Pildil: sotsioloogia, ehk taome mõõgad atradeks ja mõõnad tõusudeks (opengaz.ru)

Hiljuti poetas sotsioloog Kivirähk plaanitavast rahvahääletuse küsimustest, et ei tea, kas nutta või naerda. Nende aastate tulemused, mil sotsioloogitseti nõukogude võimu all, ajasid eestlased pigem nutma, aga rippumatus Eestis ikka ja ainult naerma. Kusjuures venelased naersid nii enne kui ka pärast nõukogude aega, sest Venemaal on juba rahvatarkuse staatuse saavutanud ütlus: sotsioloogia on kõige täpsem teadus üldse – palju maksad, sama palju ka saad, kirjutab Ivan Makarov.

„Ta pole leninlane, pole kommunist – ta on natsionalist, juhi kohale roninud vaenlane“ Nikita Hruštšhov Azerbaidžani NSV Ülemnõukogu Presiidiumi endisest esimehest, rahvakirjanikust Mirza Ibrahimovist. 1959. aasta.

Üks praeguse Eesti probleeme näib olevat libaautoriteetide rohkus. Ja nagu neid veel vähe oleks, toodetakse juurde ka nende kloone: näiteks antakse mõnele tankistile roosiaias pihku tekstiga paber ja siis hakatakse seda igal pool tsiteerima ja viitama: et näe, ta ütles, et enne kui jääb erinevate aafriklastega kolm korda käima peale ja tõmbab siit nah…, tahaks ta saada presidendiks või neurokirurgiks, aga keskealised valged eesti mehed ei lase sellel plaanil ilma vastavat haridus omamata teostuda. 

Kui meil trügisid poliitikasse paljud lauljad, siis oli see isegi arusaadav, kuna Eesti muusikaturg on väike, seega peavad tippmuusikud tulu saamise nimel esinema ka sellistes kohtades, nagu baarid ja pubid, toetades saadud rahaga oma perekondi ja ka loomingut. Miks ei või nad siis istuda samal eesmärgil riigikogus? Nad on vähemalt andekad inimesed ja tegelevad saadiku staatuses jätkuvalt ka loominguga, las siis riik toetab kasvõi sellisel moel oma talente. Ka Venemaal esinevad staarid nn „kooperatiividel“, kus iga korraldajast oligarh võib boonusena või lisatasu eest patsutada Anna Semenovitši lopsakusi. Ja Kremli ööbik Iossif Kobzon oli päris haigeks, nõdraks ja sõjakaks jäänuna riigiduuma palgal. 

Meie Zuzu Izmailova ei löönud poliitikuna läbi, aga on edukas reklaaminägu, müügiklippe tema osalusega on lust vaadata. Siin ei tasu otsida mingeid põhimõtteid: ühel päeval kaitseb ta loodust, järgmisel läheb poliitpuudlina Tallinna linnavalitsuse palgale toetama hoopis haljastuse hävitamist, siis hakkab lasterikka emana taotlema homoabielusid, kuna selline olevat tema vanavanemate viimane (järjekorras viimane) soov. Äkki veab tal järgmistel valimistel rohkem, sest ollakse kogu aeg pildil, aga tõsi on see, et kui meie roheliste püüdlused olid aastaid arusaadavad ja neid esindasid teadlased ning ökoloogia teemaga seotud soliidsed inimesed, siis nüüd on see muutunud pisikeseks kõmuerakonnaks või loodusseadustega pahuksis aktivistide koosluseks. Vahepeal oli karta, et juhtimise võtab üle Evelyn Ilves, aga enam ei olegi kindel, et see oleks praegusest hullem variant. Võib-olla on tegemist laiema protsessiga, sest ka näiteks Soome „rohelised“ kasutavad viimasel ajal loodusearmastust sirmiks lihtlabase globalismi ja emakese looduse enda poolt olelusvõitluse läbi väljapraagitud soojätkamise viiside harrastamiseks.

