Täna möödub 60 aastat Eestis tegutsenud katoliku preestri Henri Werlingi surmast. Eestlastele on Werling ja piiskop Eduard Profittlich omased seetõttu, et ka kõige raskemal ajal ei lahkunud nad oma karja juurest, vaid kandsid eestlastega koos lõpuni sama risti, kirjutab ülevaateartiklis Sven-Olav Paavel.
22. veebruaril peetakse katoliku kirikus Eduard Profittlichi ja Henri Werlingi mälestuspäeva. Kui piiskop Profittlichi isik on mh tänu käimasolevale kanoniseerimisprotsessile laiemaltki tuntud, siis Henri Werlingit teatakse märksa vähem. Tänavu veebruaris möödub 60 aastat Henri Werlingi surmast.
Eestlastele on Werling ja Profittlich omased seetõttu, et nad ka kõige raskemal ajal ei lahkunud oma karja juurest, vaid kandsid eestlastega koos lõpuni sama risti. Werlingit on mitteametlikult peetud usutunnistajaks (ld confessor), st inimeseks, kes ei ole veretunnistajana märtrisurma surnud, kuid on usu pärast kannatanud. Ametlikku tiitlit Werling kiriku poolt küll pälvinud ei ole.
Henri Werlingi elu ja tegevuse kohta hakkas esimesena süstemaatilisemalt materjali koguma isa Vello Salo. 1990. alguses lisandus Werlingi tegevuse uurijate hulka Christoph Wrembeck, SJ. Tema monograafia jesuiitide tegevusest Eestis ilmus Tartus 2002. aastal (e.k 2003). Mingil määral heidab Werlingi tegevusele valgust ka Lambert Klinke Profittlichi uurimus. Bodo Bost avaldas Luksemburgi ajalehes Luxemburger Wort Werlingi kohta kaks tutvustavat artiklit, millest üks ilmus tõlkena Werlingi 50. surmaaastapäeval Eesti Kirikus. 2013. aastal kutsuti Luksemburgi suursaadiku Michèle Pranchère-Tomassini initsiatiivil ellu rahvusvaheline uurimisprojekt, mille tulemusel valmis 2016. aastal prantsuskeelne Henri Werlingi biograafia. Aasta hiljem ilmus mõningate täiendustega ingliskeelne tõlge. 2018. aastal anti Tartus välja Werlingi vanglakirjade allikpublikatsioon.
Werlingi biograafia andis välja Luksemburgis Inimrände Dokumentatsioonikeskus (Le Centre de Documentation sur les Migration Humaines). Raamatu autoriteks on Antoinette Reuter (s. 1951), CDMH-s töötav luksemburgi ajaloolane ja Philippe Henri Blasen (s. 1987), CDMH kaastööline Ida-Euroopa teemadel. Raamatu kandva ja väärtuslikuma osa moodustab Blaseni uurimus katoliku misjoni kohta Eestis aastatel 1923–1939. See toob avalikkuse ette hulga seni kasutamata allikaid jesuiitide arhiividest Zürichis, Münchenis ja Roomas. Biograafia teine väärtuslik osa on Reuteri ülevaade Werlingite suguvõsast, mis põhineb intervjuudel ja Werlingite perekonnaarhiivi materjalidel. Kirjastus Gallus on andnud teada, et avaldab selle raamatu ka eesti keeles.
Perekond ja õpinguaastad
Henri Werling sündis 1879. aastal Luksemburgis. Sünnimeetrikas on tema nimeks Alphonse Marie Ferdinand Henri Werling. Peres sündis kokku üheksa last, Henri oli poeglastest vanim. Werlingite pere kuulus Luksemburgi eliidi hulka. Isa Ernst Werling ja vanaisa Heinrich Werling olid pankurid. Pankuriks pidi saama ka Henri, aga läks teisiti ja selle rolli võttis enda kanda noorem vend Ferdinand. Blaseni-Reuteri biograafia maalib Werlingite perest pildi, mis oli kantud katoliiklikest traditsioonidest, tuues eriti esile halastustöö. Lastest järgnes peale Henri Kristuse kutsele veel Henri õde Sybille, kes astus Püha Joosepi Apostoolsete Karmeliitide ordusse Lisieux's.
Henri Werling lõpetas 1896. aastal Ateneumi (kohaliku avaliku keskkooli) ja otsustas peale seda liituda jesuiitide orduga. Valik ei olnud pankurist isale meeltmööda, sest vanim poeg pidi üle võtma äri juhtimise. Samuti oli isa viimase hetkeni lootnud, et poeg vähemalt kohaliku vaimulikkonna hulka teenima jääb. 1900. aastal liitus Werling jesuiitide novitsiaadiga Austrias asuvas Feldkirchis, kus ta õppis kaks aastat. Sellele järgnes kolmeaastane õpitsükkel Hollandis, peale mida naasis ta Feldkirchi. Aastatel 1910–1913 õppis Werling Krakovis teoloogiat ja mh poola keelt. Sellesse perioodi jääb Werlingi preestrikspühitsus, mis leiab aset 1912. augustis Valkenburgis. Esimese maailmasõja puhkemise ajal töötab Werling Baselis.
