Valitsuse vahetusega kaasneb alati suure hulga endiste ja praeguste vilepuhujate, kohvipaksul ennustajate, punavanaisade eest tasujate, seksuaalhälvikute, poliitprostituutide ja lihtsalt kasuahnete lollide pärmitaigna moodi kerkimine ja kaane pealt löömine, tõdeb Ivan Makarov.
„Sotsiaaldemokraatia on fašismi objektiivselt mõõdukas tiib" – Iossif Stalin, 1924. aasta
Kui saabuvad rasked ajad – toimuvad laiaulatuslikud loodusõnnetused, puhkevad rahutused või maale tungib agressiivse naaberriigi armee, siis sellega kaasneb alati ka marodöörlus, kui kasutatakse võimalust röövida võõrast vara. Eestis pole õnneks ei mingit üleujutuste või tormide poolt tekitatud katastroofi, uut pronksiööd ega invasiooni, aga poliitiline olukord on muutunud selliseks, et jälle andsid endast märku poliitilised marodöörid. Nad ei lõhu küll kaupluste vitriine ja ei tungi majadesse – mitte sellepärast, et nende moraal seda ei lubaks. Lihtsalt nad tahavad tervet riiki. Koos kogu täiega.
Segastel aegadel ilmuvad välja tegelased, kellel puuduvad igasugused põhimõtted. Sest põhimõtted võivad osutuda segavaks asjaoluks, kui on vaja saak ligimese kodust välja lohistada. Ja lavale astuvad ajaloost tuttavad hämarad kujud.
Meie vanematel erakondadel, ka sotsidel ja liberaalidel, on olemas oma väljakujunenud traditsioonid, meeldib see nendele või mitte. Nendest traditsioonidest ja tavadest kinnipidamine, nii kurb kui see ka ei ole, nõuab teatud konservatiivsust. Nendel inimestel on oma põhimõtted, nii loovad kui ka ruineerivad, nendega annab läbi rääkida ja saavutada mingi kompromiss. Ka nende hulgas on nii ideelisi parteilasi kui ka näiteks põhimõttelagedaid ülejooksikuid.
Kuid kui luuakse mingi uus poliitiline projekt, milles peaaegu puuduvad uued tegelased ja värsked ideed, kui see jõud koosnebki ainult oma põhimõtteid ja kaaslasi reetnud, erakondi hüljanud, kinga saanud, ebaõnnestunud, äris läbikukkunud, ennast kompromiteerinud hübriidmaailmavaatega intrigaanidest, siis tegemist oleks nagu Euroopa kriminaalide, seikslusteotsijate ja jätiste invasiooniga Ameerikasse: nad hakkavad seal kohe tegelema põlisrahva hävitamise, marodöörluse, orjade sisseveo ja muude koledate asjadega. Ja ainult läbi mitme põlvkonna moodustub seal uus rahvas.
Töönädala viimastel päevadel toimus Eestis kaks sündmust, mis näitavad seda, et Metsiku Lääne staadium võib retsidiivina korduda ka Eestis. Koomilisele uudisele, et Eesti 200 juht Kristina Kallas sai käsipalliliidu presidendiks, järgnes samal päeval tõsine – selle partei juht algatab rahva allkirjade kogumise, et teha riigikogule ettepaneku käivitada erakorraliste valimiste ellukutsumise protsess. Kallase sõnul olevat Eesti poliitiline süsteem kinni jooksnud ning töövõimetuks on muutunud nii parlament kui ka valitsus.
Tegelikult on siin mängus alalhoiuinstinkt: ahju peal riigi toel lebotanud Eesti 200 isegi meie sotsfirmade politiseeritust ja kallutatust arvestades ebanormaalselt kõrge reiting lõpuks varises, nagu tikkudest ehitatud koerakuut, ja poliitheidikud ning muidumehed hakkasid mõlgutama juba eksistentsiaalseid mõtteid. Seega murda jõuga sisse parlamenti oma „populaarsuse" kestvalt sulavate jääkide seljas ja hüpata seal reformierakonnale sülle on võib-olla kahesajatajate jaoks elu viimane võimalus, nagu Trogneux prints Macroni jaoks.
