Eesti Vabariigi presidendid pole enam ammu Eesti rahva presidendid, nad on kitsa ringi poolt määratud ametnikud ja teatud mõttes poliitilise äri ja korruptsiooni tulemus. Rahva soovid, tunded ja lootused ei lähe antud juhul huvigruppidele üldse korda. Praegu pole perspektiivid kiita. Oleme olukorras, kus tõenäoliselt valitakse kahest halvast variandist halvem – hetkel ähvardab meid null rahvahäält teenimata viis aastat reisinud aktivisti I-Hate-Them-Kaljulaidi tagasimääramine, kirjutab Objektiivi kolumnis Ivan Makarov.
„Halbu riigitegelasi valivad head kodanikud… kes ei osale hääletamises" – George Jean Nathan
Mida lähemale jõuab EV presidendi määramise protseduur, seda räpasemaks muutub võitlus 101 hääle eest, mis paiskub erakondade tagatubadest peavoolumeediasse ja seega terve miljon inimest, kellelt on varastatud hääleõigus, peab seda piinlikku mudamaadlust pealt vaatama. See, et Jüri Ratas kulutas peaministrina maksumaksjate raha söökide, jookide ja väljategemise peale, on muidugi häiriv, aga selle avalikustamine oli väga täpselt ajastatud ja selle ajastatuse eesmärk oli hoopis midagi muud kui lihtne ajakirjanduslik tõeotsimine või õiglustunne.
Keskerakond ongi traditsiooniline korruptsioonierakond, see pole viimaste päevade avastus, vaid aastakümneid kestev omakasupüüdlik karistamatu tegevus ja see ei muutu. Kui Tallinna toiduahela struktuuridest õnnestubki keegi süüdi mõista, istub ta oma aja ära ja võetakse tööle tagasi. See erakond on alati olnud mäda ning on võimul olles teinud kahepalgelisusest ja korruptsioonist uue normaalsuse. Keskerakonna eest hääletavad valijad olid paraku nii mädanenud kartuli ja pehkinud küttepuude eest ostetud ullikesed kui ka samaväärse vaimsuse ja kõlbelisuse kandjad. Kõik, mida puudutas kuningas Midas, muutus kullaks; kõik, mida puudutab keskerakond, muutub keskerakondliku elutegevuse metaboliidiks, toimub ka pidev kärnkonnade suudlemine, nagu muinasjutus: Toom saab kodanikuks, Korb ministriks, Kõlvart linnapeaks, Kravtšenko riigikogu liikmeks jne. Eesti jaoks oleks keskerakonna kui poliitilise organisatsiooni laialisaatmine sama tervendav nagu aina kasvava ehhinokoki põie inimese seest edukas eemaldamine.
Sellegipoolest ei piitsutata Jüri Ratast just praegu tõe ja õigluse nimel, nagu ei paljastatud keskerakonna järjekordset korruptiivset skeemi üksnes seaduslikkuse huvides, kui oli vaja nurjata rahvareferendum ja kukutada valitsus. Praeguse Jüri Ratase kuritarvitamiste paljastamiste seeria tagant paistavad täiesti konkreetsed kõrvad, mis polegi Russalka omad.
On raske pidada Jüri Ratast sinisilmseks inimeseks, ta pani küll tähele, et nii Kersti Kaljulaid kui ka Kaja Kallas on teda tema peaministriks oleku ajal korduvalt rünnanud, alandanud ja alavääristanud, nii et Ratas ei tulnud isegi presidendivastuvõtule, mis oli üks endast lugupidava riigimehe otsus. Aga poliitika on selline asi, et sirge selg ei ole kunagi lahases ja mingil hetkel selgus, et Jüri Ratas ilmutas üllatavat paindlikkust, ajades K. Kaljulaidi uue ülikalli eurokoha asju teiste riikide juhte pehmeks rääkides, nagu mingi riiklik kosilane või government pimp.
