Hermeneutilisi sõnahaavleid kodusõja polügoonile

Maris Lauri, Liina Kersna ja Hanno Pevkur Postimehe arvamusliidrite lõunal. Foto: Scanpix

Meie poliitikud on juba üsna pikka aega käitunud kahepalgeliselt. Sõnades räägitakse sallivusest ja avatusest ja võrdsest kohtlemisest, aga tegelikult jagatakse inimesed gruppidesse, ühed on eliit ja teised on paariad. EKRE ja SAPTK kohta võib igaüks öelda mida tahab, eliiti ei tohi isegi õige nimega nimetada, kirjutab Malle Pärn. 

Maris Lauri:

“Kahepalgeliste inimeste kohta öeldakse, et nad lähtuvad põhimõttest „käi minu sõnade, mitte tegude järgi“. Sellega kaasneb rohke sõnavaht, külluslikult kauneid ja paljulubavaid väljendeid, kuid teod, mis on lubadustega kas otseses või sisulises vastuolus. See sama probleem paistab olevat ka EKRE IKE koalitsiooni programmiga, mis on tüütult pikk ja tühisõnaline, kus korratakse rohkelt elementaartõdesid ja riigi toimimise põhialuseid. Ju siis tundsid kokku kirjutajad, et tuleb kuidagi rääkida sellest, mida Eesti ühiskond juba mitu nädalat räägib ja mille pärast hirmu tunneb.

Ma arvan siiski, et on püütud varjata ka tõsiasja, et kolmikul puudub ühine ettekujutus, milline peaks tuleviku Eesti olema. Täpselt nii nagu puudub ka arusaam reaalsetest probleemidest, mille eest Eesti seisab, rääkimata nendele lahenduste otsimisest. Ikka on üks mõttekilluke siit ja teine sealt, kusjuures nii mõnedki killukesed lähevad omavahel vastuollu.”

Käi minu sõnade, mitte tegude järgi

Muide, mitte ükski “kahepalgeline” ei lähtu nimetatud põhimõttest. Elab ehk selle järgi, jah. Teistelt nõuab üht, ise teeb midagi muud. Ent ta ei ütle kunagi avalikult, et “käige minu sõnade, mitte tegude järgi”. Sellega ta ju tunnistaks, et ta on ise ekslik ega suuda ise täita neid nõudmisi, mida esitab teistele. Või näitaks oma ülbust, et tema kohta tema enda seadused ei käi. Sellega populaarsust ei saavuta. 

Demagoogia (nagu ka propaganda) peab olema lihtne, arusaamatuid tsitaate ei maksa kummaski kasutada. Need ei aita mõtet avada, pigem paljastavad ebakompetentsuse. 

Kahepalgeline ütleb alati: “vaadake mind, ma olen teile eeskujuks, mina olen õige”. Ta ei näe mingit vastuolu oma sõnade ja tegude vahel, sest tema jaoks on tähtis väline mulje, mitte sisu. Manipulatsioon. Ta ei vaatagi peeglisse, ei kontrolli oma käitumist ega tunne süümepiinu, kui ta ise oma nõudmiste vastu eksib. Ta peab ennast teistest paremaks, tema on seadustest üle. 

Aga täpselt nõnda on ju käitunud meie poliitikud juba üsna pikka aega? Sõnades räägitakse sallivusest ja avatusest ja võrdsest kohtlemisest, aga tegelikult jagatakse inimesed gruppidesse, ühed on eliit ja teised on paariad. EKRE ja SAPTK kohta võib igaüks öelda mida tahab, eliiti ei tohi isegi õige nimega nimetada. 

Muide, teoloogias on just see “minu sõnade järgi käimise” soovitus normaalne, õiglane, põhjendatud ja aus. See näitab, et tegemist ei ole ennast eksimatuks või teistest paremaks pidava inimesega, vastupidi, ta tõstab selle, kelle poole ta selliselt pöördub, endast kõrgemale. 

Ta ütleb: “Ära vaata mind, ära võta mind eeskujuks, mina olen ekslik ja patune inimene. Aga kuula, mida ma räägin, sest ma ei räägi mitte oma mõtteid, vaid vahendan sulle Jumala õpetusi. Minagi ei suuda alati nende järgi käia, igaüks proovigu ise, ehk olete teie paremad ja tugevamad kui mina.” 

See kehtib muidugi ikka ainult siis, kui sõnadeks ei ole iseka ja rumala inimese omad soovid, vaid Jumala Sõna. 

Minu ike on hea ja minu koorem on kerge

Mis puutub sellesse päris andekasse tähekombinatsioonisse, mida meil levitatakse – EKRE IKE – siis EKRE võib ilmselt uhke olla, et vastased on talle andnud esimese ja kõige tähtsama koha selles kolmikliidus, kus ta tegelikult on arvuliselt teine. Hirmul on suured silmad? 

Justkui alluksid kaks liitlast temale, ja nagu kujutaks EKRE üksinda kahe neutraalse erakonna kõrval nii suurt ohtu tervele Eestile ja koguni Euroopale, et ta tuleks ilmtingimata kasvõi sõjaväe abiga sealt kõrvale peletada. 

Mis seal ikka, täname komplimendi eest. 

Muide, kombinatsiooni IKE moodustavad ikkagi Isamaa ja Keskerakond. EKRE on ju selles kombinatsioonis ikka vaid EKRE. 

Ent ike ei tarvitse alati olla vägivald või piinamine. Näiteks härjaike võimaldab vankri ette rakendada kaks härga, et loomadel oleks kergem koormat vedada. 