1915. aastal läbib Werling aastase misjonär-jutlustaja koolituse. Peale seda töötab ta mitmel pool Saksamaal.1920. aasta lõpus suunatakse ta misjonitööle saksa ja poola rahvusest katoliikliku maaelanikkonnaga asustatud Ida-Preisimaale piirkondadesse. 1922. aastal laienes jesuiitide misjonitegevus Balti riikidesse, mille võttis enda kanda jesuiitide Alam-Saksa provints. Nii jõudis Werling oma misjonäritööga Eestisse välja.
Katoliiklik misjon Eestis
Katoliku misjonit Eestis võib vaadelda mitme eri nurga alt. Esimese maailmasõja järel Venemaast eraldunud kolm Balti riiki sundisid Püha Tooli paratamatult Baltimaadega tegelema ja uute rahvusriikidega diplomaatilised suhted sisse seadma. Enne 1918. aastat kuulusid siinsed katoliiklased kogu Venemaad hõlmavasse Mohilevi peapiiskopkonda. 1918. aastal taastas Püha Tool Riia piiskopkonna, kuhu kuulus ka Eesti. Oma suhteid uute rahvusriikidega tavatses Püha Tool määratleda nn konkordaadilepingutega, mille abil lahendati suveräänse riigi (mille iseseisvust seega de jure tunnistati) ja Püha Tooli vahelised küsimused. Sellised lepingud sõlmiti nt Lätiga (1922), Leeduga (1927), Poolaga (1925), ka Hitleri-Saksamaaga (1933). Leping oli plaanis sõlmida ka Eestiga, aga eri põhjusil see viibis ja lõpuks jäi Eesti iseseisvuse kaotamise tõttu katki.
Poliitiliste suhete raamistik ei vasta siiski laiemale küsimusele, milliseid väljavaated võis pakkuda Pühale Toolile Eesti-suguse maa misjoneerimine, mis oli katoliku kiriku käest libisenud juba neli sajandit varem. 1922. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestisse jäänud ligemale 2500 katoliiklast, needki valdavalt linnades elav liikuv rahvas ja mitte-eestlased. Küllaltki vähelubav vaatepilt.
Eesti Vabariigi aegne luteri piiskop Hugo Bernhard Rahamägi on ühes 1938. aasta raportis jesuiitide misjonitegevuse motiivide kohta märkinud järgmist: „Ordu tegevuse hindamisel peab meeles pidama, et katoliku kiriku poliitikas, tuginedes teatud teooriatele riikide ja rahvaste arengu seaduspärasusest, arvestatakse ette isegi sajanditega". Püha Tool ei ole kunagi varjanud, et tema eesmärk on kiriku ühtsuse taastamine ja skismaatikute tagasitoomine emakiriku rüppe. Sellist ajaloolist võimalust nähti 1920ndatel aastatel avanemas. Teisisõnu: Eestist pidi saama hüppelaud palju suuremale kavale – Venemaa-misjonile.
Henri Werling, lihtne jesuiidipaater, mängis selles plaanis olulist rolli. Seda juba puhtsümboolselt: oli ta ju esimene jesuiit, kes peale 17. sajandil alanud vaheaega uuesti Eestisse misjoneerima tuli. Henri Werling ärgitas teisigi Valkenburgi jesuiidivendi registreeruma Eestisse kui „tõelisele misjonimaale, kus ei ole kaasaegseid mugavusi." Ta kirjutab: „Niisiis, kallid vennad, ärge minge kõik Jaapanisse, seal on meie misjon juba kaksteist korda tugevamini esindatud kui Eestis. Varem või hiljem avaneb Venemaa piir ning siis emigreeruvad tuhanded eestlased Venemaale, mitte Brasiiliasse nagu praegu, ja meie läheme koos nendega".
Misjonäride maakuulajad hindasid siinset olukorda liigagi optimistlikult. Blasen toob oma monograafias välja jesuiitide raporti, milles peeti võimalikuks, et katoliku kirikust võiks kujuneda Eestis juhtiv kirik, vaatamata sellele, et katoliiklaste osakaal elanikkonna seas oli tollal vaid 0,5%. Kuna arvati, et luterlus on sakslaste, õigeusk aga venelaste poolt peale surutud, siis eestlased võiksid massiliselt katoliiklasteks saada. Soodustava asjaoluna loodeti ka Eesti riigi maareformile, mis luteri ja õigeusu kiriku tulubaasi läbi lõikaks. Eestist pidi katoliku misjonitöö laienema ka Soome, mida esialgu seal valitsevate jesuiidivastaste hoiakute tõttu välditi.
