Ivan Makarov. Foto: Urmas Saard

Minu silmis on Venemaa riigikanalitel üks väga suur eelis: nad räägivad eestlastest ja Eesti valitsusest halba ikka haruharva võrreldes ETVga. Meie avalik-õiguslik telekanal vahendab aga jälle uudiseid haruharva, asendades need mingi kahtlase meelelahutusega, kus loetakse ettekirjutatud eurokohitsetud epistleid, näidatakse inimestele teineteist verbaalselt rahuldavaid raugastunud „telestaare“ ja kogu aeg midagi söövaid, joovaid ja itsitavaid seksilobasõltlastest saatejuhte, kirjutab Ivan Makarov.

„Spioonid on väljasurev eriala. Nende eest teevad kõike nüüd lehed“ – Oscar Wilde

Sain jõuludeks mitte lihtsalt ootamatu, vaid lausa mitteoodatud kingituse: 21. detsembril potsatas mu maakodu postkasti Stolitsa värske number. See oli tõeline jõuluime, sest ümberringi on ainult kadakad ja eestlased ning mul on hoopis Tallinna sissekirjutus. Kuidas on võimalik, et pealinna venekeelne munitsipaalparteileht leidis venelase üles sellises kohas, kuhu on tellitud eranditult eestikeelsed lehed ja seda eestlase nimele, kes on sinna ka ainsana sisse kirjutatud? Mis salasilm jälgib mind? Kas ma peaksin muret tundma? 

Kunagi tsiteerisin hommikuses raadioprogrammis enne venekeelsete lehtede ülevaadet ühe tuntud kirjaniku sõnu – autori nimi läks meelest, tema öeldu aga mitte, sest lehed selle peale kohutavalt solvusid: „Kui mulle tuuakse rumalusi täis hommikuleht, siis mul on alati selline tunne, nagu ruumi siseneks loll“. Seekord oli mul aga selline tunne, et tuppa sisenes Mihhail Kõlvart, kes on siiski tark ja nutikas inimene.

See oli Stolitsa oma tuntud headuses. Kui omal ajal oli ta täis Edgar Savisaart, siis nüüd on ta täis Kõlvartit: suur kaheküljeline intervjuu Tallinna linnapeaga koos tema kuuse all tehtud pildiga, siis veel räägib ta teises artiklis õiglast juttu sellest, et linnaametnike palgatõus jääb ära. Tema päralt on ka mahukas kolmas lugu „PBKd jälle rünnatakse.“ Kui Savisaar hüüdis, et Toompead rünnatakse, siis nüüd hüütakse, et rünnatakse PBKd. Kes ründab? KaPo ründab. „Ka paljud poliitikud ja riiklikud organid ihkavad seda, et kanal lihtsalt sulguks,“ räägib Kõlvart ja selgitab, et ilma PBKta ei tule toime ei Tallinn, selle geniaalne linnapea ega muust maailmast äralõigatud venekeelsed elanikud.

Stolitsa peatoimetaja aga väidab oma veerus seoses Propastopi tegevusega, et „avalik pealekaebamine (донос) on saamas populaarseks žanriks eesti ajakirjanduses.“ Tema kui Eesti suurima majavalitsuslehe toimetaja asi on kirjutada nii mõnestki stolitsa kanalisatsiooniluugist levivast lehast, tänavaaukudest ja linlasi pommitavate kajakate ohjeldamisest, tema aga aastaid arvustab maailma ja Eesti poliitilisi asju Kremli ambrasuurist vaadates. See väljaanne on poliitiline ja seega tasuta levitatavana ning ausate inimeste postkastidesse topitavana sisuliselt lendleht. 

Stolitsa jõulunumber rõõmustabki lugejaid suure materjaliga Pihkvas, Ufas, Valgevenes ja Ukrainas sündinud nõukogude sõjaveteranide elulugudega, nende abistamise aktsiooni üksikasjadega ja vanaproua pildiga, kes hoiab käes plakatit aadressiga „9mai.ee“. Teisel pildil on pronkssõdur punaste lillede meres koos rasvase meeldetuletusega, et 9. mail asetati monumendi jalamile 1945 nelki, mis olid ostetud heategevusest saadud raha eest. Aisakell, aisakell, sõja kauge hüüd, mõtlesin… Mul pole midagi vanurite, ka nõukogude sõjaveteranide abistamise vastu, kuid mismoodi aitab hädalisi see, kui nende jaoks korjatud raha eest ostetakse paar tuhat nelki monumendi jalamile asetamiseks? See aitab vaid lillemüüjat, kelle käest osteti nelgid. Ja kes olid need õnnelikud kasusaajad? Cherchez la vendeuse de fleurs! 

