Homokooslusest kasvukeskkonna mõju lapsele

Käimasolevas ühiskondlikus arutelus samasooliste õiguse üle lapsendada on olnud ülekaalus inimeste tunnete mõjutamisele suunatud väited.

Jätkem kohe alguses taolised väited sinnapaika, sest tegeliku sisu väitlustele annavad argumendid, mis kuuluvad antud väitluse konteksti, on loogilised, süstemaatiliselt põhjendatud ning suunatud väitluse põhiküsimusele vastamisele.

Vajadusele selgete ja põhjendatud faktipõhiste argumentide järele viitavad mitmedki avaldatud arvamuslood – vt näiteks Meelis Niinepuu kirjapandut, kus peegeldub suhteliselt laialt levinud hoiak, et “kuna ei tea ja ei ole kuulnud, siis pole olemas”. Kahjuks viitab selline suhtumine siiski pigem kas viitsimatusele süviti minna või soovile suhestada ennast millegi muu kui tegelikkusega.

Olgu selleks eelpool viidatud põhiküsimuseks siis, mismoodi mõjub lapsele homoseksuaalsetest vanematest koosnev kasvukeskkond ehk nn homoperekond võrreldes traditsioonilise perekonnaga, ning laskem vastata kuivadel teaduslikel faktidel.

Käesoleva aasta suvel valmis Ameerika Ühendriikides uuring, mis pöörab uue lehekülje mõistmaks, milline on homovanemluse mõju lastele. Texase Austini Ülikooli professori Mark Regneruse uuringule on põgusalt Eesti ajakirjanduses juba vihjatud (vt siit), kuid selle uuringu põhjapanevus, metodoloogiline usaldusväärsus, oluliselt erinevad tulemused senistest populariseeritud uuringutulemustest ning eelkõige uuringu läbipaistvus on põhjuseks, miks peab sellele rohkem ja detailsemat tähelepanu pöörama.

Nagu Regnerus oma uurimistöös kirjutab, on siiamaani olnud sotsioloogias kõige rohkem kõlapinda leidnud ja enam propageeritud seisukohaks väide, et laste kasvatamisel ei oma lapsevanemate avalik seksuaalne orientatsioon mingisugust tähtsust. Vaatamata senistele uurimistulemustele, mis näitavad, et tavaperekonnas ja homokooseludes kasvatatud laste näitajates on vahe sees, nimelt on need viimastel hoopis kehvemad, ei ole defineeritud erinevusi peetud piisavalt oluliseks ning on rõhutatud, et neid tulemusi ei pea tingimata nägema kui vajakajäämisi.1 Paljuski lähtub taoline tõlgendamisvõimalus puudulikust metoodikast või uuringu sihilikust suunatusest.


Regnerus ütleb: „Muret teeb paljude samasoolistele vanematele keskendunud uuringute metodoloogiline kvaliteet. Täpsemalt – enamus neist põhinevad mittejuhuslikul algteabel, mis ei ole esinduslik, sest tihti kasutatakse väikest valimit, mis ei võimalda üldistamist kõigile lesbi- ja geiperekondadele. Üks märkimisväärne näide on analüüs „Pikaaegne rahvuslik lesbiperekondade uuring“ (National Longitudinal Lesbian Family Study), mida esitati kõlavalt meedias 2011. aastal. Nimetatud uuring kasutas mugavusvalimit, kus uuringus osalejad iseennast valimisse pakkusid ning kuhu osalejaid kutsuti «lesbiüritustel, naistele mõeldud raamatukauplustes ja lesbidele mõeldud ajalehtedes» Bostonis, Washingtonis ja San Franciscos“.2

Taoliste kallutud uuringutega on püütud minna veelgi kaugemale. „Hiljuti aga on „erinevust pole“ hüüdjate toon muutunud – väidetakse, et samasoolised lapsevanemad on kompetentsemad kui heteroseksuaalsed vanemad. Isegi nende romatiline suhe võivat olla parem: Vermonti geikoosluste ning heteroperekondade võrdluses väideti esimestel olevat kõrgem suhte kvaliteet, kokkusobivus ja lähedus ning vähem konflikte. Biblarz ja Stacey väidavad isegi, et kahe naisega kasvukeskkond võib olla parem kui heteroseksuaalne kasvukeskkond, või vähemalt parem kui mehe ja naisega perekond traditsioonilise töö- ja rollijaotusega.3

Regnerus rõhutabki, et kõikide taoliste uuringute usaldusväärsuse jaoks on võtmeküsimus, kes moodustavad valimi. Enamasti on see olnud pisike vabatahtlike grupp, kelle huvides on abielu- ja lapsendusõiguse laiendamine tavaperekonnalt homoperekondadele. Ühendriikide teadur F. Tasker rõhutab, et vanemate enda antud hinnangud võivad olla loomulikult usaldusväärsed. „Kuid arvestades lesbi- ja geivanemate võimalikku soovi ennast paremast küljest näidata, on tulevastes uuringutes vaja nõudlikumate meetmetega tõsta nende usaldusväärsust."4

Miks siis on Mark Regneruse uurimistöö nõnda suurt tähtsust omav, arvestades ühelt poolt seniste väidetavalt teaduslike argumentide küsitavat usaldusväärsust ja sihilikku kallutatust ning pidades teiselt poolt silmas teema olulisust? Alljärgnev ülevaade annab sellele vastuse.

