Eurovoliniku Kadri Simsoni ja riigikogulaste vaktsineerimine? James Gillray gravüür. Wikimedia Commons.

Nii et kui meie valge laev peaks hakkama uppuma, lahkuvad Jaroslav Hašekit tsiteerides “rasvast läikivate lõustadega” kaptenid esimestena: päästepaatidesse tõttavad meie valitsuse ja ministeeriumide komissarid, mauserid käes, ja peletavad paukudega eemale eesti naised, vanad, väetid ja lapsed, kirjutab Ivan Makarov.

Euroopa Liidu usaldusväärsus on kõigi selle ametnike, eurosaadikute ja muude kruvide teha. Kui mõelda Yana Toomile, siis näeb europarlament välja nagu üks Assadi ja Putini pooldajate poolt läbiussitanud organ. Kuid Eesti seisukohalt mitte vähem tähtis on see, et Toom esindab korrumpeerunud keskerakonda, kel on jällegi leping Jedinaja Rossijaga, nii et kõik paistab loogiline. Neid seoseid tõdedes hakkadki mõtlema, et kes kõik seal siis teostavad ELi kõrgemat võimu, mis üritab allutada meid kogu meie eluga oma poolt kehtestatud seadustele? Sest oma putiniste, korruptante ja kriminaale me vähemalt teame, aga ju siis esindavad sarnase taustaga isikud ka teisi Euroopa Liidu liikmesmaid, nii et asi võib ju olla ikka päris mäda.

Nüüd siis nägime end väljaspool järjekorda vaktsineerimas ka Euroopa Komisjoni energeetikavolinikku von der Leyeni komisjonis Kadri Simsonit. Õhtuleht avaldas 7. aprillil loo „Kuidas valitsus Kadri Simsoni eliitvaktsineerima slikerdas: riigi juhtimisega pole tal mingit pistmist, aga süsti sai ikkagi!“ Nils Niitra kirjutab: „Teisipäeval rääkis „Aktuaalse kaamera“ uudislõik riigikogulaste vaktsineerimisest ja seejuures sattus Kadri Simson kaadrisse sellise enesestmõistetavusega, et väga vähestel tuli pähe küsimus – ta pole ju riigikogulane ega isegi mitte Eesti valitsuse liige, mida tema seal teeb?“ 

Vaevalt von der Leyen ise teab, et tema nooremapoolne ja pealtnäha terve nagu härg ametnikust abiline trügis defitsiitse vaktsiini järjekorras potentsiaalsetest ohvritest ettepoole, lükates väeteid vanureid kõrvale oma võimsate puusadega, torgates eesliini töötajaid plekist küünarnukkidega ja litsudes laiaks diabeetikute, hüpertoonikute ja teiste riskirühmlaste õigust elule seatinataldadega. See ongi meie keskerakonna nägu, seega ka seadusandliku võimu nägu – korruptantide juht, pooli salaja ja vaktsiine hoolega valiv Jüri Ratas taob ju spiikrihaamriga oma alamatest viimsegi südametunnistuse minema.

Kõik on loogiline: veel 2017. aastal nõudsid opositsioonisaadikud aru majandusminister Kadri Simsoni seakasvatajast elukaaslase Teet Soormi ettevõttele toetuse eraldamisest, siis oli veel romantiline lugu Dubais jne. Asi on siiski mitte niivõrd nendes poliitikutes, kelle jaoks on korruptsioon ainuvõimalik eluviis ja keskkond, nagu heeringa jaoks merevesi, vaid valijatest, kes aina uuesti valivad amoraalseid tegelasi tagasi võimu sisse, sest kus tollane arupärimuse esitaja Andres Herkel nüüd on, aga Simson on nüüd lausa eurokomisjoni energiavolinik ja härra Soormil oleks vist õige aeg liikuda põllumajandusest kuhugi energeetikasse.