Veel üks lugu on „poliitikavaatleja Leonid Karabeškinilt“ ja selle alapealkirjas väidetakse, et „kolmekümne aasta jooksul riik polegi leidnud kommunikatsioonilähenemist kolmandikule oma elanikkonnast“. Kui poliitikavaatleja tõsimeeli arvab, et iga kolmas Eesti elanik on venekeelne ja nii riik kui ka vene keelt kõnelev elanikkond väldivad siinseid venekeelseid väljaandeid, siis tekib küsimus, kus ta ise elanud on ja miks ta suu pildi peal ei suitse. Guugeldades selgub, et „vaatleja“ on „Euroakadeemiaga“ seotud aktiivne arvaja Sputniku ja baltnews.ee portaalides, kes on rikkalikult esindatud ka sellise Venemaa „eriteenetega“ portaali veergudel, nagu Regnum. Veel 2. veebruaril 2006. aastal avaldas Regnum artikli „Tartu rahuleping on õigustühine“, kus Leonid Karabeškin (mitte ajada segamini Beškinaga!) väitis, et Tartu lepingu tingimused olid Venemaa suhtes „röövellikud“. Ta esineb tihtipeale ERR-i kanalites, ka aasta tagasi ETV+ saates „Svoja pravda“, mida juhtis Venemaa telestaar Jelena Hanga, kes möönas, et Iisraeli kolida kavatsenud inimesed õppisid selleks keelt, tehes seda salaja, sest see oli N. Liidus keelatud. „Nemad jah, sõitsid minema, aga siinsetel Eesti venekeelsetel sõitis minema hoopis kodumaa,“ vastas „vene maailma“ ideoloogia esindaja Karabeškin. Peas hakkas helisema tänu Georg Otsale ja Kalmer Tennossaarele tuttav viis: „Kas tead, kust saab kodumaa alguse? Kus tankiga sõitis su taat ja mättasse lõi kõik need tolgused, kes siin eesti keelt govorjat…“ 

Veel taatidest: eakate vanemate külastamine koroonaajal on ohtlik, nii et endisest sotsist aselinnapea Vadim Belobrovtsev sai kokku oma isa Vitali Belobrovtseviga turvaliselt Stolitsa erinevatel lehekülgedel. Poeg räägib oma tublist tegevusest kultuuri ja spordi vallas, isa Vitali Belobrovtsev esineb aga mahuka poliitilise kommentaariga, kus on palju sarkasmi, eriti teiste erakondade, Eesti riigi, eestimeelse Sergei Metlevi ja teiste kurjamite aadressil, pilgatakse „jeesti kjelt“, mainitakse paha sõnaga „keeleinkvisitsiooni“ ja käsitletatakse muid veelgi munitsipaalsemaid teemasid. Ja kirsina tordil kuldsed sõnad: „Kurikuulus vene küsimus – need on kümned tuhanded kodakondsuseta inimesed, need on sadakond tuhat last ja vanemat, keda kogu aeg hirmutatakse „kurikuulsa vene küsimuse lahendamisega“, need on sajad pedagoogid, kellele „progressiivsed Ivanid“ selgitavad, et eesti establishment sülitab nende peale.“ Isa ja poeg Belobrovtsevid ei näi aga olevat hirmunud ja seega ei kuulu „sajakonna tuhande lapse ja vanema“ hulka, „keda kogu aeg hirmutatakse“.

Foto: Donetski vallutajate jõulukuusk (press-centr.com)

Vaatan jälle esikülge, et mis leht see ikka selline on, ega juhuslikult mitte Krasnaja Zvezda või prohhanovlik Zavtra – ja, avastades ka sealt linnapea väikse armsa foto, ohkan kergendatult: ei, kõik on õige – see on Stolitsa. Need ongi jõulurüüs Eesti pealinna jaoks eluliselt tähtsad linnamajanduslikud teemad, mida tasuta levitatakse ka paberile trükituna venekeelsetena isegi rippumatu Eesti Vabariigi väiksemates eesti natsionalistidega asustatud maakohtades. Et ka Päästja sünnipäeval ei unustaks me päästjat PBKd, 9. mai võidupäeva, kaugelt tulnud Eesti vabastajaid, eestlaste ikke all oigavaid vene lapsi ja eesti keele kõlast võpatavaid infarktieelseid vanureid. Sellest, et Tallinnas ainuvõimu omav keskerakond teeb oma munitsipaallehes aastakümneid oma propagandat, võib isegi aru saada. Aga see, et jätkuvalt tehakse teise riigi venekeelset propagandat Eesti maksumaksjate rahade eest, ei ole ju normaalne, eriti kui vahendite kokkuhoiu ettekäändel suleti väga sisukaks, professionaalseks ja eestimeelseks kujunenud eestikeelne Tallinna TV.  

