Kui senini tuli meil läbi ajada eestlasi noomiva portugallasega, siis hiljuti võttis Eesti Päevaleht appi filosoofia- ja eetikaõpetaja Miguel Pineda Ortega, kelle manitsuste järgi tuleks Eesti lastel võtta eeskuju Hispaania koolilastest, kes pidid olema maailma võimekamate hulgas "võrdõiguslikkuse õppeainetes". Kui ta vaid teaks, kuivõrd tipus olid maailmas nõukogude koolilapsed nendes ainetes, mis nõudsid teadmisi kommunismiehitamisest, märgib kolumnist Ivan Makarov.
„Kogu kaasaegse elu pinna all peitub sügavaim ja nördimapanevaim vale – inimeste reaalse võrdsuse valepostulaat" – José Ortega y Gasset
Kui reformierakond ajab Eesti Venemaa koosseisu kuulumise asja, siis võiks juba mõelda ka Moskvasse saadetava vastava liitumisdelegatsiooni koosseisule. Võiks kaaluda pronkssõdurit nihutanud Andrus Ansipi ja Arctic Sea röövi tellimises ikka veel kahtlustatava Eerik-Niiles Krossi kandidatuure. Nende puhul on hea see, et saaks osta vaid ühe otsa piletid, sest Venemaalt nad ilmselgelt niipea ei naaseks. Mary Kross läheks ustava dekabristi naisena kaasa, nii oleks kõigile parem.
Aga räägiks täna nagu ikka teadusele ja inimkonna helgemate peade mõtteteradele rajanevat faktipõhist juttu. Sotsioloogia on teadagi kõige täpsem teadus: nii palju kui maksad, täpselt sama palju ka saad. Üleüldse viiakse elanikkonna küsitlusi läbi selleks, et elanikkond saaks teada, mida ta mõtleb ja keda armastab.
Eesti sotsioloogia on peavoolumeedia propagandauulitsa ahvatlev punane latern. Kui liita kokku kõik sotsioloogide välja pakutud Eesti raadiojaamade kuulajatearvud, siis selgub, et kõik eestimaalased imikust raugani kuulavad kõiki meie raadiojaamu korraga ja 24/7, kuid mitte üksi: koos nendega kuulab seda pläma veel umbes Sudaani elanikkonna jagu inimesi, ja on üldse hämmastav, et hommikuti ei mängi Eesti raadiod riigihümni Nahnu Djundulla Djundulwatan. Eesti telekanalite koondvaatajaskond on aga raadiote omast veelgi suurem.
Sotsioloogid pole tegelikult õiged ristiinimesedki: kui tuntud sotsioloogil sündisid kaksikud, ristis ta vaid ühe neist ja teise jättis kontrollgruppi. Sotsioloogiline professionaalsus seisneb valede arvude äärmiselt täpses ja õiges liitmises.
Unikaalne sotsioloogiaharu on veebiküsitlused, mida viivad läbi peaaegu kõik portaalid, ja tulemused on alati hämmastavad. Näiteks viidi Venemaal läbi internetiküsitlus teemal „Kas te kasutate internetti?", ja kujutage ette, 100% selle riigi elanikest vastas jaatavalt! Kes oleks julgenud oletada, et kõik internetis küsimustele vastajad kasutavad internetti! Eelmise aasta suvel ületas valijate osavõtt konstitutsiooni paranduste hääletusest Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna raskesti ligipääsevates ja kaugetes rajoonides 100%, millest teatas 1. juunil valimiskomisjoni juht Andrei Gilbert. See on ka Sotsioloogia suure algustähega.
Läinud aastal küsitles kõrgelttasustatava töö otsingufirma SuperJob 1000 meest ja 1000 naist igast Venemaa ringkonnast, et selgitada välja selle piiritu riigi kõige seksikam mees. Topeltvõidu noppis Vladimir Putin, keda valisid kõige ilusamaks 19% meestest ja 18% naistest. Hurmurile järgnesid kümnekordse mahajäämusega teiseks jäänud tuntud näitlejad – mehed andsid 2% Dmitri Nagijevile ja naised kinkisid 4% Aleksandr Petrovile.