Pärast keskerakondlaste vaktsineerimist vanurite arvelt peaksid selle erakonna viimased endast lugupidavad liikmed jõugust välja astuma ja valijad partei toetamisest loobuma, kuigi võib-olla just need eakad valijad, kelle vaktsiinidoosid rebis neil käest Priske, Simson või siis ebaterviseminister Kiik, et see ettetrügijatele üle anda, sügiseni ehk ei elagi. Isegi rahvastepallis igaühel on üks elu, ja kelle elud siis võtsid endale need soojal kohal istuvad tegelased?

Eestis on nüüdseks koroonaviirusesse surnud juba üle tuhande inimese. Mõne elu oleks võinud päästa õigeaegselt süstitud vaktsiin, kuid see anti välja parteijärjekorra alusel, nagu omal ajal jagati ülidefitsiitseid banaane ja autoostu lube. Simson on nagu Moskvas 9. mail toimuva võidupäeva paraadi kangelane, sest kõik sellest osalejad, eranditult terved noored inimesed, saavad Sputnik V süsti väljaspool järjekorda, samas kui lihtinimesed provintsides arendavad kirstude tööstust.

Riiklikus vaktsineerimisprogrammis on täpselt paika pandud vaktsineerimise eesmärgid: kaitsta riskirühmi, vähendada COVID-19 haigus- ja surmajuhtumeid, vähendada koormust tervishoiusüsteemile ja majandusele, milleks tuleb vaktsineerida kõigepealt riskigruppidesse kuuluvaid inimesi.

Jah, Kadri Simson kuulub riskirühma, mille nimi on keskerakond – selle partei geneetilisse koodi on sisse kirjutatud äärmiselt kõrge korruptsioonirisk. Ja EV praeguse juhtkonna teguviisi kirjeldamiseks vaktsiini jagamisel jääb üle vaid jälle pöörduda Jaroslav Hašeki poolt kirjeldatud stseenide juurde tagasi: „Köögis valitses tavaline sõjaväeline onupojapoliitika, mille alusel jagati kõik neile, kes seisid võimulolevale klikile lähemal. Tentsikud käisid Łupkówi mäekurus ringi rasvast läikivate lõustadega. Igal käskjalal oli kõht nagu kivi. Kirjutajate molud läikisid samuti, sanitarid õhkusid rahulolust…“ Nii et kui meie valge laev peaks hakkama uppuma, lahkuvad sellised kaptenid esimestena: päästepaatidesse tõttavad meie valitsuse ja ministeeriumide komissarid, mauserid käes, ja peletavad paukudega eemale eesti naised, vanad, väetid ja lapsed. 

See korruptsionääride täielik karistamatus muutub tasapisi juba hirmuvalitsemiseks, sest inimesi ikka hirmutab küll mõte sellest, et neid valitsevad seaduserikkujad, keda keegi ei suuda ohjeldada. Inimesed ei usalda enam kohtusüsteemi, mis annab alati õiguse ebaausale võimurile, riigikogu eetikast ja parteide „aukohtust“ rääkimata. Vihakõneseadus on küll mõneks ajaks kalevi alla pandud, aga mõni asi see võigas paber sealt alt jälle välja tõmmata ja ausatele inimestele sellega lajatada. Sest uute omakasupüüdlike seaduste loomine on korruptsioonierakondade liitu tegevusse lausa programmeeritud, sellest kirjutas veel Publius (Gaius) Cornelius Tacitus: „Mida rohkem on riigis korruptsiooni, seda rohkem on riigis seadusi.“ 

