Maaleht hülgas aastavahetusel sead-pullid-kaalikad ja hakkas Parise ja Kiisleri ametivennaks. Üleüldse on meedia võtnud kasutusele kollase ajakirjanduse äraproovitud võtted ka siis, kui kirjutatakse poliitikast ja kultuurist, ning see on üks jätkuva provintsistumise tundemärkidest, kirjutab maamees Ivan Makarov.
„Kõige võõramad on need võõramaalased, kes elavad meie seas" – Robert Louis Stevenson
On saabunud uus aasta ja paljud toimetused raiusid edetabelitesse möödunud aasta sündmused ja tegelased. Just sellistel päevadel hakkad eriti hindama meie elu digitaliseerimist, sest mõttetutele subjektiivsetele nimekirjadele, milledesse ei viitsi keegi süüvida, ei raisata enam metsa ja trükivärvi.
Alanud aasta tõotab Eestile minu arvates kolme kõige olulisemat võitu: ohjeldatakse pandeemia, Tallinn muutub Kuldhordile andamit maksvast vürstiriigist taas Eesti Vabariigi pealinnaks ja Kardiorust kolib välja Kersti Kaljulaid. Inimestele nii palju kannatusi ja majandusele nõnda suurt kahju tekitanud koroonaviirusest jagusaamises on meil kõigil mängida oma roll, nagu ka kohalikul valimisel, kus ei pea hääletama nende poolt, kes ei tahtnud lubada rahvahääletust. Austagem siis nende soovi nende endi puhul. Ja kuigi sellel aastal toimuvad taas mitte presidendivalimised, vaid presidendi määramine, tahaks siiski loota, et enam ei satu sellele ametikohale ühiskonda ja eesti rahvast järjepidevalt lõhestav eurostruktuurides väljakoolitatud aktivist.
Sest ka destruktiivne opositsioon saab aru, et hetkeks, kui ta loodab tulla jälle võimule, peaks olema, kelle ja mille üle valitseda, kelle nimel rääkida rumalusi ja kelle kulul saada oma valijatest kümme korda kõrgemat palka. Seda kõike aga saab nautida ainult riigitunnustega riigis. Oma riigis.
Möödunud aasta üks nukramaid sündmusi eesti kultuuris juhtus just viimasel päeval, kui Viljandis avati Jaak Joala paroodiamälestusmärk. Eestlased ei peagi olema kursis nõukogude filmiklassikaga, aga vaadake pilti: Jaagu „skulptuur" on väga sarnane tolle blackface-episoodiga legendaarsest 1960ndate komöödiast „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused", kus viisteist arestipäeva saanud „seltsimees alkohoolik, muidusööja ja huligaan" Fedja keeratakse karistuseks tapeedi sisse, tudeng Šurik lõikab päti näo kohale ühe augu ja tuharate kohale teise, selle viimase peale küsib Fedja väriseva häälega, et mis saab edasi, kusjuures see oli minu mäletamist mööda esimene vihje nõukogude filminduses praegusele „uuele normaalsusele". Nii et Viljandis püstitati mälestusmärk Fedjale.
Mõnevõrra kurb on ka see, et Maaleht hakkas käituma Kiire moodi, ainult et vastupidises suunas: kui Kiir viskas pressraua nurka ja hakkas Tootsi ametivennaks ehk põllumeheks, siis Maaleht hülgas sead-pullid-kaalikad ja hakkas Parise ja Kiisleri ametivennaks. Maalehe digitoimetaja Mari Kartau avaldas loo sellest, et sooline kuuluvus tuleks Eestis juriidiliselt ära kaotada, ja 31. detsembril asetas Maaleht end pealekauba ühte ritta Stolitsaga: kui pealinna munitsipaalparteileht tähistas eesti jõulude aegu 9. maid ja avaldas paberil pronkssõduri pildi ehk soovis eestlastele „Happy Xmas, war is not ower", siis maainimestele mõeldud eesti leht rikkus oma heausksete lugejate tuju läänelikumal viisil – nagu filmis Üksinda kodus: „Merry Christmas, ya filthy animal! And Happy New Year!". „Uusaastaõnnitluse" pealkiri on „Nagu sahmakas jääkülma vett: välismaalt vaataja märkab Eesti elus radikaalseid muutusi" ning selles kirjutatakse Eestist ja eestlastest üsna pahatahtlikult.
