G. K. Chesterton

Homoseksuaalse “abielu” seaduslikuks muutmine ei tee seda normaalseks, vaid külvab edasi segadust meie ajastul. See aga kiirendab meie tsivilisatsiooni allakäiguspiraali. Me ei suuda hävitada perekonda, me saame vaid viia ennast hävinguni, kui ignoreerime perekonda, kirjutab G. K. Chestertonile toetudes Dale Ahlquist.

Üks teravamaid probleeme Chestertoni ajal [20. sajandi algus – toim] oli “sündimuse kontroll”. Kirjanik ei olnud mitte ainult selle nähtuse vastu, vaid ta vaidlustas ka seda mõistet ennast, mis tähendas vastupidist sellele, mida taheti öelda. See ei tähendanud sündimust ega ka kontrolli. Ma kujutan ette, et ta oleks esitanud samasuguseid vastuväiteid ka “homoabielu” puhul.  Selle mõte on vale, samamoodi nagu ka nimetus. “Homoabielu” ei ole homolik (homodele omane) ega ka õige abielu.

Chestertoni avaldused ja ettekuulutused on olnud loogilised, sest ta mõistis, et kõik, mis ründab perekonda, on halb ühiskonnale. See on põhjus, miks ta võttis sõna eugeenika ja rasestumisvastaste vahendite, lahutuse ja “vaba armastuse” (veel üks mõiste, mis talle ei meeldinud selle valeliku sisu tõttu), samuti palgaorjuse ja kohustusliku riikliku hariduse ning selle vastu, et emad palkasid teisi inimesi tegema seda, mida nad ise oleksid pidanud tegema. Võib kindlalt väita, et Chesterton astus iga suundumuse ja moehulluse vastu, mis meie ühiskonda tänapäeval laastab, sest kõik need õõnestavad perekonda. Meie Suur Vend – valitsus üritab asendada perekonna autoriteeti ja Suur Äri – ettevõtlus püüab asendada perekonna autonoomiat. Isale, emale ja lapsele avaldatakse pidevalt kaubanduslikku ja kultuurilist survet. Perekonna tähtsust minimaliseeritakse ja marginaliseeritakse ning, tõsi, ka naeruvääristatakse. Kuid nagu Chesterton on öelnud: “Iseenesestmõistetavat kolmnurka – isa, ema ja laps – ei saa hävitada; hävida saavad ainult need tsivilisatsioonid, mis ignoreerivad perekonda.”

See viimane rünnak perekonna vastu ei ole kõige viimane ega ka kõige hullem. Aga ta mõjub šokina, vaatamata desensibiliseerimise protsessile, millega teabe- ja meelelahutustööstus on meid töödelnud mitme viimase aasta jooksul. Neid, kes on püüdnud sõna võtta ebanormaalsuse normaliseerimise vastu on kas “sildistatud või vaikima sunnitud”, nagu tehti Chestertoniga, kui ta püüdis vaidlustada ultramoodsaid filosoofiaid, mida propageerisid tema aja suuremad ajalehed. Ta hoiatas 1926. aastal: “Järgmine suur ketserlus leiab aset kõlbluse, eriti seksuaalmoraali rünnaku näol.” Tema hoiatus on jäänud tähelepanuta ja kõlblus on järk-järgult hägustunud. Kuid pidagem meeles, et kõik see algas sündimuse kontrolliga, mis oli katse teha seksist selle enda eesmärk, muutes armastuse akti isekuse aktiks. Elutu, viljatu, iseka seksi aktsepteerimine ja edendamine tegi  seega loogiliselt teed homoseksuaalsusele.

Chesterton näitab, et homoseksuaalsuse kui tsivilisatsiooni vaenlase probleem on üsna vana. Oma teoses “Igavene inimene” kirjeldab ta looduse jumaldamist ja “tavalist mütoloogiat”, mis viis kreeklased perverssusteni. “Nii nagu looduse jumaldamises ilmnes neis loomuvastasus, nii hakkas neil inimest ülistades kaotsi minema mehelikkus.” Ta ütleb: “Iga noor mees, kel on olnud õnn kasvada üles normaalseks ja tõeliseks täiskasvanuks”, tunneb loomulikku vastumeelsust homoseksuaalsuse vastu, “sest see on vastuolus tõelise inimloomuse ja terve mõistusega.” Ta väidab, et kui me püüame suhtuda sellesse nähtusesse ükskõikselt, me ainult lollitame iseennast. See on vaid illusioon, nagu oleks tegemist millegi tuttavlikuga, kui “perverssus muutub tavaliseks.”

