Londoni politseinik on paraadil ja lööb rõõmust käsi kokku. Foto: Adrian Snood/ Wikimedia Commons

Londoni piirkonna politsei on väljastanud juhised määratlemaks, mis on kuritegelik vaenuõhutamine ehk “vihakõne”. Koosseisu tuvastamiseks piisab, kui ohver või keegi teine “usub”, et tema suhtes toime pandud füüsiline või verbaalne akt oli motiveeritud eelarvamusest või vihkamisest.

Korrakaitsjate tõlgenduses on kuritegelik vaenuõhutamine või vihakõne see, kui keegi paneb isiku vastu toime kuriteo tema puude, soolise identiteedi, rassi, seksuaalse orientatsiooni, religiooni või mõne muu [tema poolt sellisena tajutava] erinevuse tõttu.

Seejuures rõhutatakse, et kuriteo koosseisu tuvastamiseks ei pea ilmtingimata olema tegemist füüsilise vägivallaga.

Politsei paneb inimestele südamele solvumisest mitte üle saada, vaid kindlasti neile koputada, sest siis “me saame [seda] uurida” ja asjale juba eos piiri panna, enne kui lugu “hullemaks läheb”.

Londoni politsei selgitab:

“Kui keegi paneb toime kuriteo ning ohver või keegi teine usub, et see oli motiveeritud eelarvamusest või vihkamisest, siis me liigitame selle “kuritegelikuks vaenuõhutamiseks” (ingl. k. hate crime).

See tähendab, et toimepanijat võib süüdistada nii kuriteo enda kui samuti selle toimepanemise põhjuste eest.

Kui keegi teeb midagi, mis ei ole iseenesest kuritegu, kuid ohver või keegi teine usub, et see oli motiveeritud eelarvamusest või vihkamisest, siis me klassifitseeriksime selle “vihkamisintsidendiks”.

Kuigi toimepanija tegu ei pruugi olla seadusevastane, siis tema põhjused selle teo tegemiseks on [seadusevastased].

See tähendab, et teda on võimalik süüdistada õigusrikkumises.”

Kriitikute sõnul võimaldab vaenu õhutamise ja “vihakõne” sedavõrd laialivalguv ja subjektiivne määratlus tekitada poliitilise korrektsuse hirmuõhkkonda ning soosib inimeste poolt enesetsensuuri rakendamist.

Kuivõrd kunagi ei või teada, milliseid sõnu, väljendeid või lauseid keegi käsitab enese suhtes solvavana, on karistuste vältimiseks kasulikum hoiduda igasugustest väljaütlemistest, mida võidakse kellegi poolt sellisena tajuda.

Samuti osutavad kriitikud, et vaenu õhutamise ja “vihakõne” määratlemine sellistel alustel riivab oluliselt inimeste põhiõigust sõnavabadusele, mille sisuks peaks olema väljendada ka seesuguseid ideid, mis ei pruugi teistele meeldida või mida keegi võib pidada oma tundeid riivavaks.