See, millest on „uus poliitiline jõud" alustanud, oleks ikka kõigi loodusseaduste järgi iga normaalse erakonna õudne lõpp: vaidlus kunstnikega nime pärast ehk ärandamine kohe alguses; nimi ise, mis assotsieerub laibaveoga Venemaal; Kristina Kallase avaldus selle kohta, et Krimmi sündmused olid Narva venelaste jaoks positiivsed sest tõstsid nende enesehinnangut; tema avaldus selle kohta, et eestlastele jäägu kannel ja pastlad… Aga kuna meil kasvas valitseva erakonna populaarsus hinnakasvuga samas rütmis, jääb kaks võimalust: kas tulemused on võltsitud või siis rahvas lõplikult orjastatud. Loodame siiski esimest.
Nädala lõpus alanud sotside pulmatants niigi paljukannatanud Isamaa ümber on meie rahvusriigi pooldajate jaoks alandav. Kusjuures solvav mitte lähenemiskatsete endi pärast, vaid sellepärast, et Isamaa maine ongi paraku viimasel ajal selline, et ei ole välistatud sotside jaoks positiivne tulemus. See on masendav, kui meie mainekale isamaalasele Helir-Valdor Seederile üritab külge lüüa Odinetsi taoline tegelane, mis on juba täiesti loomuvastane.
Peretraditsioone ja lapsi kaitsnud (vähemalt Riina Solmani rahvustikuministrina oleku ajal) erakond peaks ühtäkki panema leivad geiseksi apologeetidega ühte kappi, kust viimased on suhteliselt hiljuti välja tulnud. Eesti põhiseaduse preambuli kaitsjad on kutsutud massimmigratsiooni ja multikulti bakhanaalile, kus isamaa on pandud peolauale kõhuli alasti, suhu topitud avokaado ja mujale paabulinnu sulg. Et Eesti lastele oleksid tagatud nokulaule laulvad tädid lasteaias ja LGBT tunnid koolis. Et Eesti kodudes oleksid praidijatele aastaringselt avatud uste päevad.
Alles sai Isamaa lahti homoseksuaalsest Trooja hobusest, visates välja eelviimast parempoolset Eesti erakonda seestpoolt lagastada üritanud baklažanivärvi prokuröridest. Ja nüüd on tekkinud austav võimalus astuda vihma alt vikerkaarevärvilise räästa alla. Teha oma tõekspidamistest plats puhtaks.
Meil on ikka nähtud ennastunustavalt luiskavaid erakonnajuhte, kuid SDE on leidnud lõpuks endale mingi erilise tipu Lauri Läänemetsa näol, keda eristab Karl Friedrich Hieronymus von Münchhausenist väid konarlik jutt ja huumorimeele puudumine, Jevgeni Ossinovskist ja Indrek Saarest aga igasuguse karisma puudumine. Mina aga oma professionaalse kretinismi tõttu ajan nüüd kogu aeg segamini Lauri Läänemetsa ja Lauri Laatsi, mis ärritab, aga see on juba mu enda probleem… Postimees kirjutab oma 4. juunil avaldatud loos „Lauri Läänemets: ei tohi lasta tekkida valitsusel, mille ministrid võivad NATO liikmeid solvata" lausa järgmist: „Läänemets tõi välja, et sotsidel ja Isamaal on ühine arusaam ka selles, et lastetoetusi tuleb tõsta ning avaldas lootust, et sellega tuleb kaasa ka Reformierakond."
Aga alles ju võtsid sotsid oma allkirjad ka Isamaa poolt toetatud lastetoetuste eelnõult tagasi. Alguses oli „ühine arusaam", siis see järsku kadus ja nüüd jälle tekkis. Nii et kui te kuulete, et sotsid armastavad lapsi, siis enne nende uskumist mõelge korralikult, mida täpselt nad silmas peavad.