Kõigepealt pööraksin tähelepanu, kuidas on see lugu tag'idega sildistatud-indekseeritud: võtmesõnade hulgas on „natsism" ja „vargus". See käis siis isamaa kohta. Nii et kui autor kirjutaks loo näiteks oma lihasest emast, võib juba ette kujutada, kuidas ta selle väljapakkumiseks märgistaks.
Selle paskvilli võib iga soovija ise läbi lugeda, see koosnes kahe välisriikides elava tegelase väidetest, peaarvajaks João Lopes Marques. Uurisin asja ja sain teada, et tegemist on portugallasega, kes on elanud üle kümne aasta Eestis, siin peregi loonud, siis lahutanud ja kolinud tagasi sünnimaale. Ta on avaldanud siin mõned Eestist rääkivad raamatud, mis ei ole küll kirjutatud eesti keeles, vaid tõlgitud eesti keelde. Ehk võõras mees nägi Eestit läbi võõramaise keeleprisma.
Üritades olla Eesti elu arvustaja tõlkide abil, ei leidnud ta kolumnistina eestlaste üksmeelset heakskiitu ja sellest solvununa leidis, et eestlased suhtuvad välismaalastesse halvasti. "Tundsin, et olen kaasatud mingisugusesse rahvuslikku eneserahuldamisse, milles ma ei tahtnud osaleda," väidab portugallane, ja kuigi keegi ei olegi teda sundinud kirjutama eestlastest, ühes on tal siiski tuline õigus: temal ei ole õnneks tõesti mitte midagi pistmist siinsete inimeste rahvuslikkusega. Tutvusin tema Age Viira poolt eesti keelde tõlgitud kolumniga „Olgem valvel – sirgumas on uus põlvkond segaverelisi eestlasi!", kus mees rõõmustab selle üle, et „hõimukeskne mõtlemine enam ei toimi" ja kritiseerib „isamaalist haritlaskonda", pajatab rahvusriigi hääbumisest jne. See meenutab Nikolai Mikluhho-Maklai asumist ürgsuguharude sekka, kui ta ise veel ei mõistnud paapuate keelt, kuid kasutades tõlgi abi uuris ja kirjeldas nende elu.
Maaleht kirjutab: „Siis aga muutus Lopes Marquesi arvamus Eestist oluliselt – teda rünnati ühes Viljandi baaris noaga. See juhtus öösel vastu 24. veebruari 2014, Eesti iseseisvuse aastapäeval. "Olin šokeeritud. Baarimees isegi varastas mu telefoni, et ma ei saaks politseisse helistada ja ennast kaitsta. Mul õnnestus see tagasi saada ja numbril 112 vastati mulle: vabandust, me ei räägi inglise keelt."
Moraalsest majakast välismaalane seob nõndaviisi Eesti iseseisvuse päevaga enda väidetavat ründamist ja telefoni väidetavat varastamist, nagu oleksid need põhjus ja tagajärg. Kuid kui vaadata lääne filme, baarid ongi need põhilised kohad, kus juuakse, ülbitsetakse, jauratakse ja toimuvad kaklused, mille kohta iga osalejapool räägib järgmistele põlvedele risti vastupidiseid versioone. Seepärast ei käigi seal reeglina perekonnainimesed.
Aga kõige tähelepanuväärsem on Lopes Marquesi solvunud väide, et telefonil 112 ei räägitud temaga tookord inglise keeles. Aga miks ta siis ei suhelnud kohe portugali keeles? Kuidas võib nõnda alavääristada oma emakeelt, arvates, et eestlased on kohustatud suhtlema inglise keeles ja samas ei ole kohustatud seda tegema portugali keeles, kõnelejate arvult maailma kuuendas keeles? Ja kas tõesti siin aastaid elanud ja kohalikku elu arvustanud kirjamees ei osanud telefonis siduda viit-kuut ülilihtsat sõna kohalikus keeles (linna nimi, baari nimi ja appi, tapetakse)? Kustkohast on meile epistleid lugeval välismaalasel selline ülbus?