Kusagil 15 aastat tagasi vapustasid Eesti rohelist üldsust uued teaduslikud andmed, mille kohaselt eristab haljast rohtu mäluv lehm atmosfääri erinevatel andmetel 100 kuni 500 liitrit metaani päevas, kusjuures see gaas on kliima jaoks süsihappegaasist 23 korda kahjulikum. Seega lämmatavad lehmad oma metaaniga kogu maa ökosüsteemi. Mida meie olustikus võiks võrrelda näiteks Olev Remsu mõjuga eesti meediaruumi õhustikule. Ta jätkas seda oma tegevust, avaldades EPL-is lootust, et Trump kaotab valimised, sest siis jääb ka ühest eesti erakonnast „vaid paha hais.“ Erinevalt lehmadest ei ole Remsu eristatavaid kujundeid ja fluiide mõtet teaduslikult klassifitseerida, sest seda tegi veel üle 20 aasta tagasi Urmas Ott.  

Kui poliitilisi kihutuskõnesid hakkavad pidama arstid, siis on see juba hirmuäratavam, kui rohelise skaudi edvistamine või mullivett liigtarbiva kirjaniku vaimne tase – palju kõhedam oli näiteks Karmen Jolleri vihapurse. Millest võib inimlikult ka aru saada: arstide töö on raske, vastutusrikas ja närviline, eriti vanemad patsiendid on tihtipeale paanitsejad, simulandid, kitupunnid, lobamokad, kasimatud, tüütud ja vanadele inimestele omaselt padukonservatiivsed, ehk parempoolsete valijad. Mõned aastad tagasi levitas Jedinaja Rossija liige, Burjatia Vabariigi pealinna Ulan-Ude linnavolikogu ühe komisjoni esinaine Ljudmilla Pahhomova oma valimiseelsetes lendlehtedes arvamuse, et „Venemaal elavad inimesed liiga kaua ja riik ei pea neid üleval pidama. Ametnike ülemäära helde sotsiaalse poliitika tagajärjel harjusid inimesed istuma ametnikel kaelas.“ 

Kui poliitikasse sekkuvad sotsioloogid, siis nende esinemised on reeglina sama kallutatud, nagu ka nende küsitlused ja uuringud. Sotsioloogid on nutikad inimesed ja mõistavad, et rahvas oma enamuses taipab, et nemad on lihtsalt üks soolapuhujate ja pendlikiigutajate alaliik. Nagu omal ajal ei saanud ajakirjanduses ega teaduses läbi Leonid Brežnevi tsitaatideta, nii ka vabas kaasaegses Eestis ei saada juba aastakümneid hakkama ilma sotsioloogide sügavamõtteliste kommentaarideta.

Avalik väitlusruum oli omal ajal lausa üle ujutatud tõenäoliselt laest võetud ja näpust imetud numbrite ja järeldustega, mida kõike serveeriti tõe pähe. Koroonakriis ja majanduse langemine on viinud ka sotsioloogide leivaraasukeselt osa võid ja kalamarja, nii et mine või tööd otsima. Paistab, et eriti verised ollakse sellise võimsa konkurendi peale, nagu seda on rahvahääletus.

Hea küll, valimised on demokraatiaga kaasnev paratamatus ja niikuinii ei mäleta pärast keegi täpselt, mis numbreid ja prognoose pakuti enne valimisi meie sotsioloogilise kohvipaksu pealt. Sotsioloogid iga jumala kord alustavad kõike puhtalt lehelt, nagu tegi seda nüüd ka Putin. Aga rahvahääletus, mis sõidaks tankina üle sotsioloogide liivaonnikesest, ei ole ju paratamatus, ja selle vastu annab veel midagi ette võtta. Olen sügavalt veendunud, et eesti sõna sotsioloogia on oma praeguses kohalikus tähenduses moodustatud mitte ladinakeelsest sõnast societas ja vana-kreeka sõnast λόγος , vaid nõukogudeaegsest sõnast социализм  ja taasiseseisvumisjärgsest halvustavast sõnast sots, mis on nõukoguseaegse kirillitsas kõige paremini väljendatava mõiste õigusjärgse remiksi short cut.

Saan väga hästi aru härra Maurusest, kes ei kannatanud sellist asja oma korralikus majas. See abreviatuur SDE on tegelikult poolplagiaat ja võib ju ekslikult arvata, nagu oleks tegemist SD eesti filiaaliga. SD (SicherheitsDienst) oli aga kurikuulus lühend sellisest sõjakuritegudega seotud organisatsiooni nimest nagu Sicherheitsdienst des Reichsführers SS. Iga vanema vene inimese jaoks assotsieerub lühend SD paraku fašismiga. See käib ka Eesti elanike kohta.  

