Miks riigimeedia toetab ja tiražeerib siinsete feminiekstremistide ängi ja tigedust kõige vastu, mis on eluterve, normaalne ja loomulik? Kuhu vaatab ERRi eetikanõunik, küsib Ivan Makarov.
Kui mõelda sellele, kui kolossaalseid summasid saab ERR riigilt, missugused miljonid lastakse eetrikorstnast õhku, siis ootaks ikka midagi muud, kui kinnisvaraga seotud ülesehitustööd ja tehingud, ülejäänud peavoolumeedia seisukohtade ja käilakujude retransleerimine, kollaste formaatide ülevõtmine, seltskonnalõvide ja hüäänide ülesostmine ja ETV töötajate poolt teineteisest saadete tegemine.
Paraku on rahvusringhääling muutunud mingiks globaalse peavoolumeedia pimesooleks, kuhu ladestuvad kõige labasemad ja vulgaarsemad kommertsmeedia „väärtused". Öeldu ei käi ERRi venekeelse poole kohta, millega ma lihtsalt ei ole kursis, kui Venemaa kodaniku poolt juhitud ETV+ välja arvata. Siinne venekeelne meedia on Venemaalt Eestisse imbunud libaliberaalsete geneetiliselt putinlike ajakirjanike poolt okupeeritud ja paistab, et siinkohal on reformierakond ise täitnud need keskerakonna ja Jedinaja Rossija pakti venestamisse puutuvad punktid, mis edgaristidel täitmata jäid. Aga see on juba eraldi teema.
Tulles tagasi ERRi juurde, peab mainima, et riigimeedia võiks rahvamiljonite eest toota kasvõi väärikat trükisisugi, originaalkontenti, mis ei maksa ju nii palju, nagu saja tegijaga telesaated, kus tehnika on maailmatasemel, rääkijad aga kokutavad, itsitavad ja ajavad iba. Hea aruka autori tekst ei maksa ilmselt palju, vahel saab ka tasuta. Milleks siis korjata üles seda kallutatud prügi, mis on niigi saadav igasuguste sõjakate politiseeritud MTÜde portaalides ja sotsmeedias, on küsimus, millele peaks vastama kõigepealt ringhäälingunõukogu, sest ERRi juhtkond paistab olema täiesti vastutustundetu, kui mitte vastutusvõimetu. Aga sama saab vist öelda ka vana kommari poolt kokkuklopsitud nõukogust.
Võib-olla tõesti ei ole ERRi Eesti poole peal enam selge mõtlemisvõimega tegijaid või siis selliseid on, aga nad on tühistamis- ja vallandamishirmus vait ja loevad kuvaritelt maailmavaadete vahel hulpivate samostlaste poolt koostatud valmistekste. Paraku on täna ETV näoks ja eestkõnelejaks nii mõnigi ebaintelligentne inimene.
Kui suri Riho Sibul, ilmus peavoolumeedias lagedale terve armee avalikke leinajaid, kes hakkasid ennast avalikult piitsutama ja veristama ning meenutama oma seost muusikuga, kellest pole nad viimastel aastatel küll kordagi iitsatanud. Nüüd aga täitus eeter Riho lauludega, mida pole seni eriti mängitud ja varsti enam ei mängita ka.
Ja kui poleks lahkunud veel ka armas Kihnu Virve, siis seda eelmist hala jätkuks kauemakski, aga nüüd sattusid avalikud leinajad värskema lahkunu otsa ja ulgumine on veelgi valjem, sest erinevalt intellektuaali Riho Sibula loomingust olid Virve laulud kõigile arusaadavad ja paljudel meeleski.
See, et nii armas ja rahva poolt armastatud inimene lahkus, on äärmiselt kurb, ja kõik sõnad korvamatust kaotusest on muidugi õiged, nagu on kohased ka helged pildid ja ilusad mälestused. Kui Airi Vipulkumar Kansar kirjutab radžaliku armastusega kalliskivide vastu, et Virve oli „Eesti oma teemant", siis see on veel kuidagi talutav, kuigi kihnlase kohta kõlaks ehk ilusamini, et Virve oli meie põhjamaa pärl.
Kui Pärnu Postimees vahendab, et „Lahkunut meenutanud Kihnust pärit rahandusminister Annely Akkermann iseloomustas Virvet võimsa naisena, kes oleks võinud olla ministergi, kui aeg oleks lubanud," siis see on küll väga kahtlane postuumne kompliment, eriti võttes arvesse Akkermani enda tausta ja kompetentsi. Kihnu Virve ei saaks Eestis olla selline minister, nagu Pentus, Reps, Kersna, sest Virve oli aus ja avatud rahvainimene. Tema tehtut ei oleks vajadust ega võimalustki salastada 75-ks aastaks.