Meeleavaldused on demokraatliku ühiskonna liikmete üks põhiõigusi, Venemaal ja Valgevenes surutakse need jõhkra jõuga maha ja meie poliitikud avaldavad sel puhul õigustatud nördimust, kuid annavad põhjuse nimetada seda solidaarsust krokodillipisarate valamiseks: meie politsei tõkestab nüüd riigikogu ees toimuvaid ja politsei jõukasutuse volituste laiendamise vastu suunatud meeleavaldusi. Meie maailma rahumeelseimate meeleavaldajate isamaa pealinnas asuv Lossi plats piirati traataiaga ja politsei ei luba seal koguneda rohkem kui kümnel inimesel. Kodanikud, kel on niigi võetud nende õigus valida endale president, hääletada referendumil ja lüüa poliitilistes protsessides kaasa ka valimiste vahele jääval ajal, ei tohi avaldada oma arvamust – jah, nende kogunemine ei ole minugi arvates pandeemia ajal mõistlik, kuid kuna nad on juba nii palju näinud maskita koos inimestega poseerivat, suusatavat ja maailma koroonakoldeid väisavat Kersti Kaljulaidi, siis mis õigusega nõutakse teistelt inimestelt seda, millest lausa demonstratiivselt ei peeta kinni ladvikus?

Norra peaminister Erna Solberg rikkus veebruaris pandeemiast tingitud distantseerumise reegleid ja sai 20 000 Norra krooni trahvi, millest teatas Norra politsei peadirektor Ole Sæverud isiklikult. Kas K. Kaljulaidile on tehtud protokoll selle eest, et ta oli Tartu maratonil maskita, poseerides nii telekaamera ees ja ohustades ümbritsevaid inimesi? 

Ja see ametnik võtab veel endale õiguse kritiseerida eelmise valitsuse koroonapoliitikat – valitsuse, mille lõhkumist soodustas ta just pandeemia tõusu ajal. Poliitilise võimu abilised sotsfirmad raporteerivad kogu aeg Eestit maailma koroonapesa seisundini viinud valitseva reformierakonna aina kasvavast reitingust, mis tähendab ju mitte ainult tellimust täitvate sotsioloogide eriti musta huumorit, vaid tõenäoliselt ka seda, et salapärased küsitletud võib-olla juba tõesti kardavad oma arvamust avaldada. Meil ei saa avalikku pedofiiligi pedofiiliks nimetada ilma, et tema ei nõuaks „solvaja“ käest mitmetuhandelist mõnutasu. 

Erinevalt EV lihtkodanikest võivad poliitikud aga ajada juba täiesti ulmelist umbluud, nagu aina sagedamini juhtub isegi nii ilusa nimega erakonnas nagu seda on Isamaa, kus toimus massiline liikmete kapist väljumine. On juba täheldatud, et seoses pandeemiaga toimuvad inimeste psüühikaga igasugused protsessid, nad langevad depressiooni, näevad kolle ja Siim Valmar Kiisler pidaski Isamaa liikmeühenduse Parempoolsed üldkogul kõne teemal „Kes on eestlane?“ Ta märkis: “Oletame, et Marsilt saabub siia eksikombel kosmoselaev roheliste olenditega, kellel antennid peas. Kui nad eestistuksid, õpiksid ära eesti keele ja austaksid samu asju, oleks nad minu jaoks samasugused eestlased,” ütleb S.V. Kiisler (Eesti Ekspress, 4. aprill 2018).

Minagi nägin kord rohelist olevust, aga siis olin veel oktoobrilaps, vahetunnis rüüpasin esimest korda elus mingit kanget jooki koolivend Valera Ratškovski pakutud pudelist ja me põrkasime seejärel koridoris kokku koolidirektor Škljariga… Aga täna ongi nostalgiaks ainest küllaga, sest on vana hea kosmonautika päev, kuna just 12. aprillil 1961. aastal sooritas oma lennu esimene kosmonaut Juri Gagarin, ja seepärast on eriti uhke tunne, et just eesti poliitik andis selle juubeli künnisel lõpuks vastuse nõukogude filmiklassikasse kuuluvas „Karnevaliöös“ kõlanud lektori küsimusele „Kas Marsil on elu?“