Metodoloogiline objektiivsus:

Üldistamist võimaldav valim

Sotsioloogilistes uuringutes on vältimatu tähtsusega korrektne valim, mis võimaldab tulemuste üldistamist. Tihti võib tekkida kiusatus piirata valimit nii, et uuringute tulemus kinnitaks n-ö null-hüpoteesi, st antud juhul, et hetero-ja homoperekondade vahel kasvatuslikke erinevusi ei ole. Regneruse valim oli pea 3000 isikut, kelle sotsiaalsele taustale pöörati suurt tähelepanu, tagamaks tulemuste võimalikult suuremat objektiivsust. Valimis osalenud 2988 inimest olid oma taustalt proportsionaalne läbilõige ühiskonnast ning valimi suurus ja mainitud proportsionaalsus tõstavad antud uuringu sisuliselt kõrgemale teistest sarnastest uuringutest. Uuringut enamiku eelnevatega võrreldes on tähelepanuväärne, et seniste uuringute puhul piirdus valimi hulk tihti ainult 18, 33 või 44 inimesega.

Keskendumine inimeseks kujunemise tulemusele, mitte lapse hetkeseisundile

Siiamaani teati üsna vähe, kuidas homoperekondades kasvanud lapsed hiljem elus hakkama saavad ning missuguseks kujuneb nende elu. Enamus tänapäevaseid uuringuid on keskendunud käesolevale ajahetkele, st sellele, mis toimub perekondades praegu, kui laps alles vanemate hoole all kasvab. Enamgi veel, taolised uuringud on põhinenud tavaliselt vanemate eneste esitatud andmetel vanemate tööjaotuse, vanema ja lapse läheduse, igapäevase suhtlemise, soorollide ning distsipliiniharjumuste kohta.

Erinevalt tavapärastest homoperekonna ja lapse teemalistest uuringutest keskendub Regnerus hoopis 18–39aastastele täiskasvanutele, et mitte ainult defineerida kasvukeskkonda kui sellist, vaid et aru saada, mismoodi on perekondlik taust mõjutanud (ja mõjutab) inimest täiskasvanueas – siis, kui inimeses on kujunenud küpsem arusaam iseenesest ning teda ümbritsevast keskkonnast. See on selgelt erinev uuringutest à la “lapsel on perekonna koosseisust sõltumata kena ja toetav kasvukeskkond”.

Laiem vaatenurk homovanemluse taustale

Senised uuringud on enamuses uurinud homokooselusid, kus laps on n-ö planeeritud ehk siis saadud kas kunstliku viljastamise või lapsendamise teel. Samas aga ilmnes, et peaaegu pooled homovanemate poolt üleskasvatatud lapsed teatasid, et nende bioloogilised vanemad olid kord abielus olnud. Regneruse uurimistöö võtab seega arvesse olulise osa homovanemate kasvatatud lastest, keda senised uuringud on ignoreerinud, lisades nõnda veel ühe olulise aspekti usaldusväärsuse vaekausile ja tõstab kõnesoleva uuringu tulemuste objektiivsuse poolest hoopis teise klassi võrreldes varasemate ning puuduliku metodoloogiaga tehtud uuringutega.

Samuti vastab Regneruse uuringu valim arvestades enamust varasemaid uuringuid homokooselude sotsiaalse tausta läbilõikele. Kui eelmised prominentsed uuringud on keskendunud homokooseludele, kes kuuluvad edukasse ühiskonnakihti ning kus vähem edukat ühiskonnakihti esindav valim on jäänud alla 10 protsendi, siis Regneruse uuringus on suhe enam-vähem võrdne. See vastab tegelikule olukorrale ning annab aluse üldistuste tegemiseks.