Aga meie avalike tegelaste vaene fantaasia viib neid ikka paljukannatanud Oskar Lutsu radadele, olgu tegemist Kiviräha või AK uudisteankruga: ikka „Kiir minister, Kiir kuningas!" Ja see viimane võrdlus tuli ka ära, sest ETV üks sünonüüme Astrid Kannel hüüataski, et „Kihnu Virve oli meie Elizabeth II". No ei ole Kannel tark inimene, aga milleks siis peavoolumeedia tiražeerib selliseid tema tipprumalusi, on täiesti arusaamatu.
See vaimuvaeste edvistajate tants ümber kirstu ei vaibu. Varsti sureb keegi veel, ja tuleb uusi vaimukusi nagu oavarrest. Ja kui mõnel ei tule, kui on ennast juba rumalustest tühjaks pigistatud, hakatakse sobrama sotsmeedias. Ja ikka leitakse midagi magedat ja mõistusevastast, võttes riigimeedias see pilpa peale ja kandes seda pilpapealset massidesse.
Laupäeval avaldas ERRi portaal järjekordse „feministeeriumi" vihakõne, mis ilmus algselt selle vasakäärmusliku organisatsiooni saidil: „Feministeerium: populistide huvi ei ole probleeme lahendada". See kirjutis on illustreeritud mingi omaloomingulise joonistusega, mida võiks nimetada Kiviräha vaimset taset silmas pidades „hunnikuks ja kevadeks". Ja loo sisu vastab illustratsioonile.
„Rahvuskonservatiivsus on ideoloogia, mis põhineb vastandusel meie vs. nemad kus välisgrupile ei laiene samad õigused, mis sisegrupile. Selline mõtteviis põhineb hierarhiatel ja määratlustel, mis aitavad tõmmata joont, millest ühele poole jäävad omad ja teisele poole ülejäänud," kirjutavad Jana Levitina, Aet Kuusik, Raul Veede ja Rebeka Põldsam.
Seega on nende silmapaistvate ühiskonnateadlaste kollektiiv revideerinud rahvuskonservatismi mõtet, mis on kõige kompaktsemal kujul kõigile saadav näiteks Vikipeedias:
„Rahvuslik konservatism ehk rahvuskonservatism on peamiselt Euroopas ja Aasias levinud konservatismi alaliik, mille keskne osa on rahvusliku ja kultuurilise identiteedi püsimise toetamine. Rahvuskonservatism taotleb rahvuslike huvide kaitsmist ning sarnaselt traditsioonilise konservatismi ja sotsiaalse konservatismiga keskendutakse säilitamisele ja traditsioonidele. Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine. Politoloog Sieglinde Rosenbergi hinnangul "tõstab rahvuslik konservatism esile perekonda kui identiteedi, solidaarsuse ja traditsiooni keskpunkti". Euroopa rahvuslikud konservatiivid on tavaliselt euroskeptikud."
Isehakanud feministERRium, tembeldades EV põhiseadust täpselt järgivaid legitiimseid rahvuskonservatiive „vastandajateks", vastandab sealsamas ise nii, et tolmab: nad vastandavad ise konservatiividele „lastetuid naisi, venelasi, LGBT inimesi, valgest erineva nahavärviga inimesi, naistearste, seksuaaltervise edendajaid, teadlasi, ukrainlasi, inimõiguste aktiviste, keskkonnakaitsjaid, feministe…".
Kuulge, seksuaalvähemuste esindamist usurpeerinud seksuaalselt masendunud aktivistid, jätke vähemalt venelased ja ukrainlased oma inimvihkajalikust kõnepidamatusest välja, sest tegemist on konservatiividega, kes teid silmaotsaski ei salli, erinevalt vagadest eestlastest, kes taluvad teie agressiivseid provokatsioone omal maal juba aastakümneid. Venemaal on homoseksualismi propaganda keelatud ja karistatav. Ühed teiesugused juba üritasid valgustada õigeusklikke nende Moskva katedraalis – seni ajani istuvad „pussyriotid" kinni või redutavad välismaal. Pole venelastel pedede kaitsvat tiiba vaja, veel vähem teie „sallivust". See on nende jaoks häbiasi.
ERRis avaldatud süüdistuste näol on tegemist stampvaledega, millel püsibki kogu marufeministide organisatsiooni „argumentatsioon": valetada, laimata, vastandada, süüdistada, rüvetada – ja püüda selles sogases ja inimese jaoks mürgises vees kinni priskeid globalistlikke pangassiuseid, keda Vietnamis kasvatatakse fekaalidest ja hormoodidest üleküllastunud tiigivees, nii et nende sugugi on enamasti ähmane. Nende fileed müüakse meie supermarketites ja siis imestatakse, mis toimub elanike immuniteediga.