Kuid Krimmi kogemus siiski näitas, et rohelised mehikesed antennidega ei tule siiski mitte Marsilt ja ei hakanud kohaliku keele äraõppimisega üldse vaeva nägema. Kuid kui uskuda reinkarnatsiooni, siis meie uue ufoloogi Kiisleri targas kehas ärkas uuele elule Venemaa riigiduuma üks koloriitsemaid saadikuid kommunist Vassili Šandõbin, kes ütles 26. novembril 2000. aastal NTV eetrisse läinud saates „Itogo“ järgmist: „Punane lipp ja Nõukogude Liidu vapp olid viidud Kuule. Demokraadid tahaksid alla võtta nii Kuu… kui ka Kuult. Kui töölised ja talupojad jälle võtavad lipu, siis nad võtavad taas punalipu. Ja punane lipp hakkab jälle lehvima Spasski torni seinte kohal.“ See Šandõbini etteaste sai üldrahvalikuks anekdoodiks ja loodetavasti ootab Kiisleri tiraadi sama saatus. 

Siim Valmar Kiisleri vaimne teisik Vassili Šandõbin jälgib rohelisi olendeid Marsilt, punased lipud antennidel. Foto: riigiduuma arhiiv

Kuid lihtrahva fantaasia olgu siiski patriitside omast mõõdukam. Kirjutasin hiljuti luuletuse „Veereb ratas allamäge“, mille peale reageeris üks ammu välismaale kolinud kuulus Eesti muusik, kes helistas mulle ja ütles, et ta ise küll ei julgeks sellist asja avaldada isegi välismaal mitte, kuna tal on tunne, et talle oleks juba järgmisel päeval uksele koputatud. Tegemist on muusikuga, kes esitas omal ajal suurtel lavadel oma bändiga pilalaulu „Seltsimees Gorbatshov“ ja ei kartnudki, kuigi kuulduste järgi jõudis asi ka tollase Nõukogude Liidu juhi kõrvu. Ja nüüd on selle loova isiksuse sõna siis vaba?

Kogu see Eestis sotsiaalvõrgustikes ja peavoolumeedias valitsev tsensuur ja maailmavaateline vägivald on ikka ka Eesti rahvuslik nähtus, sest selle taga on enamasti kohalikud nii koosseisulised kui ka vabatahtlikud kitujad ja pealekaebajad, nagu osaliselt ka küüditamise aegu. Ka Jaak Joalat ahistati ja keelati omal ajal mitte Moskva, vaid ENSV kultuuriministeeriumi poolt. Ivan Krõlov küll ei kartnud kirjutada oma valme tsaarivõimu ajal ja seljatas tsensuuri, meie demokraatlikul ajastul aga pelgab okupatsiooni ajal ennast hulljulgena näidanud inimene tõsimeeli teksti, kus Mesopotaamias 5. aastatuhandel eKr pottsepakedrast arendatud ratas lihtsalt veereb ja muud midagi.

Kui üritasin vastu väita, et jutt on kõigest veerevast rattast, vastati mulle, et kõik saavad ju aru, keda tegelikult pidasin silmas, ja kui seda nii tõlgendatakse, järelikult olengi süüdi. Kui laulaksin mutionust, siis võiks mind sellisel juhul kaevata kohtusse iga täisealine naine ja ka iga mees, kelle perekonnanimi on Mutt – erandiks kirjanik Mihkel Mutt, kes on ülimalt intelligentne inimene.

Kohe tuli meelde see, kuidas Soome endine siseminister Päivi Räsänen tsiteeris piiblit homoürituse kontekstis ja süüdistati Soome karistusseadustiku 11. peatüki “Sõjakuriteod ja inimsusvastased kuriteod” järgi. See kõlab nagu mingi jõhker aprillinali, nagu absurdianekdoot, aga täpselt nii sealmail tehtigi, seega teoreetiliselt pole sealmail ükski piiblitruu vaimulik väljaspool ohtu. Pole mingi ime, et ka eestlased hakkavad juba kartma oma varju ja omaenda hääle kaja, sest meil tegelevad sisuliselt stalinlike repressioonide renessansi seadustamise ettevalmistamisega pädevad juristid heasüdamliku Maris Lauriga eesotsas. Kui mõne meie peavooluväljaande töötaja on samaaegselt ka välismaiste sotsiaalvõrgustike palgaline emissar ja ettekandja, siis pole mingi ime, et tema enda ja tema tööandjate kohalikud oponendid blokeeritakse umbkeelsete Ameerika robotite poolt. 