30. oktoobri EPLis väitis Juhan Kivirähk plaanitavast rahvahääletuse küsimustest: „35 aastat erinevaid küsitlusi läbi viinud sotsioloogina ei teadnud ma, kas nutta või naerda.“ Räägime pigem nende inimeste tunnetest, kelle peal Kivirähk oma küsitlusi katsetas ja kellele tulemusi tõe pähe ka tutvustas. Nende aastate tulemused, mil sotsioloogitseti nõukogude võimu all, ajasid eestlased pigem nutma, aga rippumatus Eestis ikka ja ainult naerma. Kusjuures venelased naersid sel puhul nii enne kui ka pärast nõukogude korra langemist, sest Venemaal on juba rahvatarkuse staatuse saavutanud ütlus: sotsioloogia on kõige täpsem teadus üldse – nii palju kui maksad, täpselt sama palju ka saad.

Itsitav pensioniealine sotsioloog on muidugi murettekitav vaatepilt, sest kui sa oled terve elu püüdnud teisi lolliks teha, siis tuleb see sulle lõppude lõpuks kaarega tagasi. „Paistab, et nüüd, kavandatava rahvaküsitluse künnisel, on poliitikud otsustanud proovida jõudu ka sotsioloogia vallas. Ei tea, kas võimuliidu mõtteteravust hägustas saja tordi nahka pistmine või miski muu…“  teravmeelitseb Kivirähk-sotsioloog, nagu ta oleks Kivirähk-kirjanik, ja räägib edasi naeruväärsusest ja ebapädevusest.

Mina pööraksin kõigepealt tähelepanu sotsioloogi algelisele stiilile, mida viisakas inimene endale ei lubaks: kui tema enda lauakombed näevad tõesti ette söögi nahkapistmist, siis konservatiivsed inimesed on laua taga alati viisakad. Kuid see selleks. Lummab ka sotsioloogi iroonia poliitikute väidetava soovi puhul proovida kätt sotsioloogias. Kui meil on aastakümneid tegutsenud sotsiolooge, kes esinesid poliitiliselt kallutatud kommentaaridega suunavate küsimustega kallutatud küsitluste kallutatud tulemuste teemal, siis miks ei võiks poliitikud omakorda edendada sotsioloogiat? Seda ei anna ju enam hullemaks teha. 2001. aasta aprillis esinesid eesti „sotsiaalteadlased“ tuntud avaldusega „Kaks Eestit“, üritades järjekordselt sekkuda poliitikasse sedapuhku grupiviisiliselt. Alla olid kirjutanud inimesed, kelle nimed ei ajanud ei naerma ega nutma, vaid kahtlema, kas Laulev revolutsioon oli ikka toimunud ja kas Eesti sai ikka vabaks. 

Naljakas on see, kui peavoolumeedia avaldab näiteks andmeid, mille kohaselt on meie raadio- ja telejaamadel kokku sama palju kuulajaid ja vaatajaid, nagu Saksamaal elanikke. Ei ole muidugi normaalne, et meil puudub igasugune sotsioloogiliste kaevetööde sõltumatu analüüs, mille tõttu suhtutakse avaldatud „andmetesse“ nagu faktidesse. Aga ju siis keegi ei taha riivata sotsioloogide huve, sest nad on vahel äärmised hellad ja ka kättemaksuhimulised.

Kui sotsioloog Iris Pettai võrdles 2010. aasta oktoobris vene AKs eesti naiste ja vene meeste elupikkust, pannes täiesti õigesti tähele, et vene mehed elavad eesti naistest vähem, pidi see tõestama, et venelasi Eestis diskrimineeritakse. Sellest hämmastavast sotsioloogilisest võttest Vikerraadios rääkimine lõppes minu jaoks raevunud sotsioloogi kaebekirjaga minu juhtkonnale.

Õnneks ei saanud ülalkirjeldatud valemist aru ka eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes ei leidnud minu kommentaaris valeandmeid ja moonutusi, vastates sotsioloogile muuhulgas järgmist: „Lugupeetud Iris Pettai! Tutvusin Ivan Makarovi 6. oktoobri kommentaariga Vikerraadio saates Uudis+ ning vaatasin üle sellele kommentaarile alust andnud venekeelse AK intervjuu. Kirjutate, et Ivan Makarov on „täielikult moonutanud“ Teie intervjuud 4. oktoobri venekeelsele AK-le. Kinnitate, et Te pole intervjuus öelnud, et „70% Tallinna venelastest on töötud“. Aga seda Ivan Makarovi kommentaaris väidetud ei olegi. Tema kommentaaris on Teile omistatud tsitaat, et „70 % Tallinna töötutest on venekeelsed inimesed“. Niimoodi Te AK intervjuus ütletegi. Lisan sellele kirjale ka Ivan Makarovi kommentaari teksti. Seega ei ole tegemist valega ega süüdistusega Teie aadressil… Rääkides eesti naiste ja vene meeste eluea võrdlusest, siis pean tunnistama, et ei mõista samuti seda paralleeli antud kontekstis. Naiste eluiga tervikuna on Eestis (ja mujal) kõrgem kui meestel, mida pidi see võrdlus antud teleintervjuus näitama?“

