Eesti riigipeal pole õigust kuulutada Eestit sõdivaks osapooleks. Ja paraku pole ka riigimehelikku tarkust sellest ohtlikust žestist hoiduda, kirjutab Ivan Makarov.
See, et Eesti ühiskonna „ülemkihtides" on juba ammu kanda kinnitanud reeturlikkus, varastamine ja valetamine, on ainult pool meie riiki tabanud hädast. Sellel, et tulevastel valimistel kandideerivad ka Mihkelson, Toobal ja Stalnuhhin, on ju lõpuks ka praktiline külg: praeguste „sotsioloogiliste uuringute" esikohad on reformierakonna jaoks juba pikemat aega reserveeritud ja vaid elektronhääletuse boikoteerimine rahva poolt võiks seda kinnimakstud jama ümber lükata.
Aga oleks ikka päris põnev ja ka oluline täpselt teada saada, kui palju tuvastatavaid EV kodanikke suurtes ringkondades väärtustab Marko Mihkelsoni laste pildistamise rakursse; kui paljudele on südamelähedane Priit Toobali oskus kommunikeerida noorte poistega ja ajada võõraid rahaasju; kui paljud on vaimustuses eestlaste defineerimisest fašistideks Mihhail Stalnuhhini poolt.
Kuid veel üks Eestit tabanud mitte vähem hull häda seisneb meie elu peremeeste kohati lausa eepilises rumaluses ja silmakirjalikkuses. Sealjuures peaministri kuulsad „elektrimolekulid" ja tema „toime tulevad vanemad" on rohkem huumorivaldkonda kuuluvad juhtumid: jah, uskumatult naeruväärne, aga ei anna alust eitada Kaja Kallase olemasolevaid võimeid. Tema puhul on probleem ikka muus: see, et ta ei kasuta oma võimekust ja positsiooni eesti rahva ja riigi huvides, vaid vahel hoopis vastupidi. Aga paistab, et ta ajas Eesti välisasju päris efektiivselt.
Riigipea kasutegur on aga Eestis endiselt üsna madal. Koalitsioonid tulevad ja lähevad, peaministrid vahetuvad, aga riigikogu määratud presidendiametnik istub Kadriorus viis aastat jutti nagu naelutatud. Eelmise presidendiametniku ajal nägi Eesti rahvas ikka kirjeldamatult palju võltsi, ülbust, rumalust ja vaenu, kusjuures see ei lõppenud ka pärast tema volituste lõppemist. Uue presidendi ametisse astumisega tärkas lootus, et midagi muutub. Kahjuks osutus see järjekordseks lollide lohutuseks.
See, kuidas Alar Karis avas Veneetsias „Eesti" paviljoni, mis oli üks tema esimesi tegusid presidendina, näitas, et ta ei ole oma ametis pädev. Eestit endise kolonisaatorriigina eksponeerinud „Eesti" mustanahalised kunstitegelased mustasid Eesti Vabariiki selle presidendi õnnistusel. Kui pinnapealne ja hoolimatu peab olema riigijuht, et legitimiseerida sellist häbiväärset jälkust, aidata võltsida Eesti ajalugu ja rahvast eesti rahva raha eest.
President Alar Karis sai hiljuti hakkama ka avaliku esinemisega, kus ütles, et maainimeste jaoks on elektrikatkestused kergemad taluda, kuna maainimesed on nendega harjunud. Ettekujutus maal elavatest inimestest kui mingisugustest vähenõudlikest poolmetslastest on rumal, sellise ettekujutuse väljendamine esinemisel on aga solvang, mille eest pole keegi maa soola ees vabandanud.
Neid asju on kuhjunud juba piisavalt palju, et näha selles mingit järjepidevust. Aga seda kõike on võimalik ikkagi taluda, seda enam et eestlased on saanud Kersti Kaljulaidi aastate jooksul vajaliku immuniteedi, mis tekib tavaliselt teetanuse süstiga. Kuid kui riigipea kisub oma pahaaimamatut rahvast sõtta, on tegemist kuriteoga.
EV president Alar Karis ütles telefonivestluses Ukraina presidendi Vlodõmõr Zelenskõiga järgmist: „Teie sõda on ka meie sõda".