Kõnekad tulemused

Regneruse uuringu tulemused on, nagu eelnevalt juba mainitud, väga erinevad senistest populariseeritud uuringutest. Kes soovib uuringu kõigi tulemustega tutvuda, saab seda teha, lugedes uuringut ennast (vt siit), kuid siinkohal toome ära hulga märkimisväärseid leide. Tuletagem siis veelkord meelde, et uuringus osalesid 18-39 aastased inimesed, kelle puhul on kasvukeskkond andnud selgesti määratletavaid vilju:

 

*Antud arvud vajavad Regneruse sõnul täiendavat kontrolli. Kuna geikooseludes kasvanute protsent on ühiskonnas ja seega ka uuringus väga väike, siis võisid sellest tekkida statistiliselt valed tulemused.

Ülaltoodud tabelist joonistuvad selgelt välja järgmised märkimisväärsed erinevused traditsioonilises ning homokooselus kasvanud lapse vahel:

  • homokooselus kasvanud on altimad abieluvälisele kooselule;
  • homokooselud on kasvukeskkonnana majanduslikult vähem kindlustatud;
  • homokooselus kasvanud vajavad oluliselt rohkem sotsiaaltoetust ning nende töötuse protsent on kuni neli korda kõrgem;
  • koguni 23 protsenti lesbiperekondades kasvanutest olid põdenud suguhaigusi võrreldes näiteks ainult kahe protsendiga nendest, kes on pärit traditsioonilisest perekonnast;
  • homokooseludes kasvanud lastel on oluliselt suurem oht sattuda täiskasvanu seksuaalse ahistamise objektiks kuni selleni, et neid sunnitakse seksima (kolmandik lesbiperekondades kasvanutest);
  • suguhaiguste põdemise tõenäosus on homokooseludest pärit lastel kolm korda suurem!
  • homokooselus kasvanud laps on kolmandiku võrra suurema tõenäosusega samamoodi omasooihar.

Huvitav on märkida seda, et homokooslustest välja kasvanud lastel ei ole mitte ainult suurem kalduvus ka ise ennast homoseksuaalselt identifitseerida, vaid nende seas on võrreldes tavalise perekonna järglastega ka suurem protsent neid, kes ei tunne külgetõmmet ei vastas- ega samasooliste vastu, seega on aseksuaalsed.

Lisaks toob Regneruse uurimistöö välja, et traditsioonilisest perekonnast pärit lapsed on täiskasvanuks saades edukamad, parema psüühilise tervisega, majanduslikult kindlustatumad, tasakaalukamad ning õnnelikumad oma inimsuhete üle. Homoperekondadest pärit lapsed on aga seevastu täiskasvanuna altimad narkootikumidele ja suitsetamisele, veedavad oluliselt rohkem aega televiisori ees, omavad suuremat võimalust sattuda seadusega pahuksisse, on depressiivsemad ning neil on inimsuhetes rohkem probleeme (vastavaid tabeleid saab vaadata Regneruse uurimistööst).

Töö tulemusi ühe lausega kokku võttes ütleb Regnerus, et traditsioonilises, mehe ja naise loodud perekonnas ja homoperekonnas üles kasvanud laste vahel on märkimisväärne erinevus. Seega väide, et tavaperekonnas ning homoperekonnas kasvanud laste vahel ei ole olulisi erinevusi, on vale.

Peale uuringu ilmumist asuti selle tulemusi aktiivselt ründama ning Regnerust avalikkuses väärate uurimistulemuste pärast süüdistama. Esitatud, kuigi mitte põhjendatud süüdistuste põhjal moodustas Texase Ülikool komisjoni ülikooliväliste teadlaste osavõtul, hindamaks töö teaduslikku taset. Komisjoni otsus oli täiesti ühene: Regneruse uurimistöö vastab ülikooli teadustöö nõuetele ning süüdistused on alusetud (vt siit).

Järeldused


Regnerus on viinud erinevatest kooselutüüpidest pärit laste kasvatustulemuste uurimise kvaliteedi täiesti uuele tasemele. Lühidalt öeldes ei ole objektiivsuselt ning üldistusastmelt Regneruse uuringule omas vallas vastast (või kui neid on, siis oleks autor nendega tutvumisest väga huvitatud).

Uuringu tulemused näitavad selgelt ja ühemõtteliselt, et homoseksuaalne keskkond ei ole lapse kasvamiseks sobiv. Sotsiaalne saamatus, perverssustele kalduv seksuaalelu, probleemsed inimsuhted, psühholoogilised ja majanduslikud probleemid ning seksuaalne ahistamine näitavad mitte pooltoonides, vaid absoluutselt, et inimene, kelle lapsepõlv on täielikult või osaliselt möödunud homoseksuaalse koosluse hoole all, kannab endaga edasi ja süvendab probleeme, mis on homokeskkonnas sagedased, nagu suguhaigused, truudusetus ning sotsiaalne suutmatus.


Uuringu tulemusi teistmoodi sõnastades saab reservatsioonideta öelda, et traditsiooniline perekond on lapse kasvamiseks ja inimese kujunemiseks kõige parem keskkond.