Segased ajad on alati toonud kaasa ka igasuguste poolunustatud hämarate tegelaste pinnale tagasikerkimist. Ennast selgeltnägijaks ja nõiaks pidav Marilyn Kerro ütles TV3-le: kaardid näitasid, et Ukrainat tabab kuue kuu jooksul kõrge riigipea kaotus: "Näitab mingisuguse riigipea surma. See ei pruugi olla president, see võib olla ka väga lähedane, väga kõrge riigipea."
Kindlasti võib elusatele inimestele eesrindlikus e-riigis kaartidel surma ennustades teenida verist raha ja jõuda oma rituaalkontoriga konkurentidest ette. Aga Kerro ei erine siin meie rohketest sõjandusspetsialistidest, kes juba üle kolme kuud peksavad segast peavooluväljaannetes. Sama süüdimatu jutt ja laest võetud prognoosid. Jääb nüüd veel küsida Ilona Kaldre arvamust, ja siis võib kogu kahanev eestlaskond kolida ruumidesse Paldiski maanteel, jättes ülejäänud Eesti sissesõitnutele, kelle vajadused on ju tähtsamad, kui sallimatute valgete eestlaste omad.
Kui Kerro ja muud pendliväristajad arvestavad põhiliselt TV3 vaatajatest tehnilisest progressist puutumata koopaintellektiga inimeste ja muude soodaneelajate ja mudijatega, siis ennast haritlasteks pidavad inimesed vaatavad rohkem endistest parteisekretäridest arvamusliidrite ja meie haritud presidendi keskharidusega nõunikest endiste KGB tegelaste poole. Võtame näiteks sõna „värdjad" teistele väljenditele eelistava kirjaniku: tema postituse sotsmeedias korjas raipefaagide kombel üles ja avaldas Delfi, pannes pealkirjaks „Kirjanik Rein Raud: Kremli huve jagavad poliitikud üritavad Eesti valitsust üle võtta". Tavaline asi: paljud seda tasulist pläma lugema niikuinii ei hakka, aga pealkiri jääb ju meelde.
Võib-olla on see ajaloolisest süüst tekkinud komplekside väljaelamine: kui näiteks Marju Lauristinil pole kunagi olnud häbi tema eellaste kukutatud Eesti Vabariigi ja selle tagajärjel kümnete tuhandete tapetud ja küüditatud eestlaste pärast ja ta ikka jagab hinnanguid ja näpunäiteid, üritades mängida rahvuse aksakalli, siis Rein Rauda kui loomingulist natuuri võivad ikka piinata mineviku varjud, kui tema vanaisa koos teiste Paul Kuusbergi taoliste karistupataljonlastega mööda metsi Eesti metsavendi ja talumehi lõikus, küttis ja põletas.
Sealt ka päritud primitiivne punane skaala: kes pole nõukogude valitsuse poolt, on natsionalistist rahvavaenlane ja tuleb seina äärde panna, hüüdes hosiannat Stalinile. „Peaminister Kaja Kallas on andnud palju suurepäraseid intervjuusid, mis selgitavad maailmale geopoliitilist olukorda," kirjutab Raud.
Selge. Kaja Kallas selgitas maailmale geopoliitist olukorda. Selleks me teda toidamegi. Härra kirjanik on sillas.
Valitsuse vahetusega kaasnebki alati suure hulga endiste ja praeguste vilepuhujate, kohvipaksul ennustajate, punavanaisade eest tasujate, seksuaalhälvikute, poliitprostituutide ja lihtsalt kasuahnete lollide pärmitaigna moodi kerkimine ja kaane pealt löömine.
Vaadaku, et selle olluse all Eesti rahvas ei lämbu. Sest teised teid toitma küll ei hakka, teistel on endalgi äraandjaid ja kohtlaseid ammu üle ääre ning multikulti nisa otsas nagu roosa kasvaja.