Kuna aga see ülimagus tööots lipsas käest, hakkas Kaljulaid jälle heietama mõtteid teisest presidendiajast, sest parem ikka varblane pihus, kui tuvi katusel – ja küsimus, keda toetaks Eesti Ekspress, oleks ju retooriline. Ratase priiskamist paljastanud lugude jätkuks ilmus seal 20. mail lugu „Peaminister Jüri Ratase auto oli ratastel minibaar", kus on kirjas: „Uued andmed näitavad, et peaministri autos pidid olema maiustused, pähklid, karastusjoogid ja alkoholipudelid. Hotellitoa minibaarist eristab seda ainult see, et pudelite suurus ei olnud mini." Autost välja roniva peaministri pildi all on aga täpsustus „Puudust polnud: ainuüksi aastal 2018 anti Jüri Ratasele 83 pudelit alkoholi."
Paljastavate lugude seeria Ratasest kindlasti jätkub ja „presidendivalimiste" lähenedes jõutakse võib-olla „f…ikontrolli" käigus ka autos leitud preservatiivideni – sõltuvalt sellest, kui kindlalt tunneb ennast selleks ajaks teatud Jüri Ratase konkurent. Aga kui lehmakauplemine erakondadega kulgeb edukalt, siis ehk ei leitagi. „Litsid mehed need Vargamäe omad", kuid see praegu Eestit valitsev õrnema soo duo „Baccara" kompromiteerib paraku naiste mainet suures poliitikas: enne neidki oli intriige, reetmist, klatši ja alatusi, kuid mitte nii haledal ja õelal tasemel.
Jüri Ratas ei ole kindlasti mingi kurjuse kehastus – esiteks ei saagi olla kahepalgelise, reetliku ja korruptiivse organisatsiooni eesotsas kardinaalselt teistsugune inimene, kuid kuna on olemas mingi monstrumühendus ja ühiskond ei suuda seda ohjata, siis olgu selle eesotsas parem juba Jüri Ratas, sest Mihhail Kõlvarti variant oleks Eesti iseseisva riigi jaoks ikka täielik katastroof. Ratast on süüdistatud ka selles, et ta moodustas valitsuse koos EKRE ja Isamaaga sellepärast, et on võimuahne ja tahtis iga hinnaga peaministriks saada, aga Kaja Kallas väitis pärast valimisi, et Ratasel pole mitte ühegi ministri kompetentsi. Kuidas see ka poleks, aga Jüri Ratas on kirjutanud end Eesti ajalukku sellega, et võimaldas rahvusliku valitsuse moodustamise koos EKRE ja Isamaaga, andes seega eestlastele ja Eestile elulootust. Ja selle valitsuse aega meenutavad paljud tänutunde ja nostalgiaga veel aastaid.
Praegu pole perspektiivid kiita. Oleme olukorras, kus tõenäoliselt valitakse kahest halvast variandist halvem – hetkel ähvardab meid null rahvahäält teenimata viis aastat reisinud aktivisti I-Hate-Them-Kaljulaidi tagasimääramine või poliitilise tuulelipu Jüri Ratase nimetamine presidendiks. Ratas on mees, kellele partnerid ei saa loota, kes hoiab riigikogus kohvimasina lihtlabaselt varastanud Repsi ja inimesele meelega otsa sõitnud autobandiiti Kravtšenkot, mis on lausa ulmeliselt häbiväärne. Jüri Ratas ei liputa küll saba, kuid asi on veelgi hullem: mingi nähtamatu saba, tõenäoliselt kahe- või isegi kolmeharuline, liputab Ratast. Ja selleks, et hoida vähegi konservatiivsemad poliitikud igasugusest riigivõimust eemale, demoniseeriti EKRE ja lõhestati endise peaprokuröri ning homoagenda abil seestpoolt Isamaa, nii et Henn Põlluaasast või Urmas Reinsalust Kadriorus ei tasu vist unistadagi.