Loomulikult ei pannud vene televaatajad tähelegi, keda kellega võrreldi, või nagu ütles „Koera südames“ nahktagis komissarile professor Preobraženski, „kes kelle peal seisis“, kuid said küll aru, et neid „jälle diskrimineeritakse.“ Ja see oli tegelikult õnnelik juhus, et üks sotsioloog jäi oma – kuidas seda nüüd nimetadagi – jäi oma sellise jutuga eesti meediale vahele. Ja et ERRi eetikanõunik uuris asja põhjalikult, kulutades palju aega mitme (ka venekeelse) saate põhjalikule läbikuulamisele, läbivaatamisele ja nende sisu trükitekstide ning kaebekirjaga võrdlemisele. 

Neid, keda meil küsitletakse, pole mitte keegi, mitte kunagi ja mitte kusagil näinud. Ajalugu tunneb vaid ühte erandit – Sven Mikser olevat hääletanud 2001. aastal ühes internetiküsitluses Edgar Savisaare poolt üle 250 korra ja teises küsitluses üle 130 korra. Rahvahääletusel on aga selline eripära, et selles osalevad eranditult reaalsed (tuvastatud) ühehäälsed inimesed, kogu riigi kodanikkond, aga mitte mingid sajakäelised fantoomid. Ja valijate hääled loetakse kokku, aga mitte ei korrutata tundmatute sõdurite hääled mingite alkeemilis-sotsiopaatiliste valemitega. Eesti sotsioloogilised uuringud on üks absoluutselt läbipaistmatu asi ja nende legitiimsus on minu silmis võrreldav Krimmi okupatsioonivõimude poolt läbiviidud „referendumiga“, milles osalesid võõrväed, rohelised mehikesed, naaberriigi sõjakad kodanikud, „surnud hinged“, ufod ja muud lõbusad semud. Punasotsioloogia on üks võikamaid propaganda vorme, teaduse ega mingi tõe väljaselgitamisega ei tohiks sel küll olla mingit pistmist. 

Loomulikult ei saa me maha kanda kõiki inimesi, kes olid kunagi kommunistliku partei liikmed, olgu nad kasvõi tervete kommunistide peredünastiate järglased. Nad astusid parteisse enamjaolt ikkagi okupatsiooni tagajärjel. Kõik seni elavad ersats-kommunistid on ammu läinud oma eluga edasi, paljud aitasid Eestil nõukogude mülkast lõpuks välja rabeleda, mõni tegi äri- või poliitilist karjääri juba vabas Eesti Vabariigis. Me ei tohiks kogu aeg tümitada inimesi nendele enamjaolt pealesunnitud minevikuga, kui meil isegi pedofiilid kiiresti vabanevad, võtavad teise nime ja elavad rahus oma ohvri peres, ning nende sellise inimõiguse eest võitlevad poliitikud, ametnikud ja aktivistid. Meil vabastatakse ennetähtaegselt riigireetureid ja ka endised gängsterid käivad kooliõpilastele esinemas ning saavad telesaatejuhtideks.

Kuid kui mõni endine punane tegelane kasutab praegugi nõukogudeaegset retoorikat, maailmavaadet ja samu jultunud võtteid, siis ei ole talle tema mineviku meeldetuletamine ei ülekohtune, kohatu ega ebaviisakas. Näiteks ütles uuriv ajakirjanik Katrin Lust 2019. aasta alguses Tallinna TV saates Meedia keskpunkt: „Mina tahaksin hoopiski kuulda näiteks, et sotsidest Marju Lauristin vabandab oma esivanemate kommunismikuritegude eest, mida ma pole temalt kuulnud tänase päevani. Lauristin võrdles EKREt islamistliku poliitkultuuriga, aga mina tahaksin siinkohal hoopis kuulda tema vabandusi oma esivanemate poolt vabariigi kukutamise, kommunismi kuritegude eest.“ (Postimees, 28. jaanuar 2020). 

