Marko Mihkelson. Foto Urmas Saard

Seni kuni see lugu ei ole seaduslikus korras ära klaaritud, ei saa olla minus enam ei lugupidamist ega usaldust ei reformierakonna, politsei- ja sotsiaalametnike, lastekaitse, kohtu, õiguskantsleri ega presidendi vastu. Sest kõik te olete seotud ühe häbiväärseima asjaga üldse – väikese lapse vastu sooritatud inetu teo varjamise, õigustamise ja legitimiseerimisega, kirjutab Ivan Makarov.

Eesti sai äsja erakordselt ebameeldiva õppetunni. Me oleme juba harjunud sellega, et õigusemõistmine meie demokraatlikus riigis sõltub suuresti potentsiaalse süüaluse ühiskondlikust positsioonist ja rahakotist: kahe õlle varas võib saada reaalse vanglakaristuse ja 10 miljoni vargal võib jääda õigust ülegi, igatsugu riiklikke sahkerdajaid vabastatakse igasugusest vastutusest ja premeeritakse sooja eurokohaga.

Aga see, et kurikaela poliitilistest sidemetest võib sõltuda lapse puutumatuse rikkumise jaehind – sellist asja pole siinmail veel olnud. Või vähemalt ei teadnud me sellest midagi. Ei teaks seekordki, kui üks mitmest juba aastaid seda informatsiooni vallanud ajakirjanduslikest väljaannetest ei oleks väljunud kinnimätsijate kontrolli alt.

Mõelge vaid: lapse suhtes on sooritatud äärmiselt rõve ja alatu tegu, see asi mätsiti kinni ja vaikiti maha mitme aasta jooksul, ja kui see lõpuks üldsuse ette toodi, hakkasid politrukid ja nende käsilased ründama ja ähvardama kohtuliku kättemaksuga hoopis selle avalikustajaid, lapse isa, lapse huve kaitsnud advokaati ja isegi sel teemal sõna võtnud rahvasaadikuid. Kõrgeima seadusandliku organi ehk riigikogu stenogramme tsenseeriti ja kallutatud riigitelevisioon eemaldas parlamendi istungi programmijärgse salvestuse, tehes järelvaatamise võimatuks. 

Loomulikult jättis see ringkaitse mulje, milles üheks tähtsaks niiditõmbajaks oli peaminister ise, kes teadis kõike, kuid varjas seda ka riigikogu liikmete eest, kes heauskselt kinnitasid kurikuulsa „lastefotograafi" kõige rangematele riigisaladustele ligipääsuga ametisse.

Tegemist ei ole mitte mingi erandjuhtumiga. Jääb mulje, et selline ongi (süva)riigi poliitika: julgustada lapsi seksuaalobjektidena vaatlevaid tegelasi ja karistada nende tegudele osutajaid. Näiteks naisterahvas, kes kutsus lauluga lasteaia lapsukesi üles tegelema ekshibitsionismiga ehk näitama talle ja teistele lastele ette oma suguorganeid, pressis kohtuga ähvardades tema teguviisi hukka mõistnud inimestelt suuri summasid. Kusjuures seda tehti riigi toel, sest riiklik ERR andis „nokulaulu" esitajale ju pidevalt sõna nagu „eksperdile". 

ETV „Ringvaade", mis on kogupere saade ja on eetris siis, kui lapsed tulevad koolist ja õuest koju, tegeleb juba pikemat aega igasuguste perverssuste propageerimise ja nilbuste näitamisega, võõrustab seksuaalse hälbega tegelasi, näitab geidega pornomaale. Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liige Urmas Reitelmann kvalifitseeris nõnda tegutsevaid „Ringvaate" saatejuhte sodomiitideks, aga selle tulemusena ei lahkunud mitte nilbitsejad saatest, vaid Reitelmann nõukogust.