Kantar Emor samuti „tegi Putinit": mõne tuhande Eesti elaniku veebiküsitluse tulemuste kohaselt usaldavad Eesti elanikud poliitikutest kõige enam Tanel Kiike, Marina Kaljurandi ja Kersti Kaljulaidi. Siin võib vaid kahetseda, et tehtud uuringu ankeeti ei olnud sisse lülitatud küsimused näiteks Eesti ajaloo parima riigimehe, parima kirjaniku ja parima treiali kohta. Tõenäoliselt saaksid nendeks luuletajast günekoloog Johannes-Vares Barbarus, kirjanikust hävituspataljonlane Mart Raud ja töölisest Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik Valeri Liiv. Meie sotsioloogia on jõudnud Jamali tasemele ja jõuab ka Neenetsi tasemele niikuinii!
Me elame imelisel ajal, kui tänu internetile võib võrrelda asju ja leida endale hingesugulasi, eeldusel et nende kontod pole blokeeritud. Siin on üks värskeim näide.
Endine pornostaar Mia Khalifa kommenteeris Kapitooliumi sündmusi: „Ma vihkan teid kõiki. Teid kõiki." (Instagram, elu24.ee).
Praegune president Kersti Kaljulaid kommenteeris valitsuserakonda EKRE-t: „Ma vihkan neid." (Foreign Policy, kõik eesti väljaanded).
Mina seda ei kommenteeri. Võrdväärsed ütlused, aga kas ka ütlejad? Leidke palun ise viis erinevust.
Hakkan aina rohkem kadestama venelasi, sest nemad on kandnud oma head huumorimeelt läbi sõdade ja režiimide. Eestis mõrvati viimane inimliku huumori bastion Eino Baskini teatri näol ja viimane poliitiline satiir koos „Pehmete ja karvastega", pakkudes asemele räuskava roolijoodiku ja mõne poliitseksuaalse orientatsiooniga propagandakoomiku ettevõtmisi: mida labasem ja tüütum kloun, mida rohkem ta ilgub Eesti kultuuri ja temast endast ausamate ja targemate eestlaste üle, seda kergem on tal saada teleriigihanke otsa.
Venelasi on pealtnäha juba tuimaks tümitatud sõjapropaganda, OMONi ja suure juhi isikukultusega, aga ennäe – igale Putini otseliinile, mille ajal viiakse mõne kaebaja korterisse gaasitoru, viljatud viljastuvad, pimedad saavad nägijaks ja sooritatakse muidki imesid, järgneb heake anekdoodisaak, nagu ka Stalini, Hruštšovi ja eriti Brežnevi ajal. Üks värskem näide: „Putini otseliini ajal juhtus järjekordne ime ja naaberkorteris tõusis püsti halvatud vanaisa. Ta kõndis iseseisvalt televiisori juurde ja lülitas selle välja."
Ka bolševike ülistaja Vladimir Majakovski traagilise saatuse puhul ilgutakse: „Kas teate, missugused olid Majakovski viimased sõnad enne enesetappu? „Ärge laske, seltsimehed!" See, et revolutsioon sõi oma lapsi, ei tekitanud punase genotsiidi üle elanud rahvas vähimatki kaastunnet. Majakovskil olid siiski ühed imelised read:
Ka siis, kui ma oleksin neeger ja rauk, ma õpiksin vene keelt seni, kuni silma mul kataks must väsinud laug, sest ses keeles kõneles Lenin.
(Да будь я и негром преклонных годов, и то, без унынья и лени, я русский бы выучил только за то, что им разговаривал Ленин)
Meil aga tasub lugeda EPLi üksnes selle eest, et see pakub niivõrd naljakaid poliitpealkirju-loosungeid ja seal esinevad sellised fanaatilised „Lenini üritusele ustavad" jüngrid, et Gennadi Zjuganov teeb eemal närviliselt suitsu. Wuhanis käinud ja ellu jäänud „faktikontroll" võib-olla uuriks asja ja tõestaks, et Zjuganov ei teegi suitsu, aga nendele oleks vist tulutu püüda selgitada, et see on lihtsalt selline kõnekäänd. Kui näiteks öeldakse, et keegi tegi jälle sääsest elevandi, joostakse ilmselt ummisjalu Tallinna loomaaeda fakti kontrollima ja elevante üle lugema, mõnel eriti targal „Off" igaks juhuks näpus.
