Bolševike ajad paistavad olevat tagasi – jälle on meid valitsemas vägivalla ja pettuse teel pukile roninud pangaröövlid ja oma rahva vihkajad. Nad jutlustavad küll võrdsusest, aga õhutavad kõigi vahenditega klassi- ja rassilist vaenu – „valgete eesti heteromeeste", paljulapseliste perede, kristlaste, eestimeelsete inimeste vastu, kirjutab Ivan Makarov.
„Kõik, mida ma pidin filmima, oli nagu õudusunenägu: sa tahad ärgata – ja ei saa… Hävisid unikaalsed maalingud Katedraali seintel. Pärani paotatud ustest lohistati välja imelised marmorist loodud kujud, silmused kaeltel. Need visati kõrgelt alla – otse sügava pori sisse! Inglitel, mis nagu oleksid hetkeks tardunud linna kohal, murdusid ja lendasid laiali käed, pead, tiivad…"
Need on Moskva Päästja Kristuse katedraali õhkulaskmist filmima sunnitud operaatori Vladislav Mikoša mälestused. Oli 5. detsember 1931. aastal. Katedraal pidas esimesele plahvatusele vastu, siis pandi hoone alla veel võimsam laeng – ja järjekordne Venemaa kirik hävis kuritegeliku bolševistliku võimu käe läbi. Marksism-leninism tegi „uuele elule" platsi puhtaks.
Vabanenud kohale taheti ehitada Nõukogude Palee suure Lenini kujuga tipus, kuid piirduti välibasseiniga. Kuid need on vähetähtsad detailid, põhiline on aga see, et kommunistide poolt kiriku, intelligentsi ja talupoegade vastu ässitatud proletaarlased, revolutsioonilised madrused ja kutselised kurjategijad tapsid ära miljonid inimesed.
Õhku lastud ja ladudeks ning lautadeks muudetud tuhanded kirikud ei ole inimeste kohutavate kannatuste taustal ehk kõige valusam kaotus. Musta mere ühes lahes tol ajal töötama pidanud tuukrid keeldusid sukeldumast või läksid hulluks vee all nähtust: seal põhjas seisid püsti sajad vaimulikud, kivid jalgade külge seotud ja käed merepinna poole sirutatud. Ja need käed koos elusalt uputatud inimeste figuuridega mustas kõikusid lainetuse rütmis.
Kui ma mängisin mõned aastad tagasi vastava helilõigu venekeelse raadio eetris, järgnesid kuulajate kaebused ja ülemuse pahameel: kuidas ma julgen selliseid õudsaid asju venelastele meelde tuletada. Õnneks ei juhtinud meie toimetust Venemaa kodanik, nagu juhitakse ETV+ kanalit, kus tänase päevani näidatakse putinismi ja sõda ülistavaid Venemaa seriaale.
Ajalugu kordub, ja seepärast on päris kõhe jälgida, kuidas Eesti hakkab libisema 1917. aastal alanud ennekuulmatute metsikuste poole. Kui inimesi tapeti ebasobiva maailmavaate põhiselt. Kui lahutati lapsi vanematest ja anti „kahtlase" elemendi lapsed laagritesse ja ustavate parteiliikmete hoole alla. Kui hävitati kunstiteoseid ja lörtsiti kultuuripärandit ning keelt. Kui inimesi jälgiti ja iga teine „koputas" iga esimese peale.
Nii et praeguses konservatiivide ja rahvuslaste tagakiusamises Eestis pole mitte midagi uut, kõiki neid „vaenukõneseadusi" oli punaste ajastul küll ja küll, kollektiviseerimine lõhkus nii maaelu kui ka traditsioonilisi peresid. Praeguses Eestis lörtsitakse nii eesti keelt, haridust kui ka kunsti – alles nädalapäevad tagasi reklaamis riigitelevisiooni Aktuaalne Kaamera „Giselle'i" sildi all mingit rõvedust, kus valgetes hullusärkides osatäitjad ronisid kohmakalt mingisugustele koikudele, siis teineteise peale ja seal mängult kopuleerisid.
Bolševike ajad paistavad olevat tagasi – jälle on meid valitsemas vägivalla ja pettuse teel pukile roninud pangaröövlid ja oma rahva vihkajad. Nad jutlustavad küll võrdsusest, aga õhutavad kõigi vahenditega klassi- ja rassilist vaenu – „valgete eesti heteromeeste", paljulapseliste perede, kristlaste, eestimeelsete inimeste vastu. Selleks maksavad nad kinni massimeedia ja impordivad meeletul hulgal Venemaalt propagandiste. Selleks kutsusid nad väiksesse Eestisse üle 100 000 venekeelse sisserändaja, kellest tõenäoliselt vaid väiksem osa on Ukraina sõjapõgenikud. Meie tänavad ujutati üle ka täiesti võõraste agressiivsete kultuuride esindajatega, ässitati eestlaste elulaadile ja eestlastele kallale hüsteeriliselt tigedad LGBT-aktivistid.
Nüüd jääb ainult hakata hävitama eestlaste kodusid, mida maksude ja mõistusevastaste euronormide rakendamise vahendusel juba tehakse, hävitatakse eesti koole eesti keelele ülemineku sildi all (tegelikult korraldatakse Paabeli torn – väiksemas, kuid eestlaste iseolemise utiliseerimise jaoks piisavas mahus). Ja on veel küsimus, kas eestlastele ikka jäetakse pastlad ja kandled. Äkki kuulutatakse needki „vaenuatribuutikaks".