Nüüd, nagu teatab rus.postimees, „Viie sügisese õhtu jooksul jälgivad avalik-õigusliku televisiooni vaatajad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite kehastumist transvestiitide show kuningannadeks. Seekord jõudis järjekord Jüri Muttikani." Avaldatud kuvatõmmised olid ebameeldivad.

Igasugused meie ministeeriumide poolt heakskiidetud õppevahendid tutvustavad lastele perverssuste maailma ja õpetavad pidama seda keskkonda normaalseks. Riigile hariduse saamiseks usaldatud lapsed tunnevad igal sammul riiklike institutsioonide häbematute käte puudutusi.

Kui rääkida konkreetselt Marko Mihkelsoni pildistamisskandaali kinnimätsimisest, kui riik valitseva reformierakonna näol asus mitte lapsohvri, vaid ahistaja poolele, siis tuleb meelde üks sarnane, kuid õiglasema lõpuga juhtum, mis leidis aset Venemaal, kus ühenduse Memoriaal Karjala osakonna juht, GULAGi uurija Juri Dmitrijev mõisteti 2016. aastal süüdi sugulises vägivallas oma 11-aastase kasutütre kallal ja inimõiguslane sai 3,5 aastat vanglakaristust. 2018. aasta aprillis mõistis Petrozavodski linnakohus ta õigeks, kuid sama aasta juunis lükkas Karjala Vabariigi Ülemkohus õigeksmõistva otsuse tagasi ja Dmitrijev pandi jälle vangi. Sest isegi tema advokaadid kinnitasid, et ta tegi mitme aasta jooksul väiksest lapsest 140 aktifotot „tervisepäeviku jaoks", millest mitu fotot on tunnistatud pornograafilisteks isegi sõltumatu Sotsiokultuursete Ekspertiiside Keskuse poolt (see keskus aitas näiteks Pussy Riot'i riigi poolt represseeritud liikmeid). Kasulaps pandi hooldekodusse. 

See pole veel kõik: 2020. aastal mõisteti Dmitrijevile 13 aastat vabadusekaotust ja möödunud aasta lõpus pikendati vanglasolek 15 aastani. Mees pildistas temast sõltuvat paljast last ja selline oli karistus taolise teo eest.

Kuna Venemaal oli riik huvitatud Dmitrijevi karistamisest, sest ta on tõesti Putini režiimi vastane, siis mees sai oma lapsevastaste tegude eest ka õiglase tasu. Eestis on samuti tegemist lapse suguorganite pildistamisega, kuid kuna seda tegi riigi inimene, hakkas riik teda kaitsma vahendeid valimata, rünnates vaba ajakirjandust ja saavutades selle, et täna sellest keegi ei kõssagi ning tuntud raadiosaade pandi ilmselgelt „telefoniõiguse" ja muu surve tagajärjel kinni. 

Dmitrijevi kaitseks aga alustas kampaaniat rahvusvaheline liberaalne üldsus, sest inimõiguslane on liberaalse maailmakorra vaenlase ehk Putini vaenlane ja seega kasulik. Kuhu jäid siis liberaalide jaoks tolle vene lapse õigused? Aga täpselt samasse kohta, kuhu jäid tolle meie eesti lapse õigused.

Mõelge vaid: oma kasulapsest kümneid pornofotosid teinud meest autasustati seda fakti teades Saksa-Prantsuse auhinnaga „Inimõiguste ja seaduse ülimuslikkuse eest", millele lisandus Rootsi inimõiguslaste organisatsiooni The Foundation of Anna Dahlbäck's Memorial Fund preemia. Ehk kannatanud laps toodi euroväärtustele ohvriks. Kas me peaksime siis usaldama neid organisatsioone? Millega nad üldse tegelevad inimõiguste kaitsmise sirmi all? 