Kohapealne reaalsus oli siiski hoopis midagi muud. Kui Werling määrati 1923. aastal Tartu katoliku koguduse administraatoriks, oli ta Lõuna-Eestis ainuke katoliku preester. Tema koguduse territoorium oli äärmiselt suur, ulatudes Valga ja Petserini välja. Eest leidis ta sõjas laastatud maa ja vaesunud koguduse, mille liikmeskond oli kokku kuivanud ja kiriku õpetusest irdunud. Werlingi hinnangul oli kohalikel katoliiklastel vaid „udune ettekujutus kristlikest usutõdedest ja ilmselt veel udusem kiriku käskudest". Need kirjeldused assotsieeruvad tahtmatult isegi Russowi poolt maalitud pildiga maarahva irdunud usukommetest Liivi sõja aegu. Ka kirikuskäijaid oli vähe, isegi jõululaupäeval. Werling sai lühikese ajaga aru, et hoolimata huvist katoliku õpetuse vastu, loodetud massilist tungi konverteeruda kohalike õigeusklike ja luterlaste seas ei järgnenud. 1925. aastal kirjutab ta: „igatahes peavad need, kes end lähema kahekümne aasta jooksul siin kirikule pühendavad, loobuma igasuguseist menuplaanidest."
Kohalikud olud esitasid lisaks rasketele olmetingimustele kõrgeid nõudmisi ka vaimulikele. Werlingit pani imestama, et siinmail valdas iga voorimeeski kolme keelt. Tema kogudus oli aga tõeline rahvaste paabel. Werling kirjutab, et kõikidele koguduseliikmeile mõistetavaks tegemiseks oleks ta pidanud oskama vene, poola, eesti, läti, latgali ja leedu keelt.
Tee eestlase südamesse
Tee eestlase südamesse käib suuresti läbi keele. Werling omandas eesti keele väga kiiresti. Ta nägi eesti keelel potentsiaali kujuneda paljurahvusliku koguduse „katoliiklikuks keeleks" (Katolische Sprache). Werlingi hinnangul on eesti keel „päris kena ja mitte liiga raske". Juba 1928. aastal ilmub tema sulest eestikeelne palveraamat, sellele järgneb katekismus, hakatakse välja andma kiriku ajalehte ja 1940. aastal ilmuvad vihikutena juba esimesed kaks evangeeliumi. Vello Salo, kelle piiblitõlgete rõhutatult rahvapärane keelekasutus erineb Werlingi puisevõitu tõlkest, hindas siiski Werlingi püüet teedrajavaks, sest tegu oli esimese eestikeelse kommenteeritud Uue Testamendi tõlkekatsega.
Heal tasemel eesti keele omandasid mitmed teisedki jesuiidid – piiskop Eduard Profittlich, aga kindlasti Günther Stipa. Stipa ongi siinmail tuntud pigem soome-ugri filoloogina, sest enne sõda Eestist lahkuma sunnituna elas ülejäänud elu jesuiitide ordust väljaspool (nn extra domum), abiellus ja töötas elu lõpuni Helsingis. On ka teistsuguseid näiteid: Profittlich oli sunnitud Wilhelm Strangi, SJ 1940. a. Eestist ära saatma, kuna talle oli „eesti keele õppimine võimatu".
Eesti keele oskusel oli praktiline väärtus ka kodakondsuse taotlemisel. Juba 1925. aasta „Usuühingute ja nende liitude seadus" nägi ette, et usuühingute vaimulikud peavad olema Eesti kodanikud. Werling sai Eesti kodanikuks naturalisatsiooni korras 1937. aasta veebruaris. Kodakondsuse vahetamisest Werling ise suur numbrit ei tee. Kirjas pereliikmetele nimetab ta seda „paberimajanduseks" (Papiergeschichte). Eesti kodakondsus andis talle aga hiljem võimaluse okupeeritud Eestisse jääda ja siin hingehoiutööd jätkata.
Sakslaste lahkumise järel kuivas siinne kogudus üsna kokku (jäi umbes 300 hinge). Eesti omariikluse perioodil püsis katoliiklaste arv muidu üsna stabiilne (1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli katoliiklasi 2327). Katoliku misjonitöö tulemusel hakkas nende hulka tulema ka eestlasi.