Sotsiaalteadlane ja „eesti ajakirjanduse ema“ Marju Lauristin on tõesti loonud meie vasakule kreenis revolutsioonilise madruse kombel räuskava ajakirjanduse „oma näo järgi“, mida saab talle nüüd küll natuke ka pahaks panna. Seda enam et ta pole ju siis mitte „ajakirjanduse ema“, vaid „ajakirjanduse vanem number 1“ või „vanem number 2“, kui tema elutöö punane vili saab oma tahtmise. Eesti ajakirjanduse matriarhil oleks viimane aeg kutsuda sõjajalul olevad pooled väitlema konstruktiivselt ja viisakalt, ilma „molli andmise“, „kurku jäämise“, „nakatunud raibetamise“ ja teiste neosotsialistlike verbaalsete pärliteta, aga Lauristin valab hoopis õli tulle: poliitilised oponendid olevat „lausrumalad“ ja „korralikud inimesed häbenevad end juba rahvuslaseks nimetada.“ (EPL 30. oktoober 2020). See kõlab peaaegu nagu „kogu maa rahvuslased, häbenege!“, mis oleks Marju Laurustini puhul isegi stiilipuhtam. Tuli meelde ajaloolane David Vseviov, kes pole ju „lausrumal“ ja on minu teada igati korralik inimene, kuigi väitis Postimehes 19. detsembril 2018: „Kuulun eesti rahvuslaste hulka… inimlikus tähenduses. Seda igasuguse irooniata. Täiesti tõsiselt. Eestis elades, eesti kultuuriruumis tegutsedes ja eesti keeles mõeldes.“

Mida siis teha olukorras, kui Brežnevi parimais aastais professor Lauristin karmenjollerdab ja väitleb selliste argumentide abil, nagu „meie vastased on lollid?“ See on muidugi leebem variant, kui Rein Raua „moraalsed värdjad“ või Indrek Tarandi unistuste kuuliaukudega rahvuslaste kuklad, kuid fraas „korralikud inimesed häbenevad end juba rahvuslaseks nimetada“ on siiski poolel teel Raualt Tarandini. Selle kohaselt tuleb korralikul inimesel rahvuslaseks olemist häbeneda, aga kommunistiks olemist mitte. Nendest sõnadest muide johtub, et Marju Lauristin peab iseennast siis aksioomi korras „korralikuks inimeseks“. Ei hakkagi vastu vaidlema, kuid millegipärast tuleb meelde vendade Georgi ja Arkadi Vainerite eesti keelde kahjuks tõlkimata jäänud romaan „Halastuse ajastu“, mille järgi oli vändatud Eestiski ülipopulaarne telesari „Kohtumispaika ei tohi muuta“, kus Vladimir Võssotski ise mängis uurija Gleb Žeglovi rolli. Originaalis ehk raamatus on üks imeline dialoog, kui miilitsad saavad kätte teatris kasukaid varastanud professionaalse kriminaali ja tema kaasosalise, äärmiselt usaldusväärse välimusega kena naise.

 „Ta on blatnoidest?“ – kiiresti ja jäigalt küsis Žeglov. „Ei, ta näeb välja nagu korralik naine…“ imestas Volokušina, ja ma märkasin, kuidas Žeglov muigas: Volokušina tooni järgi oli ilmselge, et ta peab ka iseennast vaieldamatult korralikuks naiseks.“ 

Vahepeal oli Eesti ajakirjanduses ja avalikus poleemikas tavaks põhjendada oma seisukohti ning hoiduda tervete inimgruppide sildistamisest, kuna see on pärit ajast, kui represseeriti mõnesse klassi või rahvusesse kuuluvuse järgi, hävitades kulakuid, intelligentsi, vaimulikke, eestlasi, sakslasi, hakasse jpt. Kogu N. Liidu kolossaalne hambuni relvastatud kommunistlik repressiivne aparaat võitles ajakirjanduse toel „natsionalismi“ vastu.

Kas mõnel ei tule ikka veel tuttav ette? Siis küsiks otse: head eestlased, millal te lõpuks loobute oma peas elavatest Marksi habeme ja Krupskaja kehaga Brežnevitest? Isegi venelased on seda ammu teinud.