Hea küll, erameedia on isemajandav ja seega müüdav, aga õige riik oleks juba loonud korra majja oma äärmiselt kolletunud ja parteistunud televisioonis. Kuid mida võib loota riigilt, mis premeerib Ita Everit tema suurjuubeli puhul tuhande euroga – täpselt üks euro iga koroonasse surnud eestlase kohta? Mõelda vaid, missuguseks tele-Kroonikaks on muutunud riigitelevisioon, kus bulvarimeedia Surematu Kaštšei Anu Saagim seletab ja kilkab nagu Inimsööja Ellotška, kellest Ilf ja Petrov kirjutasid järgmist: „William Shakespeare’i sõnavara moodustab uurijate arvestuse järgi 12 000 sõna. Inimsööjate suguharu Mumbo-Jumbo neegri sõnavara koosneb 300 sõnast. Ellotška Štšukina sai hõlpsasti läbi kolmekümne sõnaga.“ 

Roolijoodik Peeter Oja laulis riigiteles pärast vahelejäämist „Ma võtsin džinni“ ja roolijoodik Maire Aunaste kutsutakse oma nullilähedase ühiskondliku tähendusega patukahetsuse nutulaulu esitama Ringvaatesse. Milline hüperkolkalik provintsiaalsus, kuigi tegemist on ju Eesti rahvusliku avalik-õigusliku ETVga! Mille üheks eetri püsikundeks on saanud ka lapsi lasteaias lauluga nokusid näitama ärgitanud Rita Holm, kes esineb küll Pealtnägijas, küll räägib surnuks lõviosa hügieenilise nimega saatest „Suud puhtaks“. 

Kelleks üldse peetakse eesti televaatajaid? Joonistus: Mikola Vorontsov

Ja isegi OP kultuurisaade selle sümpaatse ja professionaalse ajakirjaniku Margit Kilumetsa ning armsa, kuigi kohati mõnevõrra lohaka jutuvadaga Margus Taboriga eesotsas kostitas sel neljapäeval mingi netiteatriga, millel (nagu öeldi saates endas) „on võib-olla 20 vaatajat maailmas“ ja mille „loomingu“ näidatud lõik meenutas jällegi 12 toolis kirjeldatud Kolumbuse teatri etendust: „Kustus valgus ja publik hakkas jalgu trampima. Ta trampis niikaua, kuni lavalt kostis Podkolessini hääl: „Kodanikud! Ärge ärrituge! Valgus kustus tegevuse käigus. Seda nõuab lavakujundus.“ Publik alistus. Valgust ei tulnud pildi lõpuni. Pilkases pimeduses põrisesid trammid. Laternatega sammus mööda salk sõjaväelasi hotelli uksehoidjate vormis. Pärast, nähtavasti kaamelil, sõitis ette Kotškarjov. Kõige selle üle võis otsustada pimeduses toimunud dialoogide põhjal.“

Olgu tegemist kasvõi kirikuteemaga – ikka kustutatakse niigi hädine valgus laval: Vaiksel nädalal eetris olnud OP võõrustas Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi – kõigi võimalike vaimuliukest külaliste hulgast valiti ikka üks ja seesama skandaalne esineja. Nagu oleks veel vähe seksuaalvähemuste üritust propageerivast Ringvaatest. 

Loll saab peksa ka kirikus, aga kauaks kirikuidki veel. Elame ajal, kui valge asendatakse mustaga, terve mõistus marksismiga, liha vakladega, Luts Kivirähaga, esseed essuga ja Urmas Ott Eva Essega.