Muide: elades pärismaalaste seas esimesel korral umbes aasta (19.09.1871 – 22.12.1872), omandas Mikluhho-Maklai 350 kohaliku bongu keele sõna, ja kui siis oleks sealses onnis telefon, mille Alexander Graham Bell patenteeris küll veidi hiljem, ehk 1876. aastal, ja tuleks helistada Uus-Guinea kirderanniku politseisse, suudaks Maklai küll selgitada, et piper methysticum'i hoolikalt läbimälutud ja kääritatud juurest valmistatud hallutsinatsioone tekitava keu koosjoomise käigus tekkis mingi tüli ja teda rünnatakse inimluust tehtud noaga.
Endiste koloniaalriikide esindajatega on see häda, et neid küll väidetavasti piinab ajalooline süütunne, sest nad on tõesti teinud teistele rahvastele väga palju kurja, kuid vallutajate ja rõhujate instinkt elab nendes ikka põlvest põlve ja väljendub selles, et kiputakse mõistma kohut teiste riikide rahvaste üle – eeskätt nende üle, kel polnud kolooniaid: just selliseid ohmusid õpetama ja noomima. Ajalooliselt on Portugali enda elanikkond olnud ülimalt homogeenne, eriti pärast mauride ja juutide pagendamist (suurem osa juute kihutati Portugalist välja 15. sajandi lõpus), ja alles 1990ndatest alates hakkas immigrantide osakaal rahvastikus suurenema. Siiski moodustavad portugallased üle 90% elanikest (võrdleme nüüd eestlaste osakaaluga praeguses Eestis). Kuidas peaks peaaegu et monorahvuselises riigis elavate portugallaste kogemus ekstrapoleeruma Eesti oludele?
Lapsena lugesin ma päris palju erinevate maade kirjanike põnevaid raamatuid, nende hulgas ka Henry Rider Haggardi „Kuningas Saalomoni kaevandused", kust jäid meelde ka sellised read: „Kord saabus sinna portugallane, keda oli saatnud vaid metissist teener. Peab ütlema, et ma tunnen vägagi hästi portugallasi Delagoa'st – maamunal pole hullemaid saatanaid, kes rasvuvad oma orjade vere ja kannatuste kulul" (originaalis: …when one day a Portugee arrived with a single companion – a half-breed. Now I know your low-class Delagoa Portugee well. There is no greater devil unhung in a general way, battening as he does upon human agony and flesh in the shape of slaves.) Nii et põlvitagu aga oma esiisade orjade järeltulijate ees, meil siin aga on päevakajalisemaidki suure lähinaabri poolt tekitatud lõimumisprobleeme, kui seda on meele järgi olemine neile, kes jälgivad meid kahtleva pilguga tuhandete miilide kauguselt ja väidavad lõppeva aasta viimasel päeval meie poliitpõllumajanduslehe veergudel, et Eestis käib lausa mingi kodusõda. Mind näiteks absoluutselt ei koti mingi „lendava portugallase" poolt pealesurutav arvamus EKREst, nagu ka see, kuidas toimetavad nende endi kodumaal Portugali põhierakonnad – Partido Socialista ja Partido Social Demokrata, ehk PSD. Mingu neil kõigil hästi.
Muide, üldtuntud portugallaste iseärasustest hoiatavad meid turistidele mõeldud teatmikud: portugallasi ei tohi võrrelda nendega sarnaste hispaanlastega, sest neid see valusalt riivab; ei tohi ringutada ja haigutada ühiskondlikes kohtades; ei tohi kahelda riigi ajaloolises hiilguses; ei tohi jutuajamises arutada perekonda ja iseäranis lapsi puudutavaid probleeme. Kui oleksin sattunud Portugali, ei näeks ma mitte ühtegi põhjust, miks ei peaks neid tavasid austama, ja ma kohe kindlasti ei kukuks sealses meedias kohalikke noomima ja õpetama, kuidas nad (k.a. João Lopes Marques) peaksid oma kodus elama ja käituma. Sest mõni tõlk annaks mulle selle jultunud pläma eest molligi täies vastavuses turistidele jagatavate hoiatustega.