Laiem kontekst


Kuigi Regneruse uurimistöö põhiküsimus, esitatud ka töö pealkirjas, on «Kui erinevad on homoseksuaalsete vanemate täiskasvanud lapsed?», asetub tema uuring laiemasse konteksti kui lihtsalt tavaperekond versus homoperekond. Kasutades kaheksat erinevat lapse kasvukeskkonna mudelit,5 annab töö lihtsalt mõistetava ning üheselt kõneka võrdluse. “Sotsiaalteadlased, kes on keskendunud perekonna muutumisele, on kuni viimaste aegadeni üheselt osutanud, et stabiilsus ning sotsiaalne paremus, mis eksisteerib kahe (hetero)vanema perekonnas, on oluliselt kõrgem võrreldes üksikema, kooselu, adoptiivvanemate või lahutatud (eraldi elavate) vanemate loodud kasvukeskkonnaga. Üksikemadusel, lahutamisel, abieluvälisel kooselul ja võõrasvanematel oli märkimisväärselt negatiivne mõju arengule paljudes erinevates valdkondades nagu haridus, käitumishäired ja emotsionaalne heaolu, mis on tingitud sellest, et mainitud suhtetüübid on suhteliselt altimad purunemisele ning ebastabiilsusele"6.

Käimasolevast ühiskondlikust arutelust

Enne Eestis toimuvat ühiskondlikku debatti samasooliste abiellumise ning lapsendamise (või kunstlikul teel lapse saamise) teemal peaksid kõik selle osalised kõnealuse uuringu läbi lugema. Need, kes pärast seda löövad endiselt lokku samasooliste perekondade kaitseks ning nende õiguse eest lapsendada, peavad oluliselt muutma oma argumentatsiooni. Oletades muidugi, et nad tahavad lastele ja ühiskonnale tervikuna parimat. Sest nende propagandal pole midagi tegemist lapse eest hoolitsemisega. Nõnda jääb järele kas kas ühiskonnavaenulik sõgedus, tellimustöö või pime romantiline kapriis. Muid võimalusi ju ei ole.

Antud uuringu tulemustega võib olla valus leppida. Aga kui ühiskondlik debatt ning veel enam ühiskondlike otsustuste langetamine ei põhine kainel mõistusel, õigesti esitatud küsimustel, läbi vaetud vastustel ning julgusel neid arvesse võtta, siis liigume me juba praegu väljasureva ühiskonnana veel kindlamalt hääbumise suunas.

Hea meel on aidata siin omalt poolt kaasa erinevate inim- ja muude õiguste eest võitlejate tõeotsingutele, kes armastavad teatada, et „teadmatus tekitab sallimatust“ (vt siit). Traditsioonilise perekonna ehk siis lastele kõige parema kasvukeskkonna, täisväärtusliku, kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt terve inimese arenemiskeskkonna eest võitlejate laamendav fakti- ning loogikavaba kritiseerimine pöörduks siis hoopiski nende traditsioonilise perekonna kaitsmiseks. Sest teadmised on nüüd ju olemas – abielus bioloogiline ema ja isa ehk siis traditsiooniline perekond suudavad ainukesena tagada lapsele täiuslikema kasvukeskkonna, milles sirguv inimene suudab olla terve, edukas, tasakaalukas, on võimeline samu väärtusi edasi kandma ning tugevdab, mitte ei lammuta ühiskonda.


Seega peaks lõppema arulage arutelu samasooliste abielude ning lapsendamisõiguse teemal (samasooliste kooselu registreerimise õigus on vaid üks samm sinnapoole selleks, et masseerida ühiskonna ajukäärusid ja südameid) ning riik peab suunama oma vaimujõu, majanduslikud ja administratiivsed ressursid hoopis traditsioonilisele perekonnale parimate tingimuste loomiseks. Vaadates hääbuvat rahvaarvu, katastroofilist lahutuste protsenti, sündimata laste tapmist ning lugematuid üksikvanemaid, on see ainuõige ja ainuke faktide tunnistamisel põhinev lähenemisviis.

 

1

M. Regnerus. (2012). How different are the adult children of parents who have same-sex relationships? Findings from the New Family Structures Study, Social Science Research, pp. 41, 752–770.

2 

Ibid.

3 Ibid.

4  Tasker, Fiona. (2010). Same-sex parenting and child development: reviewing the contribution of parental gender. Journal of Marriage and Family, pp. 72, 35–40.

5 

Bioloogiliste abielus vanematega perekond, lesbikooselu, geikooselu, lahutatud vanemad, üksikema, kasuvanemad, lapsendamine ja muud, nagu ühe vanema surm.

6 M. Regnerus. (2012).

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!