Selle vastu on ainult üks rohi: kohalikud valimised tulekul ja varsti tuulutatakse seda kälimeeste ja parteikaaslaste sööklat-jooklat üsna korralikult. Seni aga võetakse seal viimast, mis võtta annab ja tähistatakse 9. maid ka eesti jõulude ajal. Merry Xmas, Suur Isamaawar is not over

Peab ütlema, et kristliku püha sidumine Eesti ühiskonda lõhestava teise riigi punase militaarse tähtpäevaga toimus ka vene Delfi poolt, kus 26. detsembril ilmus lugu venelasi sihipäraselt provotseeriva pealkirjaga „Kristiina Kallas: 9. mai tähistamine on esimene asi, mida on venelastel Eestis vaja ära muuta.“ Kommentaarides lubati „kogu Kallase fašistlik pere surnuks pussitada“, alljärgnev screenshot on tehtud laupäeval kell 22, selleks ajaks oli komm üleval 7,5 tundi, kogudes 64 meeldimist, kaheksa südant ja vaid kuus vastuhäält. Kommentaare oli selleks ajaks üle poole tuhande, nii mõneski neist lubati eestlastega lõplikult arveid klaarida. 

Tahaks loota, et politsei avaldatud ja ohtralt laigitud konkreetsele tapmisähvardusele ka reageerib.

Jõulude eel ja ajal ei olnud televiisoristki suurt midagi mõistlikku vaadata. „Visa Hing“, „Üksinda kodus“ (selle viimased kehvad seeriad), „Vastik vana ehk Bad Santa“, muud äraleierdatud jõulukomöödiad, kopitanud kordussaated ja mõned jõulukontserdid, mis oleksid isegi toredad, kui ka sinna, kusjuures kogunisti kirikutesse ei pressiks ennast sisse niigi aasta läbi telekarbis elanud poplauljad-parodistid. ETV pakub juba pikemat aega mingit lõputut enesekiitmise Santa Barbarat ehk kümneid saateid iseendast: telemehed filmivad telemehi – kuidas nad kõik veedavad jõule, kümblevad ja millised olid lapsepõlves, kostavad kestvad vastastikused serenaadid ja toostid, mängitakse omavahel mälumänge, rõhutatakse oma ajaloolist missiooni, kuulutatakse oma erakordsust ja tehakse saateid sellest, kuidas nad kunagi tegid saateid. See on sama põnev, kui omaenda hambaid puuriv stomatoloog – selle vahega, et ainult ennast teenindav hambaarst läheks pankrotti, aga riigieelarve on ju põhjatu. Sellist provintsilikku praktikat ei ole ma täheldanud mitte üheski Venemaa föderaalkanalis, aga seal ehk ei ole palgal ka eetikanõunikuid.

20. detsembri pühapäevaõhtul ei olnudki eesti kanalitest pärast kommertskanalite seitsmeseid uudiseid midagi mõistlikku vaadata, ja kui lülitasime sisse ETV ning Reet Linna hakkas seal ennast tätoveerima, vahetasin jälle kanalit ja sattusin RTRi peale. Seal käis mitmetunnine uudistesaade Vesti nedeli, mille eesotsas on kurikuulus Dmitri Kiseljov, ja ausalt öeldes pole ma ammu näinud nii põhjalikku, dünaamilist ja köitvat saadet. Nõukogude ajast pärit inimesena oskan ma eraldada terad sõkaldest ehk informatsiooni propagandast. Äranähtu oli ikka väga hästi illustreeritud ülevaade Venemaa, Euroopa ja kogu maailma sündmustest. Oli esialgu küll reeturi tunne, aga kuna saate vahele näidati palju meie kohalikke reklaamiplokke, kus igat masti Eesti ettevõtjad reklaamisid oma teenuseid ja kaupu, kadus mu süüdlasetunne peatselt: ega mina ei olnud see, kes maksis Kremli hääletorule need miljonid eurod reklaamiraha – ma lihtsalt vaatasin Eesti kaabellevi paketti kohustuslikus korras ja ilmselt ka täiesti seaduslikult sisse surutud kanalit, mille olin sunnitud kliendina ka kinni maksma. 