Kui ma räägin Maalehest kui maaelule ja põllumajandusele spetsialiseerunud väljaandest, siis ei ole ma tegelikult nii naiivne ja saan suurepäraselt aru, et mingit Maalehte pole sisuliselt olemas: tegemist on ühtse EPL-EE-Delfi jne jpm organismiga, mil on küll mitu pead, aga üks aju ja mis on sarnane suure soomülkaga: millisest mülka nurgast need estofoobsed mullid ka ei tuleks, tegemist on ühe ja sama metaaniga.
Võib isegi inimlikult saada aru nn Maalehe toimetuse soovist kuidagimoodi tähistada Portugali saamist aasta alguses ELi eesistujariigiks, aga seda oleks võimalik teha ka lehe väidetava põllunduspädevuse piires: selle riigi üks mitteametlike sümboleid on näiteks unikaalne poni tõug garrano, mis on niivõrd iidne, et selle kujutisi leidub paleoliitikumiaegse Põhja-Ibeeria koopamaalingutel! Aga Portugali kolmekordse funktsiooniga imelised suurveised cachena! Aga kuulus koer portuguese podengo! Kas te teate, et sel soojal maal kasvatatakse banaanide kõrval ka suurtes kogustes põhjamaiseid mustikaid, ja et on olemas unikaalne, ainult Portugalile omane 1836. aastal õnneliku juhuse läbi aretatud pirnisort Pêra Rocha, mida eksporditakse Suurbritanniasse, Brasiiliasse (!), Prantsusmaale, Iirimaale, Venemaale, Poolasse, Hollandisse, Kanadasse ja otse loomulikult naabrite juurde ehk Hispaaniasse? Või me peaksime sellest lugema Diplomaatia ajakirjast või Viktor Vassiljevi Terviselehest?
Praegune meedia mood sülitada rahvale näkku ekstra pühade puhul on saanud alguse Kadrioru roosiaiast. On laialt levinud ka inimeste ja isegi loomeliitude äralintšimine kampaaniakorras. Alles see oligi, kui Tartu ülikooli raamatukogu endist direktorit Martin Hallikut süüdistati suguühtele ja muule sugulise iseloomuga teole sundimises, mõisteti süüdi Tartu maakohtu poolt, siis jälle õigeks Tartu ringkonnakohtu poolt, kuid ka see otsus kaevati edasi ja lõpuks sai inimene kõrgeimas kohtuinstantsis õiguse. Ehk on süütu. Nüüd kujutage ette, et pärast Tartu ringkonnakohtu otsust avaldaks Margit Adorf EPL-is kolumni „Tartu ringkonnakohus – on teil seal ehk teisigi vägistajaid ning kaitsete endasugust?" Eestis täiesti võimalik: avaldas ju ülalmainitud leht Adorfi kolumni „Kirjanike liit – on teil seal ehk teisigi pedofiile ning kaitsete endasugust?", tehes seda teadmises, et esimese kohtuinstantsi otsus Peeter Helme asjus pole lõplik, sest kaevati edasi. Teema muidugi võigas, aga seadused laienevad kõigile.
„Täna võin ma jõustunud kohtuotsusele tuginedes veelkord öelda seda, mida väitsin juba 2018. aasta augustis – ma ei ole mulle ette heidetud tegusid toime pannud. Aga see ei anna tagasi kaotatud töökohta, akadeemilist karjääri, kodulinna ega head nime. Anonüümsuse kaitsekilbi taha peituvate inimeste intriigid viisid selleni, et mulle öeldi erialasest töökohast ära isegi Austraalias," ütles Martin Hallik pressiteates.
