Itaallasest Vene Õigeusu Kiriku munkpreester Joann Guaita. Foto: Tatjana Nikitina

Kõik imestavad, mis Venemaaga toimub. Minul ei ole vastust. Kristlasena ja vaimulikuna esitan endale väga tõsise küsimuse: kas ei ole see meie kristliku pedagoogika kaotus? Meie kirik elab juba 35 aastat täieliku vabaduse tingimustes, nüüd aga selgub, et inimesed on täiesti suutmatud eristama kurja heast, tõdeb itaallasest vene õigeusu kiriku munkpreester Joann Guaita intervjuus.

Maria Božovitš: Peame suhtuma toimuvasse leplikkusega, ent meeleheite ja abituse tunne on nii tugev, et leppida ei ole jõudu.

Joann Guaita: On katsumusi, mis ilmselgelt ei tule Jumalalt. On katsumusi, mis tulevad pimeduse jõududelt, saatanalt ja sageli on inimeste kurjad teod inimliku kurjuse, patuse loomu tulemus. Igal juhul – me ei tohi leppida kurjusega.  Vastupidi, me peame kurjusega võitlema. Aga olla nurisemata … mõnedes olukordades on see peaaegu võimatu.

Vahel kujutame ristiusku ette valesti. See ei ole ju mingi ideaal kõigutamatu rahu ja apaatiaga. Kui Kristus kisendas ristil: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks oled Sa Mind maha jätnud?" siis oli see enam kui nurisemine.

On olukordi, mil on võimatu toimuvaga leppida. Ja siis tõusevad kahtlused, mõistmatus ja pahandamine. Meil on võimatu olukorda aktsepteerida ja meil on täielik õigus seda avalikult välja öelda ja isegi kisendada. Nii, nagu Tema karjus Ristil. Olemus ei ole selles, kas nuriseda või mitte, vaid selles, et eristada täpselt kurjust ja headust. „Ära tapa" on käsk, aga mitte fakultatiiv, üks usualustest, mis Jumalalt Moosesele antud. Ka Jeesus on meile andnud käsu selleks puhuks: „Õndsad on rahutegijad, sest neid nimetatakse Jumala lasteks."

Božovitš: Kuidas siis tegutseda?

Guaita: Eelkõige peab kristlane välistama igasuguse vägivalla sel määral kui see sõltub temast. Sealhulgas verbaalse. Sealhulgas psühholoogilise. Igaüks meist mõjutab küllaltki palju ümbritsevat. Mind ümbritsevad inimesed sõltuvad isiklikult minust üsna palju. Kui ma levitan rahu enda ümber, siis lõpuks see rahu ka saabub.

Vägivallas mitte osaleda – seda on vähe. Mitte ilmaasjata ei öelnud tuntud meedik, doktor Haas, 19. sajandil: „Kiirustage tegema head." Selles meie võitlus seisnebki.

Mis aga puudutab põgenemisse, siis Issand ise ütles oma õpilastele: „Kui teid ei võeta ühes linnas vastu, minge teise." Nii on Evangeeliumis kirjas. Kui meid sunnitakse tegema midagi kristliku eetika vastuolus olevat, siis tuleb, ilmselt, põgeneda.

Božovitš: Viimase poole aasta jooksul on olnud väga palju omaalgatuslikku abi põgenikele. Ent globaalsel tasandil ei ole see aidanud.

Guaita: Jah, mõistan … Ma ei mäleta, et minu elu jooksul oleks kurjus niivõrd võidutsenud. Kõige kohutavam, muidugi, on inimeste hukkumine, seejärel purustused. Paljud ei tee enam vahet tõel ja valel. Siin ütleb Jumala Sõna konkreetselt: „Tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab, et teenib niiviisi Jumalat." See ongi orientiiride kadumine. Issand räägib sellest palju. Ma arvan, et see ongi üleskutse meie usule. Sellele, et vaatamata kohutavatele oludele eristada head kurjast.

Minult küsitakse sageli, kas kogu see õudus ei häiri mind. Loomulikult olen ma täielikus segaduses. Ja ikkagi meenutan ma Jumala Sõna ega kaota viimast lootust. Kuigi loota on üha keerulisem. See, mida elame üle neil päevil, on õudne. See on meie usu südamepõhja järgi katsumine.

Božovitš: Iga inimene on indiviid, ent nüüd on igaüks meist kui liivatera, mis keerleb pöörises ja kellest ei sõltu midagi.

Guaita: Meist sõltub väga palju. Johannese evangeeliumist leiame sõnad julmadest tagakiusamistest, mis kõikidele usklikele osaks langevad. Matteuse evangeeliumis on kirjas, et lapsed tõusevad vanemate vastu, vend annab venna hukatusse, isa poja. Kahjuks on praegu iga päev toimuv just see. Siin aga ütleb Issand: Olge kõigi poolt vihatud Minu Nime pärast ja lõpuni vastu pidanud pääsevad.