Eesti misjoni tulemusel lootsid jesuiidid, et kohalike seast hakkab võrsuma preestrikutsumustega inimesi. Charles Bourgeois SJ kirjutab oma mälestustes, et „välismaised preestrid nägid õige pea, et mitte midagi püsivat ei ole võimalik saavutada seni, kuni ei ole kohalikku päritoluga vaimulikkonda. Ei piisa sellest, kui kõneletakse eesti keeles, peab ka mõtlema eesti keeles, elama nagu eestlane, tundma nagu eestlane" (Il ne suffisait pas de parler estonien; il fallait penser estonien, vivre la vie estonienne, sentir estonien).
Werling katoliku kiriku esindajana
Piiskop Profittlichi vangistamise tõttu jäi Eesti katoliku kirik juhita. 1942. aasta mais seadis Riia peapiiskop Springowicz Werlingi ajutiselt Eesti apostlikuks administraatoriks. Vastava kokkulepe oli Profittlich ilmselt ettenägelikult sõlminud juba varem. Kiriku juhtimine sõja ajal tähendas Werlingile veeta „oma ööd kiriku käärkambris pommide all", nagu kirjeldab paater Charles Bourgeois.
Saksa ajast on teada Werlingi avalik etteaste katoliku kiriku esindaja, mida Vabariigi aastapäeval oleks sobilik meenutada. Estonias toimus 1944. aasta 24. veebruaril suur aktus Eesti usuliikumiste juhtide osavõtul, kes palusid õnnistust eesti rahvale ja rahvuslipule. Werling kõneles seal nõnda:
„Eesti lipp, ma õnnistan sind ja pühitsen sind meie paavsti Pius XII nimel. […] Sinu värvid tähendagu meile: must värv – seda mulda, mida Jumal on usinale eestlasele andnud harida ja kaunistada. Valge värv tähendagu elukommete puhtust, mis olgu eriti eesti naiste ja neidude ehteks. Sinine värv tuletagu meile meelde, et peame alati taeva poole vaatama ja Jumalalt abi paluma. Ühtlasi meenutagu lipu sinine värvus neitsi Maarja mantli hõlma, kelle kaitse alla meie Maarjamaa pühendati juba sajandite eest. Issand Jeesus Kristus, kelle kirik on otsekui hästikorraldatud malev, õnnista seda lippu ja kõiki, kes selle lipu all teenivad Sind, Issandat, vägede Jumalat. Saagu nad püha Neitsi Maarja eestpalve läbi võitu oma nähtavaist ja nägematuist vaenlasist ja väärigu nad seda, et kord võitjatena taevas võidurõõmutsevad."
Küüditamine ja viimased aastad Kodasemal
Nõukogude võimu taaskehtestamisel jäid Eestisse ainult üksikud katoliku preestrid, nende seas Werling ja kaputsiin Tadeusz Kraus. 1945. aasta augustis Werling arreteeriti ja küüditati koos 407 sakslasega Permi. Werling oli sellal juba 65-aastane. Kohapeal Melnitšnojes paigutati Werling õige pea invaliidide majja, sest metsatöödel sai ta songa ja füüsilist tööd ta enam teha ei saanud.
Aastatest 1946–1949 on säilinud Werlingi kirjad, mille ta saatis Tartus töötanud tšehhi rahvusest kaputsiini nunnadele. Nendes kirjades avaldub vahest kõige ehedamalt Werling inimesena – tema suhtumine ligimestesse, pühendumus kutsumusele, kohanemisvõime ja eelkõige usk. Kirjad ei jäta kahtlust, et oma ellujäämise neis armetutes oludes võlgnes Werling Tartu õdede pakkidele. Otse hämmastav on Werlingi töötahe, 1948. aastal tegeleb ta näiteks piibli tõlkimisega tšehhi keelest vene keelde.
Werling vabanes 1954. aastal. Eestis tal ametlikult vaimulikuna töötada enam ei lubatud, kuigi Tallinnas käis ta abiks pihte vastu võtmas. Kuna surmani elas Werling Kodasemal. Ta suri 1961. aastal ja ta on maetud Liiva kalmistule.
1950. aastate lõpus sai Werling oma perega kontakti. Omaksed taotlesid Moskvas asuva Luksemburgi esinduse kaudu Werlingi kodumaale naasemist. Werling keeldus, öeldes: „Tarbetu üritus […] Ma tahan oma praegusel elukohal surmani vastu pidada […] Teie piiskopil on küllalt preestreid, poola, eesti ja vene keel ei ole seal vajalikud nagu siin."
1960. aasta suvel kirjutab ta sugulastele: „see oli omapärane elu paljude heade mõtetega". Selle lause võtsid Philippe Henri Blasen ja Antoinette Reuter Werlingi biograafia pealkirjaks.