidest tulevad kuulmise kaudu. Viidates eelpool öeldule on sellest 60 protsendist suur osa muusikal. See fakt iseenesest tõstatab küsimuse, mis on see „audiotoit“, mida me igapäevaselt tarbime, kui muusika kuulmist ja kuulamist sellisena lihtsustada.
Pangem alustuseks kirja mõned üldteada lihtsad fakid.
Kuulmine on protsess, kus õhuvõnkumised, mida me inimesele kuuldavas diapasoonis nimetame helideks, tõlgitakse läbi inimese kuulmisorgani ajus vastavateks helideks. Aju reageerib erisugustele helidele erinevat moodi. Muusika, mille rütmisagedus on kuni 60 lööki minutis rahustab inimest. Sellest kiirem muusika on erutava toimega. Muusika, mis on meloodialt ning harmoonialt mitmekesine ning nõudlik, omab stimuleerivat mõju eelkõige inimese vasakule ajupoolkerale ning soodustab analüüsivõimet ehk siis mõtlemist. Kiiretempoline ja primitiivse helipildiga muusika mõjub stimuleerivalt inimese emotsionaalsusele ning mõjutab enam paremat ajupoolkera.
Ka muusika tonaalsusel on nö rusikareeglid. Lihtsustatult öeldes on kõrged toonid stimuleerivad inimese “ülemisele korrusele” ehk ajule ning madalad toonid inimese alumisele kehaosale olles näiteks seksuaalinstinkte ergutavateks.
Muusika kui vahend inimese teadvuse mõjutamiseks on leidnud kasutamist tõenäoliselt inimese ajaloo algusest saadik. Vaadates meile teadaolevat ajalugu, siis on igas ühiskonnas ja igal ajastul osatud kasutada muusikat meeleolu loomiseks ning masside juhtimiseks. Ehk siis inimeste mõjutamiseks. On ju pidustuste loomulik osa vastavat meeleolu tekitav muusika ning sõjaväüksuste juhtimiseks ja moraali hoidmiseks enne lahingut on trummid täitnud olulist rolli. Võib veel lisada kiiretempolise muusika-trummipõrina kasutamise šamaanlikes transsilangemistes, kus kiiret muusikat ja rütmi kasutatakse aju kontrolliva mehhanismi väljalülitamiseks ja emotionaalse ajuosa üleerutamiseks. Või näiteks muusika osa grupikuuluvuse tugevdamisel – võtkem näitena mõnedes Aafrika suguharudes kasutatav grupi ühtekuuluvustunde tugevdamine viis, kus kogukond läbib aeg-ajalt ühise “muusikateraapia”, mis neid tugevamini üheks kehandiks liidab.
Vaadakem siis läbi eelnevate faktide prisma tänast päeva. Ja nimetagem tinglikult muusikaks kõike seda, mida inimene helisid organiseerides tekitab. Keskendugem ainult kahele aspektile, mis on ühiskonna perspektiivist vaadatuna olulisemad ja silmapaistvamad, s.o. muusika kasvatuses ning muusika avalikus ruumis.
Kasvatuse osas peab vaatama lapse kasvamise keskkonda kogu selle mitmekesisuses ning mitte piirduma ainult kooliga. Saab ju laps oma muusikalise alghariduse (või muusikalise hariduse asemel haigutava suure tühjuse) eelkõige kodust, mis on tema isiksuse kujunemise baaskeskkond. Ja muusikalist haridust peab antud kontekstis mõistma laiemalt kui instrumendi või solfedzho õppimine. See on muusikalise meele ja maitse kujundamine. Kool ning meid ümbritsev keskkond suudavad ainult kas tugevdada või vähendada neid aluseid, mis on kasvavasse inimesse kodus istutatud.
Ma usun, et keegi ei vaidle vastu väitele, et muusika, mida lapsed enamalt jaolt kuulavad, on popmuusika. Muusika, mis on oma olemuselt primitiivmuusika, põhinedes lihtsatel rütmidel ning algelisel meloodial. Sõnad jätkem praegu kõrvale. Samuti muusikaga tihti kaasnev visuaalne praht ekraanilt.
Niisiis on meie lapsed enamalt jaolt muusika sees, mis ei soodusta ega stimuleeri aju intellektiga seotud protsesse. Pigem vastupidi, muusika, mida nad kuulavad või kuulevad on nende mõtlemist hägustav. Selle asemel stimuleerib muusika emotsioone ja tunge. Tihti vägagi primitiivsel moel.
Teaduslikud uurimused kinnitavad, et popmuusikal ning keskendumis- ja õpiraskustel on otsene seos. Popmuusika vähendab laste intellektuaalset võimekust ning enesekontrolli. Ning vastupidi, klassikalisel muusikal on mõtlemisvõimet stimuleeriv toime. Tuntuima näitena võib siin mainida nn “Mozarti efekti”, mida kasutatakse teadusliku näitena klassikalise muusika vahetust positiivsest mõjust laste vaimuerksusele. Kui paljud vanemad aga mõtlevad sellele? Kui paljud vanemad suunavad oma lapsi sellele, et lapsed mõtleksid selle peale, mida nad kuulavad?