Kindlasti on selle ajakirjandusmaja suurim külgetõmbejõud autorid, ja kui neil õnnestus enda juurde meelitada üle Vilja Kiisler, jäi Postimees hätta. Oli vaja lappida tekkinud intellektuaalset auku, aga VK tasemega kirjutajaid meie hallil ajakirjandusmaastikul ju naljalt ei leia. Siis ilmselt leitigi lahendus nõukogude filmiklassikasse kuuluvas filmis „Karnevaliöö", kus kõlas nüüdseks vene vanasõnaks muutunud fraas: „Baaba-Jagaad ei hakka me võtma väljastpoolt, vaid kasvatame üles oma kollektiivis." Nii tehtigi – ja peaaegu 20 aastat lehes töötanud Evelyn Kaldoja hakkaski nüüd kirjutama asju, mida lugedes läheb ilmselt ka Vilja Kiisler ise eemale närviliselt suitsu tõmbama. Igaks juhuks täpsustan, et tegemist ei ole väite, vaid millegi allegoorialaadsega.
Kindlasti tuleb igati toetada – raskel koroonaajal ka riigi poolt – väljaannet, mis annab regulaarselt sõna mitme partei veteranile Marko Mihkelsonile: tema sünged paralleelid tänase Eesti ja 1930. aastate sündmuste vahel on küll Djukovi, Dugini, Lavrovi jpt fantaasiate remake, aga erinevalt nendest värvikatest kujudest esitab Mihkelson oma õudusjutukesi niivõrd leigelt ja kiretult, et see tekitab täiesti omapärase vesipildi efekti.
Sellega saaksin minagi hakkama: võtad mõne Brežnevi valitsemise algusaastate Trudi toimetuseartikli, kopeerid Vakra-Kovalenko kombel ära, vahetad mõned seal esinevad nimed praeguste vastu – ja õnnelik väljaandja loeb muudkui klikke. 4. jaanuaril ilmuski EPLis pensioniealiste jaoks hämmastavalt nostalgilise paatose ja sõnavalikuga lugu „Marko Mihkelson: pisikesed Trumpid üle ilma on kui zombid, keda sunnitakse distantsilt iseennast hävitama." Pealkirja lugedes tuli kõigepealt meelde kuulus „…ja saagu siis neid veiksid punapäid nagu kihulasi." Aga kui jätta rahule paljukannatanud Eesti kirjandusklassika ja pöörduda teaduse poole, siis satume me ikka uuesti entomoloogia peale. Sest putukatel on mosaiiknägemine, ja kui nad näevad Trumpi, siis nende silme ees ongi palju-palju pisikesi Trumpe. Mõnes välismaises AHHAA-keskuse laadses teaduspargis on olemas seadeldised, mille abil saab üks inimene näha teist nagu läbi kärbse silma.
Ma ei taha mitte mingil juhul väita, et äkki lugupeetud poliitik on inimkärbes ehk brundlefly, aga filmi „The Fly" näinule ja EPLi lugenuile võib ju igasugune horror pähe tulla, seda enam et Marko ise ju mainib kogu aeg mingeid zombisid. Kuna ka 7. jaanuari EPLi loos „Washingtonis toimunud märatsemise eest kannab peavastutust Donald Trump" mainib Mihkelson taas zombisid ja nagu Kassandra või Vanga pajatab lausa viimsepäeva õudustest („ajaloo mustemaid päevi", „viimane hoiatus kogu demokraatlikule maailmale"), siis neid tekste võiks analüüsida Jüri Ennet või mõni teine sel alal pädev inimene, sest „pisikesed Trumpid üle ilma on kui zombid, keda sunnitakse distantsilt iseennast hävitama" on minu kui diletandi arvates bipolar type II disorder, aga võib-olla isegi bipolar type I disorder, mis on veelgi komplitseeritum. Muretsema paneb see, et veel 2019. aastal löödi meil häirekella: Eestis oli siis ligi 325 000 potentsiaalse abivajaja kohta ainult 292 psühhiaatrit.
Las siis meie mehised poliitmehed fantaseerivad pisikeste Trumpide teemal, see on nüüd järjekordne uus normaalsus, mis on samas ka järjepidev: andeka nõukogude näitleja Oleg Jankovski küüniline tegelaskuju Aleksandr Gelmani näidendi ainetel vändatud 1981. aasta filmis „Meie, allakirjutanud" räägib rongivaguni kupees kaassõitjatele pitsi viina toel oma õudusunenäost – et ta nägi unes korraga palju paljaid naisi, kes lähemalt uurides – oh õudu – olid kõik tema naise nägu… Mihkelsonile viirastuvad aga rohked ühenäolised mehikesed ehk Trumpid – maitse üle ei vaielda, venelased ütlevad selle kohta „кому поп, кому попадья", sakslased aga „jedem das seine".