Nii Martti Kuusiku, Aivar Mäe kui ka Martin Halliku puhul olid kõik politsei- ja kohtuinstantside hilisemad otsused kõigest järelhüüe nende inimeste üle meedias mõistetud kiirele ja raevukale oma- ehk lintšikohtule: nad on ajakirjandusliku omakohtu poolt karmilt karistatud ja seda karistust ei hüvita enam ükski ülemkohus. Inimeste karjäär ja maine said pöördumatult kannatada – kõik nad jäid ilma tööst, sõpradest ja ühiskondlikust positsioonist. Sest tegemist on peavoolumeediale vastumeelsete konservatiivsema maailmavaatega inimestega, keda võib kogu kolhoosiga lintšida.
Mõned nädalad tagasi sai ühenduse Memoriaal Karjala osakonna juht, GULAGi uurija Juri Dmitrijev Saksa-Prantsuse auhinna „Inimõiguste ja seaduse ülimuslikkuse eest". See oli küllaltki omapärane otsus, sest Dmitrijev mõisteti 2016. aastal süüdi sugulises vägivallas oma 11-aastase kasutütre kallal ja määrati 3,5 aastat vanglakaristust. 2018. aasta aprillis mõistis Petrozavodski linnakohus ta õigeks, kuid sama aasta juunis lükkas Karjala Vabariigi Ülemkohus õigeksmõistva otsuse tagasi ja Dmitrijev pandi jälle vangi. Veel sai Dmitrijev läinud aastal ka Rootsi inimõiguslaste organisatsiooni The Foundation of Anna Dahlbäck's Memorial Fund preemia (50 000 rootsi krooni). Ometi anti need preemiad inimesele, kelle kohta isegi tema advokaadid kinnitavad, et ta tegi mitme aasta jooksul väiksest lapsest 140 aktifotot „tervisepäeviku jaoks", millest mitu fotot on tunnistatud pornograafilisteks isegi sõltumatu Sotsiokultuursete Ekspertiiside Keskuse poolt (nad aitasid ka Pussy Riot'i liikmeid). Kasulaps pandi hooldekodusse. Tähelepanuväärne on see, et meie ajakirjanduslikud ja poliitilised sallivuslased ja aktivistid ei tõstnudki kisa sel teemal, et mis üldse toimub – inimõiguslastele mõeldud rahvusvahelised preemiad antakse kohtuotsusega lapsepilastajale. Sest ta on liberaalse maailmakorra vaenlase vaenlane ja seega kasulik, mis lapsest te seal üldse räägite, oleks see veel ümberkehastunud politseinik! Mingi vene laps kaugelt Venemaa põhjast, äkki oli hoopis hülgepoeg.
Juri Dmitrijevi kaitseks (tema kohtuloos esines täiesti konkreetne, reaalne ja kaitsetu 11-aastane kannatanu) astusid siiski välja paljud Venemaa tuntud inimesed, milleks oli neil kahtlemata ka õigus – nende hulgas vene intellektuaalse rocki legend, poeet ja laulja Boriss Grebenššikov ja kirjanik Boriss Akunin (Grigol Tšartišvili). Kas Margit Adorf ütleks ka nende kohta, et nad kaitsesid endasugust pedofiili? Missuguse moraalse õigusega aga solvatakse sellisel moel Eesti kirjanikke, kes ei tahtnud oma täiesti võimalik et pahelise kolleegi väljaheitmisega kiirustada, soovides ära oodata kohtuinstantside lõpliku otsuse, nagu on tsiviliseeritud ühiskonnale kohane?
Kirjanikel, nagu ka kõigil teistel inimestel, on õigus oma arvamusele, ka eriarvamusele – nõukogude ajal pidi loomingulistes liitudes (ja teisteski organisatsioonides) hääletama vastavalt parteidistsipliinile, ehk ühehäälselt, Jaak Jõerüüt peaks ju neid aegu mäletama. See, et Eesti Kirjanike Liidu eestseisus muutis oma otsust pärast tugevat välist survet, meenutab Aivar Mäe lugu, kui Rahvusooper Estonia nõukogu samuti ei tahtnud teda kohe lahti lasta, millele järgnesid solvangud meedias näiteks auväärse Arne Miku aadressil, keda nimetati 2. juuli 2020. aasta EPL-is sotsist kunstikriitiku Karin Pauluse poolt „tõeliseks klouniks". Nii et küsimus on ikkagi selles, kuidas meil koheldakse Eesti kultuuri sümboleid ja skandaalidesse vastu nende tahtmist mässitud auväärseid inimesi.