Olen kindel, et väljapääs on olemas. Isegi poliitilises elus, rahvusvahelistes suhetes on jäänud alles ressursid, mida ei ole lõpuni kasutatud. Igaüks meist võib teha vaid üht: mitte alla anda. Mitte arvata, et kõik on läbi ja teha ei ole midagi. Selline hämming, vaimulik halvatus, ongi tõeline tragöödia. Just siis kui inimene on kurjuse keskmes, kutsutakse teda uskuma headusse. Kui palju oli kristlasi, meie vendi ja õdesid, nii vaimulike kui ilmike seast, kes isegi laagrites ei kaotanud lootust, vaid aitasid aktiivselt ligimesi.

Božovitš: Paljud räägivad praegu laagrikogemustest. Kas elame viimseid aegu?

Guaita: Isegi Kristus ise rääkis, et keegi ei tea, millal viimsed ajad saabuvad. Igal ajastul on inimesed olnud veendunud, et kohe-kohe algab Viimne Kohus. Kahjuks kõik kordub, sealhulgas ka viimsete aegade tunnetus. Aeg, mida elame, ei ole, muidugi, viimne. Pigem on nii, et iga aeg on kristluse ajaloos viimne. Me ei tea, millal lõpp saabub, ent teame, millised küsimused meile esitatakse. Kas toitsite mind, kui olin näljane? Kas te jootsite mind, kui mul oli janu? Kas külastasite mind, kui olin vangikongis. Me tuleme siis jällegi tagasi heategude ja kurjuses mitteosalemise küsimuse juurde. Seepärast ma mõtlen, et igaüks meist võib ikkagi väga palju ära teha. Ja see ei ole naiivsus, vaid üleskutse igale usklikule. Mitte norutada. Kui on soovi nuriseda – nurisege. Kui on valus – karjuge. Ent ärge alistuge, ärge arvake, et ei ole väljapääsu. Muidugi, kui ümberringi valitseb pimedus, on seda tõestada peaaegu võimatu.

Božovitš: Olgu siis, et ajad ei ole viimsed, aga kas meile on antud needki üle elada?

Guaita: Noh, kes teab. Praegu oleme siin, aga kas oleme ka tunni aja pärast? Meie aeg kuulutab ette tõsiseid muutusi. Kui see kõik, andku Jumal, lõpeb, saab maailm teistsuguseks. Mina kui eurooplane, näiteks, sooviksin, et ei oleks Venemaa ja Lääne vastasseisu. Olen sügavalt veendunud, et ei saa olla Venemaad Euroopata ja Euroopat Venemaata. Võimalik, et see, mida praegu kogeme, annab võimaluse seda sidet mitte purustada, vaid taastada. Millisel moel ja millise hinnaga? Seda ma ei tea öelda.

Božovitš: Olete praegu Itaalias. Kaasmaalased küsivad kindlasti, kas maksab tagasi tulla.

Guaita: Ootan kannatamatult võimalust naasta Moskvasse. Olen Itaalias olnud kõigest nädala. Minu vanemad on väga elatanud ja ma tahaksin olla sagedamini nende kõrval. Võtsin vastu otsuse tulla siia, ent arvan, et nädala pärast lähen tagasi, kui kõik on normaalne ja on võimalik piir ületada.

Siin kõik imestavad, mis Venemaaga toimub, kuidas selline asi sai võimalikuks. Minul ei ole vastust. Kristlasena ja vaimulikuna esitan endale väga tõsise küsimuse: kas ei ole see meie kristliku pedagoogika kaotus? Meie kirik elab juba 35 aastat täieliku vabaduse tingimustes, ehitame kirikuid, kloostreid, vaimulikke koole. Nüüd aga selgub, et inimesed on täiesti suutmatud eristama kurja heast. Mulle meenuvad sõnad Evangeeliumist: „Saabub aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab, et teenib sellisel moel Jumalat." See on moraalsete orientiiride täielik kadumine.

Isiklikult olen veendunud, et minu kui karjase ja kristlase koht on praegu Moskvas. Sest paljud inimesed on hämmingus, nördinud ja peavad minuga sageli nõu telefoni, e-maili ja sotsiaalmeedia teel. Annaks Jumal, et ma võiksin tagasi minna ja et see kõik lõppeks võimalikult ruttu ja võimalikult valutult. See on minu tõsine mure ja minu peamine lootus. Et see kõik lõppeks võimalikult ruttu.

Väljaandest Pravmir tõlkinud Roland Tõnisson