K. Kaljulaidi teise Eesti ühiskonna lõhestamise tsükli toetamise kirehoos ei põlga vasakliberaalne meediamaja ära ka lahedate humoristide fantaasiaid: EPL avaldas 19. mail Janek Mäggi loo „Eestil ei ole muud võimalust, kui Kersti Kaljulaid peab igal juhul jätkama". See on tüüpiline Putini lõputu tsaaristaatuse õigustamise aksioom ja kahepealise vapikana „keskerakond-Jedinaja Rossija" ühendaju sünnitus „kes siis veel", kuid kas naljahambast suhtekorraldaja tahab sellega väita, et esindusdemokraatia Eesti mudel eeldabki igasuguse valikuvõimaluse puudumist või Eestile on püstolitoru laubale surutud?
„Ta peab igal juhul jätkama, sest kui riigikogu või valimiskogu ta välja vahetavad, läheb see riigile maksma rohkem kui nt politseiorkestri 2-aastane kulu, mis on ca 0,5 miljonit eurot aastas," muretseb Mäggi. See argumentatsioon on jällegi mingil määral sarnane keskerakonna ja Jedinaja Rossija tagasivalimise loogikaga Eestis ja Venemaal: nad on juba piisavalt varastanud ja ennast materiaalselt kindlustanud, uued aga hakkavad riisumisega otsast peale… Nii et meie „esindusdemokraatia" peaks juhinduma veel ka sellest, et kedagi uut ei võigi valida, kuna see on seotud lisakuludega. Aga äkki jätta igasugused valimised üldse ära, sest nad maksavad palju raha! Ja jätta KK sellele ametipostile ka pärast teist aega, „nullides" Putini kombel eelmised aastad ära.
Janek Mäggi oli mõni aasta tagasi kutsutud keskerakonna poolt ministriks ja sai lisaks heale palgale ka uue maailmavaate. Praeguseks on see palk läinud, sellega koos haihtus ka maailmavaade ja Mäggi tänab oma hiljutist leivaisa Ratast väites, et „Eestil ei ole muud võimalust, kui KK" ning hirmutades rahvaasemikke: „Eesti president peab oma tööd tegema kümme aastat ja kui teda tagasi ei valita, on see erakordne läbikukkumine nii riigikogule ja valimiskogule, kes viskavad ära väga palju riigi raha…" Kui J. Mäggi vaevuks tutvuda EV põhiseadusega, siis avastaks ta, et vastavalt § 80 „Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks." Seega ei ole esimese „viisaastaku" tagant teise inimese valimine sellele ametipostile mitte kellegi „läbikukkumine", veel vähem „erakordne". Ja rahast rääkides: alles taotles praegune presidendikantselei oma kuludeks lisamiljoni aastas, äkki uus president loobuks sellest plaanist? Siis oleks kokkuhoid tervelt 5 miljonit aastas. Ja kui panna see Kadrioru dromomaanide reisibüroo hoopis kinni, hoiaks riik lähema 5 aasta jooksul kokku 25 kuni 30 miljonit.
Eesti Vabariigi presidendid pole enam ammu Eesti rahva presidendid, nad on kitsa ringi poolt määratud ametnikud ja teatud mõttes poliitilise äri ja korruptsiooni tulemus. Rahva soovid, tunded ja lootused ei lähe antud juhul huvigruppidele üldse korda. Kunagi tunnistas Henry Ashurst: „Kui ma seisan valiku ees – hääletada rahva kasuks või huvigruppide kasuks, hääletan ma alati huvigruppide poolt. Sest nad peavad seda meeles, rahvas aga unustab ära."
Vastates Lääne Elu küsimusele, kas ta plaanib uuesti kandideerida, vastas Kaljulaid: "Olen selgelt öelnud, et mina oma riigile kunagi "ei" ei ütle." Ja väitis, et ei toeta otsevalimisi, mis on ka arusaadav inimese puhul, kes arvab tõsimeeli, et riigis, millele ta ei ütle „ei", elab vaid 101 inimest.