Kas pole siis võigas, õõvastav, jäle? Keegi ütleb – teadagi, Venemaa õigusemõistmine. Jah, illusioone siin pole, aga faktid jäävad faktideks ja neid tunnistab ka süüdimõistetu ise. Mitte kogu Venemaa kohtusüsteem ei tegele eranditult poliitiliste figuuride protsessidega. Apoliitiline kuritegevus on seal vohamas ja sellega ka võideldakse. 

Miks me mõtleme, et meie ühiskonnale antud lasteahistaja karistamatuse õppetund ei avalda muljet vähem tähtsatele ahistajaele? Nagu teada, on pedofiilia ravimatu, pedofiili võib peatada ainult teadmine karistuse vältimatusest. Seega mida suurem on teoreetiline võimalus pääseda karistusest, seda suurem on oht lastele. 

Marko Mihkelsoni puhtakspesemine kaaspoliitikute ja meedia poolt, tema reanimeerimine ühiskonnategelasena ei õnnestu, sest inimesteni on lõpuks jõudnud faktid. Ainuvõimalik tee on Mihkelsoni kahetsemine, talle määratud õiglane (reaalne) karistus, selle ärakandmine ja pikk rehabilitatsiooni periood. Kui aga seda ei toimu, siis mitte kellegi lapsed ei ole Eestis enam kaitstud ja inimesed hakkavad neid kaitsma ise. Ja mõistma ise ka kohut. Mina ise teeksin seda kõhklemata. 

Mõned päevad tagasi lõppes Kostromas lugu, mis oli äravahetamiseni sarnane ühe meie Eesti spordis juhtunud looga. Kohaliku jalgpalli naiskonna treener sai 5 aastat 6 kuud vabadusekaotust range režiimiga koloonias selle eest, et aastaid ahistas seksuaalselt kolme ja korduvalt vägistas ühte alaealist jalgpallineiut, väites kohtus, et see oli armastus. Meie siinne Hulio-Getulio Nõmme Kaljust on aga endiselt vabaduses.

Jakuutias sai novembri alguses 18 aastat range režiimiga kolooniat 50-aastane mees, kes ahistas ja vägistas korduvalt oma 9- ja 13-aastasi tütreid, tekitades ühele nendest raskeid kehavigastusi. Mehe nime ei avalikustata, et tema üle ei mõistetaks rahvakohut enne vanglasse saatmist. Ise ta eitas oma tegusid.

Saagem aru, et olukord on tõsine, kui isegi agressiivsel fašistlikul Venemaal on ahistatud lastel rohkem lootust õiglusele ja kaitsele, kui demokraatlikus Eestis. Nagu kirjutas Virumaa Teataja peatoimetaja Eva Samolberg-Palmi, „Õigust võib mõista vaid kohus, kuid Mihkelsoni skandaali puhul on fakt, millest ei saa mööda vaadata – see on tõsiasi, et tema telefonis olid pildid paljast lapsest. Paljast lapsest, kellele Mihkelson ei ole bioloogiline isa. Siin tegelikult peakski see teema lõppema. Väikeste laste vanematel on telefonid pilgeni täis pilte lapsest. Siinkohal tean öelda, et ka paljast last saab pildistada nii, et mitte midagi ei jää näha. See on lugupidamine oma lapse suhtes. Pilt lapsest vannis? Vabalt, sest alakeha on ju seebivahuses vees. Pilt lapsest rannas? Jah, aga mitte suguelunditest."

Seni kuni see lugu ei ole seaduslikus korras ära klaaritud, ei saa olla minus enam ei lugupidamist ega usaldust ei reformierakonna, politsei- ja sotsiaalametnike, lastekaitse, kohtu, õiguskantsleri ega presidendi vastu. Sest kõik te olete seotud ühe häbiväärseima asjaga üldse – väikese lapse vastu sooritatud inetu teo varjamise, õigustamise ja legitimiseerimisega.

Kas teieni ikka ei ole veel jõudnud, mis rolli te selles loos tegelikult mängite? Üritage nüüd ennast puhtaks pesta.