Eesti rahvusringhäälingul on aeg tajuda oma piire ning saada täiskasvanuks. Stiliseeritud suguakti eetris esitamine aasta kõige vaadatumal teleõhtul ületab neid piire hulgi, kirjutab Illimar Toomet ning kutsub lugejaid pöörduma isiklike märgukirjadega ERR-i juhtkonna poole.
Venelastele näidati aastavahetusööl televiisorist… loomulikult muutinit. Meie rahvusringhääling andis väärilise vastulöögi ja näitas punni. Ning seda parimal võimalikul viisil, akadeemiliste üliõpilaste esituses rahvusteatri laval, näidendis "Identiteedikabaree". Meie rahvusringhääling edastas selle vaieldamatult kõrgkultuuri kuuluva lavastuse kümnetesse tuhandetesse eesti kodudesse aasta ühel vaadatumal teleõhtul.
Kui venelastel ajas muutin oma "asja" nagu ikka, siis meie punn ei jäänud alla, vaid ajas ka oma "asja". Ka mõõtmetelt ei jäänud me alla. Ühel pool väikest kasvu riigijuht, kes tahaks valitseda tervet maailma ning teisel pool lavategelane üleelusuuruses rollis, lausa suurem kui elu ise.
Eestlastel on tänusõnad rasked üle huulte tulema, aga seekord ei tohiks me nendega koonerdada. Andkem oma siirad õnnesoovid ja tänusõnad otse ERRi juhatusele eesotsas Erik Roosega, nõukogule eesotsas Rein Veidemanniga ning elamussaadete toimetusele eesotsas Karmel Killandiga.
Saage aru minu irooniast. Tegelikult on asi tõsine.
Lastele on omane juba esimesest eluaastast peale katsetada piire. Vastus küsimusele, millal peaks sekkuma ei peitu pelgalt selles, mida vanemad on valmis seejuures taluma või millise piiri ületamine võib lapsele olla ohtlik. Niikaua, kui piire ei seata, jääbki laps neid otsima.
Rahvusringhäälingu piirid on sätestatud põhiseadusega, mis eriliselt kaitseb lasterikkaid peresid (§ 28), rahvusringhäälingu seadusega, mis eelöeldu kinnitusena seab eesmärgiks väärtustada rahvuse kestmise tagatisi ning perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit (§ 4), samuti rahvusringhäälingu hea tavaga, mis välistab vulgaarsuse, labasuse ja seksuaalse käitumise üksikasjad, paneb kohustuse hoiduda põhjendamatu ebamugavustunde tekitamisest ning nõuab vastuolulise materjali avaldamisel arvestamist sobiva eetriajaga (p 5.1). Hea tava eeldab ka seda, et avalikkust võimalikult häiriva (eriti laste jaoks) materjali avaldamisel tuleb eelnevalt kasutada hoiatavaid teateid (p 5.2).
Telesaates nimetas "Identiteedikabaree" lavastaja Jüri Nael etendust hariduslikuks projektiks. Kuivõrd aastavahetuse teleprogrammis nähtu tekitas kindlasti küsimusi nii täiskasvanud kui väikestes televaatajates, kes saate ajal juhtusid teleri ees olema, annab see võimaluse otsida vastuseid.
Kui te neid ei leidnud, siis pöörduge julgesti eelnimetatud Erik Roose, Rein Veidemanni ja Karmel Killandi poole. Kindlasti oskavad nad vastata näiteks sellistele küsimustele: "Kuidas selgitada lastele ERR-i saates näidatud stiliseeritud suguühet?" ning "Kuidas selgitada lastele, sh väikelastele, kes ei mõista, et tegemist on nukkudega, ERR-i saates näidatud nn imikute korduvat loopimist?"
Niivõrd suurejooneline haridusprojekt on kindlasti põhjalikult läbi mõeldud ning ERR-i kõrget professionaalsust hinnates võib eeldada, et vastused neile küsimustele on läbi mõeldud enne, kui tehti otsus saade eetrisse anda.
Nimetasin eelnevalt mõningaid piire. Oma aastavahetuse teleprogrammiga on Eesti rahvusringhääling neid piire – kahjuks mitmuses ja kardetavasti teadlikult ületanud. Kui hea lugeja ei taha, et paljude meie elutubade igapäevane kaaslane jääkski neid piire otsima, siis tuleb talle sellest teada anda.
Kutsun teid üles pöörduma oma protestiga ERR-i juhatuse esimehe Erik Roose (juhatus@err.ee), nõukogu esimehe Rein Veidemanni (rhn@err.ee) ja elamussaadete toimetuse juhi Karmel Killandi (karmel.killandi@err.ee) poole. Ärge jätke oma pöördumist ootele, vaid kirjutage see kohe.
Ning palun teid südamest: kasutage viisakamat keelt kui see, mis vanaaasta õhtul ERR-i saatest meile vastu vaatas.