Kas härra presidendiametnik on mingi kuningas või Putin, et kuulutada välja sõda? Kes need „meie" on? Presidendi kantselei? Aga minge! Minge juba täna, otsemaid, Eesti eelarvesse jäävad tänu sellele miljonid nende laste raviks, kelle ravimid on nii kallid, et riik nende eest ei maksa. Või Ukraina abistamiseks.
Kui Karis oleks öelnud president Zelenskile, et „teie valu on meie valu", „teie häda on meie häda" või „teie lapsed on meie lapsed", oleks see inimlik ja õige. Kuid Eesti riigipeal pole õigust kuulutada Eestit sõdivaks osapooleks. Ja paraku pole ka riigimehelikku tarkust sellest ohtlikust žestist hoiduda.
Eestlased aitavad Ukrainat ja ukrainlasi nii kui ei keegi teine, aga Eesti ei ole Venemaaga sõjas. „Meie sõjaga" vehkimine riigipea poolt ohustab Eesti rahva olemasolu. Peab ikka eriti juhm olema, et teha selliseid avaldusi ajal, kui meil on ikka tugevaid kahtlusi „artikkel 5" tõrgeteta käivitamises. „Meil" on kauplev reetlik Türgi, kavalpea Ungari, „meil" on geronto- ja putinifiilist printspresident Macron. „Meil" on juba varsti aasta aega sültjalt võbisev Scholz. Milles võib kindel olla, et mida meil on ilma jutumärkideta – valimistel kandideerivad Toom, Stalnuhhin ja teisedki siin pesitsevad putinistid. Meil on venekeelne meedia, mis on üle ujutatud Venemaalt tulnud Kremli propagandistidega.
Kui president tahab omalt poolt näidata, et ta on Ukrainaga solidaarne, jätku ära see presidendi vastuvõtu palagan. Alar Karis olgu mitte rumalas retoorikas, vaid tegudes solidaarne president Zelenskõiga, kes liigub raketirahe all ja teeb tööd pommivarjendis. Edevate pingviinide paraadi korraldamine Ukraina ründamise aastapäeval on küüniline.
Postimees avaldas 9. jaanuaril loo „Moeloojad valmistuvad presidendi vastuvõtuks lendstardist". On lisamata jäänud, et moeloojate rikkad kliendid valmistuvad presidendi vastuvõtule minekuks madalstardist.
Kui paljud Eesti linnad on jätnud ära uusaasta ilutulestiku solidaarsusest ukraina rahvaga, siis Kadriorg valmistub võõrustama ja kostitama karja edevaid paabulinde.
„Samal ajal kui presidendi kantseleis käib kibekiire vabariigi aastapäevaga seotud sündmuste ettevalmistamine, miks mitte ka riigijuhi vastuvõtule kutsutud külaliste nimekirjale lihvi andmine, märgib mõnigi Eesti moekunstnik, et aeg surub armutult peale. Kui kutsete pais õigel ajal valla ei pääse, võib juhtuda, et mõistliku etteteatamisaja puudumisel tuleb moemajadel pidurõivaste valmistamisest äragi öelda. „Kutsed on sellel aastal jäänud tegelikult päris hiljaks. Meil hakkab jaanuari keskpaik tulema ja väga suurel seltskonnal [potentsiaalsetest külalistest] kutseid ikkagi ei ole," nentis moekunstnik Ülle Suurhans-Pohjanheimo, kelle sõnul saab nende jaoks ootamise aeg peagi ümber, sest veebruaris tuleb keskenduda juba uutele tegemistele," kirjutab Postimees.
No on ikka probleem ja hingevalu. Sel ajal kui Eesti memmed ja kodutütred koovad ukrainlastele sokke, valmistutakse Kadriorus edevuse laadaks, presidendi isiklikuks peoks, kus tema õukondlased saavad kaks nädalat enne valimisi ennast rahva ette upitada. Kas piinlik ei ole? Meil pandi kõik kohad Ukraina lippe täis ja nende varjus korraldatakse nüüd riiklik orgia. Et nende sõda on meie sõda, kuid „nemad" istugu keldrites, „meie" aga paneme nende jaoks saatuslikul päeval täiesti mõttetut rahvakauget pidu.