Oma teoses “Hereetikud” saab Chestertonist peaaegu prohvet, mis puudutab mõiste “homo” väärkasutamist. Ta kirjutab Oscar Wilde’i “väga võimsast ja kõledast filosoofiast. See on carpe diem religioon.” Carpe diem tähendab “püüa päeva”, tee, mida sa iganes tahad ja ära mõtle tagajärgedele, ela ainult hetkes. Kuid carpe diem religioon ei ole õnnelike, vaid väga õnnetute inimeste usk. Sellest on tingitud nii lootusetu kui ka õnnetu olek. Kui seks on ainult hetkeline rõõm – kui see ei paku midagi enamat, ei too ta kaasa täielikku teostumist. See on sõna otseses mõttes elutu. Ja nagu Chesterton kirjutab oma raamatus “Püha Franciscus”: sel hetkel, kui seks ei ole enam teenija, muutub ta türanniks. See on ehk kõige sügavam homoseksuaalide probleem: nad on seksi orjad. Nad püüavad “moonutada tulevikku ja muuta olematuks minevikku”, aga vajavad tegelikult sellest vabastamist.

Patul on omad tagajärjed. Siiski, Chesterton jääb alati kindlaks oma seisukohale, et me peame mõistma hukka pattu, mitte patust. Ja keegi pole väljendanud suuremat kaastunnet langenute vastu kui G. K. Chesterton. Ta ütleb Oscar Wilde’i kohta, keda nimetab “dekadentide pealikuks”, et see on sooritanud “koletu teo”, kuid ta ka kannatas selle eest, suletuna hirmsasse vanglasse ning kõik need, kes olid varem imetlenud tema üleolevat mässumeelsust, unustasid ta sootuks. “Ta elas täielikku elu selles kohutavas tähenduses, mis pole võrreldav meie elu mittetäielikkusega, sest me ei ole veel oma pattude eest maksnud. Selles mõttes võib selle kirjaniku elu nimetada täiuslikuks eluks sarnaselt täiuslikule valemile, kus kõik on tasakaalus. Ühest küljest me tunneme tervislikku õudust kurjuse ees, teisalt tervislikku hirmu karistuse ees.”

Chesterton viitas Wilde’i homoseksuaalsele käitumisele kui “kõrgelt haritud” patule – see ruineeris jõukaid ja haritud ühiskonna klasse. See patt ei kiusanud kunagi Chestertoni, aga tema sõnul ei ole see eriline voorus, kui me ei tee kunagi sellist pattu, mis meid ei ahvatle. See on veel üks põhjus, miks me peaksime kohtlema homoseksuaalidest vendi ja õdesid kaastundlikult. Me tunneme oma patte ja nõrkusi piisavalt hästi. Philon Aleksandriast ütles: “Olge lahked. Igaüks, keda kohtate, võitleb oma kohutavat lahingut.” Aga kaastunne ei tohi minna kompromissile kurjusega. Chesterton viitab tasakaalule: meie tõde ei tohi olla halastamatu, aga meie kaastunne ei tohi olla ka ebaaus. Homoseksuaalsus on hälve. See on vastuolus loomuseadusega. Homoseksuaalsed teod on patt, mis tähendab, et need on vastuolus Jumala seadusega. Need ei saa kunagi olla normaalsed. Ja veel hullem, nad ei saa kunagi olla isegi üheväärsed. Nagu Chestertoni suur detektiiv isa Brown ütleb: “Inimesed võivad püsida teatud tasemel head, kuid ükski inimene pole kunagi suutnud kurjust ühel tasemel hoida. See tee läheb aina allapoole.”

Abielu on mehe ja naise vahel. See on seadus. Katoliku kirik õpetab, et abielu on püha sakrament, millel on jumalik mõju. Maailm on teinud abielu pilkealuseks, mis on kulmineerunud homoseksuaalse kooseluga. Kuid sellele allakäigule sillutasid teed heteroseksuaalsed mehed ja naised. Lahutust, mis on ebanormaalne, peetakse nüüd normaalseks. Rasedusvastaseid vahendeid, mis on ebanormaalsed, peetakse nüüd normaalseks. Abort ei ole veel normaalne, aga see on seaduslik. Homoseksuaalse “abielu” seaduslikuks muutmine ei tee seda normaalseks, vaid külvab edasi segadust meie ajastul. See aga kiirendab meie tsivilisatsiooni allakäiguspiraali, kuid Chestertoni ettekuulutus jääb püsima: me ei suuda hävitada perekonda. Me saame vaid viia ennast hävinguni, kui ignoreerime perekonda.

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Maie Lüüs