Las siis meie mehised poliitmehed fantaseerivad pisikeste Trumpide teemal, sest nagu öeldakse ja ka tehakse riigikogus, armastus on ju kõige tähtsam. Ka Kalev Stoicescu vaatab globaalsetele sündmustele läbi kärbsesilma ja kirjutab oma ERRis 8. jaanuaril avaldatud loos, et „trumpism on sama visa ja ohtlik kui koroonaviirus… trumpism on märatsev ja sallimatu", kasutades oma lühikeses peredovitsas mõistet „demokraatia" lausa 10 korda, nagu oleks vanaema käokell katki läinud.
Ka sellel autoril läheb silme ees kirjuks ja ta väidab, et Euroopas on sepitsemas mingid „mini-Trumpid" ning heldelt vürtsitab oma verbaalset stampidepidamatust koroonaviiruse ja pandeemiaga. Valitsus peaks viivitamatult eraldama „rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse" tarvis vaktsiinidoosid eelisjärjekorras, sest kui meil taastubki kogu selle ametnike-aktivistide praidi tagajärjel „uue ajaloolise inimkooslusega" asustatud sotsialistlik riik, siis tulebki hoida selliseid NLKP kongressi tasemel ettekandjaid. Kaitsepookida tuleb kõik meie nii mini- kui ka maksi-Stoicescud, kellest Eesti õnneks kihab. Meie kõigi helge tuleviku nimel. Aga mini-Trumpidele pole mingit vaktsiini vaja, niikuinii ootab neid Ceaușescu kuulsusetu lõpp. Lõikame Euroopa trumpikaabakate kommunikatsioonid läbi nagu Trumpil endal, sest sõna on vaba.
Hea küll, riigikogulase ja teaduri vaimusilmas elavad rohked mini-Trumpikesed ehk Stalini keeli rahvavaenlased on globaalne nähtus, aga perevägivald on ju Eestile ainuomane – vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda meie peavoolumeediat ja kuulata seelikutes ja ka seelikuta aktiviste. Hea, et EPL annab sõna ka sellise vägivalla võimalikele ohvritele:
Loodetavasti ei ilmunud autori lugu postuumselt („olen elanud"), aga seda enam võiks toimetus näidata üles rohkem lugupidamist väiksema venna vastu. Kuid isegi pealkirju vorbitakse nõnda kiirustades, nii et kui ülaltoodut analüüsida, siis ei saa kindel olla, et isegi praegu elava autori gonaadid on alles, sest tema ju „plärtsuma hakkas" ja isa järelikult hakkaski tegutsema. Ei julge küsidagi – ega ometi pole tegemist soomuutmise operatsioone ka laste puhul toetava lokilise ministrionu pojaga?
Lastekasvatus on teadagi delikaatne asi: kui üks EPLi arvamusliider tunnistab, et tema isal olid mingid kurjad plaanid tema suguorganite suhtes, siis lasteaias „noku ettenäitamise laulu" esitav tädi võib olla ka mõne peavoolulehe värbaja: laps näitabki nokut, ja siis astub nurga tagant nähtavale põnni karistuspedagoogist isa, skalpell ja penile circumcision and suturing devices medical surgical instruments komplekt näpus. Ja uus liberaalne kaasautor ongi hopsti valmis.
Seni aga tuleb läbi ajada eestlasi manitseva portugallase João Lopes Marquesiga, kellele on nüüd appi kutsutud ka „filosoofia- ja eetikaõpetaja Miguel Pineda Ortega" (EPL, 06.01.2021), kes teatab: „Eesti võtku eeskuju, kuidas juurutada sallivust juba esimesest klassist peale." See „juurutamise" sõna on muidugi klass omaette, „sallivuse juurutamine" aga verbaalne tipp. „Selgus, et Hispaania koolilapsed on maailma võimekamate hulgas õppeainetes, mis nõuavad teadmisi võrdõiguslikkusest. Euroopas oleme lausa esikohal," kirjutab uhkusega hispaania oma Makarenko ehk Ortega.
Kui ta teaks, kuivõrd tipus olid maailmas nõukogude koolilapsed, kes olid ületamatud õppeainetes, „mis nõudsid teadmisi kommunismiehitamisest", siis hakkaks ta võib-olla oma ja ka Lopes Marquesi esiisade eeskujul konkistadooriks. N.Liidus samuti juurutati sallivust punase ideoloogia suhtes, ja justnimelt juba esimestest klassidest peale. Ja läheb veel mitu põlvkonda, et seda väärtust inimeste peadest välja juurida. See, et hispaanlastest põnne küsitleti „soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste" teemadel, meenutab aega, kui mullegi joosti koolis järgi rinnamärgiga, mille peal kujutatud kullane laps Lenin meenutas oma soenguga meie sotsiaalministrit Tanel Kiike.