Eesti Vabariigi aastapäeva peaks tähistama väärikalt, mitte demonstreerides topeltmoraali ja topeltstandardeid. Korraldage suur ja pidulik, aga samas lõbus vastuvõtt Kadriorus Ukraina ja Eesti lastele. Minge ise väljakule, korraldage seal hea kontsert, esinege lühikeste kõnedega. Ärge kartke tuult ja lörtsi. Ärge kartke oma rahvast. Te ju ei karda kätelda inimestega, kes on seda rahvast petnud, reetnud ja paljaks varastanud.
Isegi verejanust nõretaval Venemaal leidub inimesi, kes julgevad öelda, et ei ole kena pidutseda, kui on käimas kohutav verine sõda. 2022. aasta juunis mõisteti Moskva Krasnoselski rajooni munitsipaalsaadikule Aleksei Gorinovile seitse aastat vabadusekaotust selle eest, et rahvaasemik astus välja laste munitsipaalpidude korraldamise vastu ajal, kui Ukrainas tapetakse inimesi. Mitme kõrgharidusega insener ja jurist rahvasaadik Gorinov ütles, et plaanitud lastejoonistuste konkurss näeks välja nagu „pidu katku ajal". Teda toetas munitsipaalringkonna juht Jelena Kotjonotškina, kelle suhtes algatati samuti kriminaalasi, kuid tema jõudis Venemaalt lahkuda.
Gorinovi lugu läks allakirjutanule südamesse veel sellepärast, et 61-aastane poliitik, kes avaldas protesti sõja vastu ka kohtus, ütles ajakirjanikule: „Kõige kurvem on see, et ma ei näe enam oma koera. Ta ei ela minu vabastamiseni. Ta on vana. Ta armastab mind. Ma leidsin teda tänaval kodutu krantsina. Ta on väga tundliku psüühikaga… Nii kahju, et koera ei lubata külastusele. Nii tahaks näha teda viimast korda…".
President Alar Karis tsiteeris hiljuti kohtudes noortega Venemaa ajaloolise kõrilõikaja Aleksandr Suvorovi tuntud sõnu, öeldes Eesti lastele „raske õppustel, kerge lahingus". Äkki härra Karis ei teadnudki, et need olid sõjaväe pealiku sõnad, kes korraldas Euroopas suured tapatalgud ja mõrvas koos oma „vabastajatega" mitukümmend tuhat eurooplast.
Äkki ei ole härra Karis lugenud ka ukraina suure kirjaniku Nikolai Gogoli „Surnud hingi"? Aga seal oli veel XIX sajandi keskpaiku väga täpselt ja prohvetlikult kirjeldatud „Kadrioru kuberneri" planeeritavat vastuvõttu:
„Ohvitserid, daamid, frakid – kõik olid isegi lääguseni armastusväärseks muutunud. Mehed kargasid toolidelt üles ja tormasid teenritelt toiduvaagnaid haarama, et haruldase osavusega neid daamidele pakkuda. Üks polkovnik ulatas daamile kastmekannu paljastatud mõõga otsas. Auväärsetes aastates mehed, kelle hulgas istus Tšitšikov, vaidlesid valju häälega, kinnitades iga asjalikku sõna halastamatul kombel sinepisse kastetud kala või loomalihaga… „Kurat võtaks teid kõiki, kes te need ballid välja olete mõtelnud," kirus Tšitšikov südametäiega. „Noh, mille üle nad oma rumaluses õieti rõõmustavad? Kubermangus on ikaldus, elukallidus, nemad aga peavad balle! Küll on ikka lugu: kus naised on alles hilbud selga ajanud! Päris imeasi kohe: mõni on neid endale tuhande rubla eest ümber kerinud! Ja kõike seda talupoegade obrokkide, või mis veelgi hullem, meiesuguste südametunnistuse arvel. Teadagi, mispärast sa altkäemaksu võtad ja valskust teed: selleks, et saada raha naisele salli või kõiksugu robrondide jaoks, või pagan teab, mis nende nimed kõik ongi. Ja milleks? Et mõni lirva Sidorovna ei saaks ütelda, et postiülema naisel oli ilusam kleit seljas, ja selle eest pauhti tuhat rubla välja. Lihtsalt rämps on see ball…".
Milline korraldaja, selline ka ball.