Meie ajakirjanduses on sõim asendanud argumendid. Paraku on sellised ründavad lood tavalised sama igavalt sisutühjad, nagu revolutsioonilise madruse kihutuskõne enne kirikusse tungimist: et maha vereimejad, papid ahju, ikoonid kuuluvad töölisrahvale ja hoone hobustele. Meie selliste lugude kirjutajatel on ärapanemisega alati meeletult kiire, eesti kirjakeel vaene (sellest saan isegi mina aru), laused kohmakad. Arvajad on laisad, ei erista sotsiaalmeedia postituste stiili ajakirjandusele kohasest stiilist, ei vaevuta uurima ajalugu ja toetama oma loosungeid teadlaste ja suurte kirjanike avastatud tõdedega. Parimal juhul võetakse jälle lahti juba kapsaks muutunud Oskar Lutsu raamat ja jätkuvalt pilastatakse selle tegelasi.
Ja laastamistöö on tulemuslik: ka moraalselt heal järjel kirjanikud hakkasid omavahel kisklema ja sõimama teineteist pedofiilideks, nagu tegi Sass Henno Peeter Sauteriga. Asi selle halvakõlalise sõna pillamisega hakkas meenutama Jaroslav Hašeki poolt kirjeldatud olukorda, kui vabatahtlik Marek keeldus peavahis peldikuid puhastamast ja sattus sõnavahetusse Austria keiserliku armee polkovnikuga: „Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudra lastelaulukeses." Kui keegi soovis naeruvääristada Eesti kirjanikke, nende loomeliitu ja Eesti kultuuri tervikuna, siis pangu kirja oma järjekordne töövõit. Teile kuulub hetkel sotsialistliku võistluse punane rändvimpel – nautige seda hetke, sest parandusettepanekutes koprolaaliat harrastava „presidendi" poolvenna vastu isegi teie ei saa.
Meie peavoolumeedia on kahjuks võtnud kasutusele kollase ajakirjanduse äraproovitud võtted ka siis, kui kirjutatakse poliitikast ja kultuurist, ning see on üks jätkuva provintsistumise tundemärkidest. Suurte ja kunagi auväärsete väljaannete järel kolletub ka avalik-õiguslik meedia, ja selle protsessi pinnal on erameedial riigimeediaga isegi üks pirakas kana kitkuda.
Kunagi oli mul hea ajakirjanikust ja muusikakriitikust sõber, kelle abil sai Moskvas esineda nii mõnigi vähemtuntud Eesti bänd, ilmusid artiklid isegi sotsmaade muusikaajakirjades ja üllitati isegi üleliidulise tiraažiga Eesti plaate. Meie teed läksid lahku siis, kui ta hakkas aina rohkem sattuma oma sõbra, ultrašovinisti Vladimir Žirinovski mõju alla. Pärast RIA Novostist lahkumist töötas mu kolleeg Venemaa ühes kuulsaimas paksus kõmulehes Megapolis Ekspress, kuhu vahendasin talle Eesti atraktiivsemaid uudiseid – ka näiteks Urmas Oti kohtuloo, tänu millele ongi mul nii hästi meeles, mida Urmas diagnoosis Olev Remsu puhul.