Kindlasti leitakse kusagil varsti ka mõni Pereira Moreira Madeira Rodrigues Pedro, kel on samuti siinsetele eestlastele midagi õpetlikku öelda, ja me loeme tema manitsusi meie peavoolumeedias. Õnneks hoiavad vene lastevanemad selliseid Ortegasid koolidest kiviviske kaugusel ja küll kunagi pöörduvad eesti laste vanemad siinsete venelaste poole säärase humanitaarabi saamiseks. Peaasi et mitte liiga hilja. Venemaa elanikke aga kaitseb globaalse ortegiaanluse, marquesismi ja ritaholmismi eest Ramzan Kadõrov, rahvuskaart ja tuumarelv. Nende riigis „Luikede järve" idioodid juba ei keela. Me siin naerame selle üle, et Venemaa lastele räägitakse Suure Isamaasõja lahingutest ja õpetatakse käsitlema automaate, mis ongi nõme – välja arvatud asjaolu, et need lapsed vähemalt oskavad ennast kaitsta nende lasteaeda saadetud pedofiilide eest.
Kui aga Eesti hakkabki võtma Ortega pealekäimisel sallivuseeskuju Hispaania koolidest, siis siin vaid mõned andmed, millele tuleks siis joonduda. Veel 2016. aastal väitsid fondid ANAR ja Mutua Madrileña oma ettekandes, et Hispaania koolide õpilaste mõnitamise juhtumite arv kasvas seitsme aasta jooksul neli korda ja aruandele eelnenud aastal 75% võrra. Igal kolmandal juhul salgavad lapsed oma kannatusi. Uuringud näitasid, et päevavalgele tulnud koolikiusamise korral viiakse lapsed enamasti teise kooli, probleemi tekkimist uurimata. Iga teise bullying'i juhtumi puhul kiusati hispaania lapsi vähemalt aasta jooksul, kusjuures 70% lapsi kannatasid mõnitamise või vägivalla all iga päev. Nagu kirjutas abcspain.ru (internetilehekülg, mis avaldab Venemaal asuva Hispaania saatkonna teateid ja muud informatsiooni selle riigi kohta), „üheks teravaimaks koolihariduse probleemiks Hispaanias on viimastel aastatel kujunenud koolivägivald, kaasõpilaste kiusamine. Sageli on sellised olukorrad süstemaatilise iseloomuga ja lõppevad traagiliselt. Aina tihedamini uuritakse neid juhtumeid mitte enam koolis, vaid kohtus." Hispaania saatkonnaga seotud allikas teatab, et probleemist hakati rääkima vaid pärast 14-aastase koolinoore surma. Üks Madridi kolledž pidi maksma 24 000 eurot trahvi selle eest, et ei takistanud õigeaegselt vägivalda 10-aastase õpilase kallal. Maksimaalne trahv ühes analoogses kohtuasjas oli 30 000 eurot.
Nii et ärgu Eesti koolid eeskuju võtmisega kiirustagu. Aga Eesti lehelugejatel soovitan alati kontrollida kõiki neile nina alla hõõrutavate väliskangelaste ja kahtlaste organisatsioonide andmeid, ka väljaannete faktikontrollijaid.
Kuna aga sellised teemad on eestikeelses veebiruumis suitseva suuga meedia ja sallivuslaste poolt täiesti ära solgitud, kasutage inglise- ja venekeelseid allikaid. Seal leiab hulganisti infot ka suure hulga Ortegade, isegi Daniel Ortega kohta, kes oli marksist, sotsialist ja tema kasutütre Zoilamérica Narváezi väitel ka pedofiil: mees süstemaatiliselt ahistas 11-aastast last seksuaalselt ja jätkas seda veel 9 aastat jutti. Ortegal oli parlamendiliikmena puutumatus, just nagu praegu riigikogus takistamatult märatseval opositsioonil, nii et Nicaragua kohus tema asja ei arutanud ja kuritegu aegus, kasutütre kaebust uuris hoopis Inter American Human Rights Commission.
Elame parem oma tasast põhjamaist elu. Meil siin Eestis on mõnevõrra teine temperament.