Eriti jäi meelde reportaaž Belgiast, kus kaks habrast heledapäist naispolitseinikku läksid kutsuma korrale koroonaajal pidutsenud seltskonda. Keldrikorrusel avastasid nad üle kolmekümne peolise, kes kõik olid agressiivsed suurekasvulised aafriklased: nad vaidlesid, räuskasid, räppisid, ülbasid, sõimasid, vehkisid käte ja jalgadega, ähvardasid ja siis hakkasid läbi kahe seadusesilma läbi murdma, nagu Parts Euroopasse. Vaesed poolenisti mahakistud maskidega ja tõenäoliselt lõpuks ka nakatatud naispolitseinikud taganesid hoonest ja üritasid hoida väljastpoolt ust, kuid kus sa sellega: allesjäänud neegrid tõmbasid selle lahti ja tõukasid naised eemale, sulandudes kuidagi eriti jäägitult Euroopa linna öhe. Meespolitseinike saabudes oli kohal veel 7 aafriklast, kes kõik keeldusid trahvi maksmast.

Veel üks reportaaž oli Rootsist, kus Malmös on juba pool elanikkonda moslemid, mõnes kohas aga moodustavad nad enamuse. Rootsi Araabia erakonna sekretär Krar Al-Hamede kutsus ekraanilt üles saata Rootsist välja kõik rootslased, kellele ei meeldi multikulti ja etniline mitmekesisus: „Teil pole siin midagi teha. Teie Rootsi, mida te tahate saada tagasi, on lahkunud jäädavalt.“ Ta lisas, et selline väljatõstmine ootab oma riiki taganutvaid rootslastest pensionäre, kes peaksid kolima Poola, Uus-Meremaale ja Taisse, aga Rootsi riik peaks maksma kinni ebatolerantse valge elanikkonna väljatõstmisega seotud kulud. Lähiajal lubavad araablased avaldada nende rootsi tähtede nimekirja, kes peaksid pakkima oma kohvrid esmajärjekorras.

Veel jäi meelde ühe juba hoopis NTV otsesaate lõik, kus lääne klubides mängivad vene sportlased rääkisid sellest, kuidas neid üritatakse sundida põlvitama mustanahaliste sportlaste ees, aga venelased keelduvad ja mõne leping on sellepärast juba üles öeldud. „Miks me peaksime seda tegema – Venemaal pole kunagi olnud Aafrika kolooniaid ja ma ei põlvita neegrite ees, kellele keegi meist pole teinud mitte midagi halba,“ – ütles üks vestlussaates osalenu. Eestlastele selliseid asju muidugi ei näidata, ehk teisisõnu ka meie Eesti telekanalid tegelevad propaganda, valikulise tõe ja võltsimisega, aga palju amatöörlikumalt ja igavamalt. Minu silmis on Venemaa riigikanalitel üks väga suur eelis: nad räägivad eestlastest ja Eesti valitsusest halba ikka haruharva võrreldes ETVga. Teiseks näitab meie avalik-õiguslik telekanal jällegi uudiseid haruharva võrreldes vene kanalitega, asendades need mingi kahtlase meelelahutusega. 

Eestis elavad venelased on seega paremini informeeritud – paraku Kremli huvide nurga alt, aga sellegipoolest näevad nad reaalseid ELi riikides, USAs, Suurbritannias jpt maades filmitud dokumentaalkaadreid ja näiteks sallivusfašistide eredaid esinemisi, samal ajal kui meil küsitakse stuudiokülalistelt suunavaid küsimusi, tehakse mittemeeldinud vastuste puhul nägusid, loetakse ettekirjutatud eurokohitsetud epistleid, näidatakse inimestele teineteist verbaalselt rahuldavaid raugastunud „telestaare“ ja kogu aeg midagi söövaid, joovaid ja itsitavaid seksilobasõltlastest saatejuhte. Nimetage vene kanaleid vaatavaid inimesi kuidas tahate, olukord sellest ei muutu – tegemist on sadades tuhandetes mõõdetava põhiliselt konservatiivse mõttelaadiga mõjuka rahvastiku osaga, kes lähevad vähem kui aasta pärast valima. Meie kodu äralagastamist Rootsi eeskujul taotlevatel propagandistidel oleks viimane aeg tõmmata pea välja mudatiigiks paisutatud kaldojast ja märgata ümberringi palju rohkem perekeskseid ja lapsi armastavaid inimesi, kui nad lootsid siin näha. Isegi mõõduka eesti keele oskusega venelane on suurem eestlaste säilimise pooldaja ja kaitsja, kui eesti kultuuri, keele ja perekonna eestlasest ründaja, mõnitaja ja blastoomilise erinevusega rikastaja.