Ja Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi 11. peatükis: “Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise. Võtke enda peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja oma südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” 

Äkki oleks võimalik ka meie riigis uue valitsuse “ikke” kaudu hakata elu paremaks tegema, et rahva koorem saaks olema kergem? 

Aga miks on üldse vaja seda kolmikliitu kuidagi nimetada? Erakondadel on nimed, sellest peaks piisama. Või miks seda tehakse ainult nüüd, kunagi varem ei ole selle kallal ilgutud? Eks ikka sellepärast, et keegi avastas sobiva konksu, millest kinni hakates saaks jälle EKREt maha teha. 

Häda neile, kes hüüavad kurja heaks

Poliitikud kipuvad vahel kasutama vaimulikke kõnekujundeid. 

Ilmselt tahavad nad kuidagi oma sõnumit võimendada, toetuda mingile vaieldamatule autoriteedile, et Piibli tsitaatidest pomme vormida ja konservatiivide kapsaaeda visata. Et näete, teie omad väärtusedki mõistavad teid hukka!

Kas ikka mõistavad? Piibli tsiteerimisel on alati see oht, et tsiteerija ise ei saa lause mõttest aru. Piibli teksti mõistmiseks on vaja põhjalikumat tõlgendamise võimet ehk hermeneutilist meelt, usust rääkimata. Usuvõhikust inimene, eriti veel ateist ja liberaal, ei oska ise sellest alati õigesti aru saada. 

Nõnda võib juhtuda, et leitakse Piiblist oma vastaste halvustamiseks karm hoiatus, mis tegelikult sobib manitsema teda ennast? Ja sellega tulistatakse endale jalga.

Nii juhtus ekspresident Ilvesega, kes soovitas kolmikliidul pühapäeva hommikul Piiblit lugeda ja tsiteeris prohvet Jesaja karmi kriitikat variseride pihta, peatükist, mille ühe osa alapealkirjaks on “Ülekohtuseid ootab karistus”. 

Jesaja 5.20: “Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!”

Jesaja on seda öelnud nendele, kes on teinud oma rahvale ülekohut. EKRE ei ole olnud valitsuses, ta ei ole veel teinud oma rahvale ülekohut. Küll aga on seda ülekohut teinud Ilves ise, nii otseselt kui kaudselt, otsesest, materiaalsest röövimisest kuni vaimse vägivallani välja. Samuti on ta oma rahvast maailma ees mustanud ja korralikke inimesi laimanud. Nii et Jesaja võiks nende sõnadega ähvardada hoopis teda, mitte EKREt. 

Ka tulemus on sealsamas kirjas: “Sellepärast – nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Issanda Seaduse…”

Nad on hüljanud Issanda Seaduse? Kas EKRE? Eks sotsid ja liberaalid ole neist seadustest ikka palju kaugemal kui konservatiivid, kes tunnistavad Jumala seaduste ülimuslikkust ega kipu inimese olemust ja loomulikku elukorraldust vägisi ümber tegema. 

Liberaalidel ei maksaks otsida Piiblist oma pahategudele varju ega toetust, sest meil on veel olemas teoloogid, kes sinna kätketud sõnumit lugeda ja teistelegi seletada oskavad.

Piiblit tasub tõesti lugeda. Aga ikka lahtiste silmade ja alandliku südamega, Tõe mõistmiseks, mitte endale õigustuste otsimiseks. 

Seesama Jesaja kuulutab:  

“Nende maa on täis ebajumalaid, nad kummardavad oma kätetööd, seda, mis nende sõrmed on teinud. Aga inimene painutatakse ja mees heidetakse maha.”

“Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge. Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada…”

“Seepärast lakake lootmast inimestele, kellel on ainult hingeõhk ninas, sest neid ei saa ju panna mikski!”

Tagasi algusse

Maris Lauri kriitika lepingu kohta on ilmselgelt subjektiivne, sellest kumab selgelt läbi kirglik SOOV seda maha teha, nii nagu uut kolmikliitugi.

“Tüütult pikk ja tühisõnaline, kus korratakse rohkelt elementaartõdesid ja riigi toimimise põhialuseid”? 

Aga selline on meie poliitiline keel, õõnes poliitkantseliit, ja seda ei ole loonud EKRE, see on ikka seniste poliitkarjeristide kapsaaed, kuhu see kivi potsatas. Ikka tulistatakse endale jalga…

Kindlasti meeldiks nii mõnelegi liberaalile hästi lühike leping, kus oleks kirjas: “täidame vastuvaidlematult kõik Brüsseli ettekirjutused”? Eks ole mugav? Ei pea ise mõtlema, ei pea ise otsustama. 

“Et rääkida sellest, mida Eesti ühiskond juba mitu nädalat räägib”? 

Suur osa eesti ühiskonnast räägib juba mitu nädalat sellest, et uuel riigikogul ei lasta rahulikult tööd teha, et üht erakonda tümitatakse täiesti süüdimatult ja põhjendamatult, et oma võimaluse mahamänginud erakonnad lõhestavad ühiskonda ja laimavad Eestit välismaal, et meedia võimendab reffide ja sotside alusetut vihakõnet. 

“Puudub ka arusaam reaalsetest probleemidest, mille eest Eesti seisab, rääkimata nendele lahenduste otsimisest”? 

Kas Eesti seisab mingite probleemide eest? Milliste? Korruptsiooni? Raha kõrvale kantimise? Rahvast teerulliga ülesõitmise? 

Koalitsioonikõnelustes käsitleti küll väga paljusid tõelisi probleeme ja otsiti ka lahendusi. Ja otsitakse edasi. Mitte peenhäälestusi, vaid olulisi muudatusi. 

Laske nad ometi hakkavad tööle! 100 päeva peaks ju olema raierahu! Elu ei ole leping ega plaan. 

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!