Mõni päev tagasi nägin kusagil meedias pilti: riigikogu saalis istub räpaka välimusega revolutsiooniline madrus, triibuline „telnjaška" seljas. Selgus, et tegemist on parlamendis õllejoomist harrastava väliskomisjoni liikmega.
Ja peatselt avaldaski Postimees loo „Juku-Kalle Raid: mida teha Nevski-nimelise sibulakuuriga Toompeal?"
Selle kirjutisega võib igaüks tutvuda originaalis, mul pole mitte mingit soovi seda tsiteerida. Selle asemel tsiteeriksin Nõukogude Palee projekti autori, Nõukogude Venemaa juhtiva arhitekti Boris Jofani poolt kirja pandud ridu:
„Oli aasta 1928. Päästja Kristuse katedraal ikka veel seisis keset kolossaalset väljakut Moskva jõe kõrval. Suur ja ülekaaluline, kullatud sillerdava peaga, sarnanes ta üheaegselt nii kulitšile kui ka samovarile ja rõhus ümberkaudseid maju ja inimeste teadvust oma kroonuliku, kuiva, hingetu arhitektuuriga, kajastades endas küündimatut Venemaa isevalitsuse korda ja „ülikutest" ehitajate andetust, kes lõid selle mõisnike-kaupmeeste paganausu templi. Proletaarne revolutsioon tõstab julgelt käe selle ülekaalulise arhitektuurilise ehitise peale, mis nagu sümboliseeriks vana Moskva isandate jõudu ja maitset."
Kas tuleb tuttav ette?
Isiklikult mulle ei meeldi ei Nevski katedraali esteetika ega asukoht. Eriti see viimane. Jah, see ongi vene okupatsioonide sümbol, mis vastandub Eesti Vabariigi kõrgemale seadusandlikule kogule. Jah, Raidil on õigus, kui ta väidab, et tegemist on FSB asutusega. Moskva patriarhaat osaleb Putini veristes kuritegudes, õnnistab ukrainlaste genotsiidi, sadade tuhandete ukraina laste röövimist, linnade ja elektrijaamade pommitamist ning maade hõivamist. XXI sajandil ei tohiks nii madalale langeda isegi ortodoksne totalitaarne kirik, mis isegi elab teise kalendri järgi, kui ülejäänud kristlik maailm.
Aga katedraali sibulakuuriks nimetamiseks on suuteline ainult purjus revolutsioonilise madruse vaimse tasemega inimene. Jah, bolševikud ja muu vasakäärmuslik rämps hoidis kirikutes nii hobuseid, kartuleid kui ka sibulaid. Jah, Lesbose saart mööda tänapäeval liikuvad Aafrikast pärit sisserändajate hordid lõhuvad ja rüvetavad kristlikke kirikuid, isegi roojavad seal.
Kui see on riigikogu väliskomisjoni liikme vaimne tase, siis lasku käia ja saagu teenitult pasunasse. Nendel väliskomisjonis on muide teisigi nilbeid tegelasi.
Ma ei usu nüüd, et omamoodi samuti russifitseerimist soodustanud ennast anarhistiks maskeeriv isik oma laiade tutvustega „tiblade" ringkondades tõesti nõnda vaenab vene kultuuri. Ta ise on tõlkinud palju head vene kirjandust, eelistades juutidest autoreid. Ja väga hästi teab, et nende hulgas õigeusukirikut sibulakuuriks keegi naljalt ei nimetaks. Sest tegemist on kultuursete haritud inimeste, mitte grafomaanidega.
Raid on tavaline edev provokaator, kes mõnuga jõi õlut ja sogas vett nii „vene" kui ka eesti ajal. Ta võib-olla tunnekski ennast paremini, kui tõmmataks Nevski katedraal maha, sest varem või hiljem tuleb ju siis ka teiste konfessioonide kord. Oma maailmavaadet tal ei ole, sest ta on kandideerinud valimistel paljude erakondade nimekirjades – Res Publika, Rohelised, IRL, Iseseisvuspartei, Vabaerakond, Eesti 200. Umbes sama palju parteisid oli poliitprostil Klenskil. Raid meenutab oma olemuselt väikest tegelast filmist „Muumia", kel rippusid kaelas paljude religioonide sümbolid, mida ta järgemööda koletisele ette näitas. Muumia andis talle armu ja tööd siis, kui ta jõudis juudi sümbolini.
Paistab, et Raid rõõmustaks, kui Toompeal läheks sõja ajal venelaste ja eestlaste vahel tõsiseks löömaks ja Eesti teeks enda maine katedraali kõrvaldamisega täis, kusjuures mitte ainult õigeusklike ringkondades.
Aga asi pole mitte ainult Raidis, kuna tal kui poliitikul ja tõenäoliselt ka kui inimesel puuduvad igasugused põhimõtted ja ta lihtsalt tarbib kõike, milleni ulatub. Paistab, et hetkel on olemas sellele teemale mingi mitteametlik tellimus.
Näiteks Postimehega konkureerivas Delfis ilmus aktivisti Jaanus Nurmoja lugu sarnase pealkirjaga „Saagu Toompea sibulapeenra asemele park".
Ma olen vist liiga noor selleks, et vaielda Rooma hävitanud barbaritega. Või hoopis „I'm too Old for this S**t"
Millegipärast tulid meelde Kukerpillide laulusõnad:
Kuid sibula vastu iialgi ei ole julgend tõsta kätt ma.
Eisaa nüüd aru ma isegi, miks paneb mind ta nutma.