Ma usun, et kui esitada küsimus, kas vanem tahab, et tema lapsest peaks kasvama oma käitumist ja reaktsioone adekvaatselt tõlgendav ja seega neid kontrollida suutev isiksus või siis tüüp, kelle käitumine on eelkõige emotsiooni- ja tungipõhine, siis suurem osa lapsevanemaid valib siiski esimese variandi. Kui aga öelda, et see muusika, mida nende laps kuulab, mõjutab tema arengut just teise tüübi suunas, siis vaadatakse sind tõenäoliselt kui veidrikku. On siin tegemist vanemate tahtmatusega ise oma muusikaeelistusi muuta? Kui kainelt analüüsida, siis kas noor inimene, kelle tühjade silmadega pähe jooksevad juhtmed, mis aju intellekti primitiivmuusika (valju) kuulamisega tumestavad on tõesti see, mille poole me isikuse kujundamisel peaksime püüdlema?
Lisaks võib küsida, missugune on popmuusika seos sotsiaalse käitumisega. Euroopa kultuuriruumis on alati väärtustatud inimest, kes suudab oma käitumist adekvaatselt kontrollida ning järgida teadlikult teatud käitumisnorme, mis ei ole normid iseenese pärast, vaid peegeldavad teatud väärtusi nagu lugupidamine, peenetundelisus, teistega arvestamine jne. Vaadates massilist rämpsmuusikakultuuri, siis selle viljad on vastupidised.
Muusikale sisuliliselt lähenemisele vaadatakse ühiskonnas tihti kahjuks kui action non grata-le. Halva muusika kriteeriumiks kipub olema ainult see, kui pillid on ilmselgelt häälest ära. Muusika hea või halb mõju inimesele on aga jäetud igaühe isikliku subjektiivse otsustamise pärusmaaks. Vaadates aga, missugune on muusika teaduslikult tõestatud mõju inimesele, ei tohiks me olla ükskõiksed. Sest arvamuse ja seisukoha mittekujundamine antud küsimuses just seda ongi. Muusikaline praht on ja jääb prahiks.
Laste muusikalist maitset mõjutavad tänapäeval rohkem muusikatööstuse projektid kui kasvatusprintsiibid. Kurb on vaadata paariteist aastaseid lapsi, kes ennast primitiivmuusika saatel nõksutavad. Rääkimata veel väiksematest inimestest. Lihtsalt öeldes on see vägivald lapse vaimse tervise kallal. Kontrollimatu primitiivmuusika kuulamine kahjustab otseselt noorte isiksuste kujunemist.
Kui lapse või noore inimese aju on päevast päeva mõtlemist väljalülitava müra sees, siis tekivad paratamatult muutused käitumises. Ning kas maaniale sarnanev katkematu muusikakuulamine ei ole mingist hetkest alates põgenemine vaikuse eest, kus me iseenese mõtteid kuuleme?
Muusikalise prahi kättesaadavuse piiramine on keeruline ning absoluudis võimatu. See omakorda paneb olulise koorma kodu, kooli ja kogu ühiskonna õlgadele, et kujundada lastes muusikaline maitse, mis kaitseks neid ja toetaks nende täisväärtuslikku ja väärikat arengut. Teadlik kujundamine tähendab valikuid ning piiramist. Seda tuleb lihtsalt tahta ja julgeda teha.
Olles siin ühiskonda maininud vaadelgem meie avalikku ruumi. Muusika, mis me sealt leiame, on kahjuks valdavas osas seesama primitivmuusika, millest eelnevalt juttu.
Avaliku ruumi funktsioon peab olema teatud väärtustega kooskõlas, neid rõhutav ja kujundav. Avalik ruum peab olema väärikas. Muusikast rääkides peaks avalik ruum olema kaitstud muusikalise pahna eest. Kahjuks aga kipuvad muusika valikul avalikus ruumis kriteeriumiteks olema mitte kvaliteet vaid algelise mõnutunde tekitamine massis kuni selle teadliku küünilise manipuleerimiseni välja. Pole vist kellelegi üllatuseks, et poodides kasutatakse emotsioone stimuleerivat ning analüüsivõimet hägustavat muusikat selleks, et mõjutada inimest oma tarbimisihadele anduma ning rohkem ostma. Tõenäoliselt ei ole võimalik raha teenimisele suunatud eraomandi pühaduse dogmatiseerimise ajastul pudukaupmeestele ette kirjutada, missugust muusikat nad oma klientidele peaks laskma. Küll aga saame me kujundada enda privaatruumi ning nõuda muus avalikus ruumis oleva audioprahi kõrvaldamist. Ja ignoreerida pudupoode, kus meis nähakse potentsiaalset kõndivat sümbioosi tungidest ning rahakotist.
Mõelgem siis, missuguseks oleme kujundanud oma isikliku heliruumi, mida ootame nendelt, kelle hoolde oleme usaldanud oma laste õpetamise ja kasvatamise ning missugusena tahame kuulda ennast ümbritsevat avalikku ruumi. Muusikalise meele ja muusikalise ruumi kujundamine peab olema teadlik tegevus. Keskkond, milles inimene on, mõjutab teda rohkem kui me tavaliselt sellele mõtleme. Loomulikult võib inimese vabaks valikuks olla oma mõistuse nüristamine, kui ta just nõnda ihkab, kuid see ei tohi olla aksepteeritav lähenemisviis laste kasvatamisel ning avaliku ruumi kujundamisel.