„Rahvuskonservatiivne populism peidab end mingisuguse "oma rahva kestmise ja hinge küsimuse" salapärase loori taha, rõhudes üha rahva, riigi, kultuuri päästmisele ja noomides inimesi liigse leiguse pärast rahvuskultuuri suhtes," väidab feministERRium.
No ei ole see rahva kestmine ei „mingisugune" ega „salapärane", põhiseadus on konkreetne ja avalik dokument, tutvuge vähemalt selle preambula või kasvõi Postimehe päises kirjapanduga. Need on meie riigi ja rahva alustalad, globalistide püüd need läbi närida on mõistetav – jääb arusaamatuks ainult see, miks seda võõrideoloogiat peab nii heldelt turgutama sellesama rahva taskust nii otse riigieelarvest, Kiige endise ministeeriumi kui ka ERRi kaudu.
„Sedasi loovad rahvuskonservatiivid sisemist vaenlast, kasutades sildistamistaktikas sõnu "punane", "kommunist", "vasak", "sots" sõltumatult sihtmärgi tegelikust poliitilisest maailmavaatest," kirjutab feninistERRium.
Olen nüüd segaduses: aga kas siis sellist sisemist vaenlast, nagu „natsionalistid", „paremäärmuslased", „valged eesti mehed", „Kremli jutupunktide levitajad", „ekreike" jne loovad samuti rahvuskonservatiivid?
„Jääb vaid mulje, et nende valija põhiline kultuuriväljund on valgenahaliste eestikeelsete paljulapseliste heteroseksuaalsete tuumikperede kalkvel silme all, lipp püsti, skautide ja kodutütardena ringi käimine," kurjustab feministERRium.
Mis teil nende valgenahaliste laste ja paljulapseliste eesti perede vastu on? Olete rassistid ja lastevihkajad? Eestlased on jah valgenahalised, aga mis siis nüüd teha? Kas nad ei tohigi siis Eestis paljuneda? Osutage siis vähemalt, kus nad tohiksid seda teha, äkki eraldate reservaadi? Palju valgeid lapsi on teie arvates lubatud Eesti perel sünnitada ja kasvatada? Ja miks teid see rahvuslipp nõnda häirib? Teie ise ju käite vikerkaareliste lippude all, kas kõik teised peavad ilmtingimata kandma samasuguseid? Miks ei või kodutütrena ringi käia, kui te ise käite, vulvamütsid peas, ei pojad ega tütred? Keegi ju võiks ilmselge tütar olla? Kas tütred ei või ennast näidata avalikes kohtades, sest teie vaenate neid koos „skautidega"?
Miks riigimeedia toetab ja tiražeerib siinsete feminiekstremistide ängi ja tigedust kõige vastu, mis on eluterve, normaalne ja loomulik? Kuhu vaatab ERRi eetikanõunik?
Sellele ei tahaks mõeldagi…
Kogu ERRi poolt reprodutseeritud äärmusfeministide kirjutis kubiseb igapäevastest juba pähe kulunud peavoolumeedia süüdistustest konservatiivide aadressil, kellest on nimeliselt mainitud Helir-Valdor Seeder. Eestlasi süüdistatakse kogunisti ukrainlaste traagilises saatuses, millest johtub minu konkreetne ettepanek: kas selle feministliku pesa aktivistid ei tahaks Ukrainasse rindele minna? Mehed ja naised on ju võrdsed, laske aga käia!
„Mida täpselt EKRE "Päästame Eesti!" või Isamaa aateparteilisuse sisu endast kujutab? Miks ei ole nüüd, valimiskampaania alguses, üldse kuulda liberaalide valjut vastuhäält ja vastuplaani patriarhaalsele allutamispoliitikale, mis varjamatult Hitleri natsiokupatsiooni 1941. aasta plakatile viitab?" hüüatab feministERRium.
Ega seksuaalselt masendunud sooradikaalid ilma Hitlerita läbi ei saagi, kuna nad ise ongi liikumas feminifašismi poole – nendel Eestis oma Hitlerit veel ei ole, aga see-eest pisikesi Goebbelseid kuhjaga. Ja kui nad tõesti ei kuule kõikjalt peavoolumeediast ja tribüünidelt aastaringselt kostuvat „liberaalide valjut vastuhäält", siis on nad lisaks muudele puuetele veel ka vaegkuuljad.
Aga märtsis tõstavad oma hääle valijad, otsustavaks saab just see. Ja Eestit, kui eestlased seda ise tahavad, päästavad rahvuskonservatiivid niikuinii. Ka teiesuguste vaenuõhutajate ja lõhestajate eest.