Põhiliselt rikastele mõeldud värvikireva lehe eesotsas oli mees, kes uusrikkana vihkas kogu südamest kommuniste. Tema päev oli korda läinud vaid siis, kui kommarid „end jälle täis tegid". Ükskord avaldas ta rabava pealkirjaga loo, kus oli juttu sellest, kuidas ühel endisest kommunistist kuberneril tekkis mingi arusaamatus lennujaamas ja turvamehed lükkasid ta seljaga vastu lennukit. Tolle loo pealkirjaks pani peatoimetaja „Kommunistist kuberneri peksti p…ega vastu lennukit", ehk „Губернатора-коммуниста били ж..ой о самолёт", kusjuures võtmesõna ei lühendatud.
Sama võtet kasutatakse praegu eesti meedias siis, kui on vaja naeruvääristada Eesti kultuuri, Eestit ja eestlasi – žanri pärliks võib pidada õpetaja Mari-Vivian Ellami pealkirja 23. juuni 2020. aasta EPL-is „Probleem on identiteedis, mitte geenides. Kas eestlaste geneetika oli 1990ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?" See on küll kohmakas ja vaimuvaene pealkiri, aga see-eest sisaldub selles üks tõe pähe esitatud laimav väide, mis peabki jääma aksioomina pähe kõigile, kes piirduvad pealkirja lugemisega ja ei lähe maksumüüri taha. Sellised pealkirjad meenutavad Lenini hüsteerilist „r"-i kõrahtamist: „расстрелять, расстрелять, расстрелять!"
Ma ei tea, miks nii mõnigi meie andekas inimene ei taju enam piiri, mille taga algab lausa mõistusevastane kurjus – kümme aastat tagasi kirjutas Marko Matvere oma äriühingu majandusaruandes: „Nuhkiv ajakirjanik! Soovin, et sa sureksid vähki!" Ühiskond võpatas, kuid ei saanud sümptomi tõsidusest aru. Ja 29. detsembri 2020. aasta Kroonikas ilmus intervjuu täiesti uskumatu pealkirjaga „Henrik Norman: kui koroona raviks eestlaste kadedust, siis võiks seda üks aasta veel olla". Norman peaks ju teadma, et iga päev sureb Eestis koroonasse mitu inimest, ja et lisa-aasta koroonat soovides soovib ta ka seda, et maailmas sureks piineldes veel vähemalt sama palju inimesi, kui läinud aastal: üksnes ametlikel andmetel peaaegu 2 miljonit… Need olid vaid mõned rumalad read tema intervjuu lõpust, mis ei peegelda pika loo sisu. Hea toimetaja jätaks andekat näitlejat ülimalt halvas valguses näitava ebaõnnestunud fraasi välja, pahatahtlik aga tõstis lausa pealkirjaks, nii et Normanit ei kadesta siin nüüd küll keegi. Ja nii on – meie meedia peksabki praegu Eesti inimesi peaga vastu toda lennukit. Pekstes neist välja lugupidamise iseenda vastu.
Läinud aasta pärliks pean siiski Eesti Ekspressis 16. detsembril 2020. aastal ilmunud arvustuse „Urmas Alenderi mälestusraamat on suur ja raske nagu hauaplaat". Meie peavoolumeedial on veel vajumisruumi, kuigi põhi juba paistab. Ja ma ei mõtle merepõhja, kus sinna jäänud inimestel polegi hauaplaate.
Või nagu öeldakse Vanemõe kõigest poolteist minutit kõlavas 1980. aastate laulus „Alatu lugu":
Alatu on alati omal alal tugev, alatuse meister teol on veidi vallatugi: alamakstud alatus on alusetu kuuldus – alateadvuses ju alles alatuse kultus. Alatuse kõrge tase – mingi tipp on seegi, allakäinuid alatuid meil vist ei esinegi. Uhkust tunda alust on, kui valu läheb üle: meie oma alatud on võõramaistest üle. Alandada, vallandada, kohtuasja algatada, allutada, vallutada, vaekaussi kallutada, arvestada, arvustada, valgus välja lülitada, halvendada, halvustada, lõpuks hauda sülitada.
Kirjutatud N.Liidus, kuid kehtib praegu ja jääb kehtima ka siis, kui E.Liidus keelatakse ära naisansamblid ja meeskoorid, bassid ja baritonid, „vihalaulmine", „vihavaatamine" ja „vihamõtlemine".