Pildil: Kalabuhhovi maja kaitsenõukogu tuli kokku, et arutada professor Preobraženski vaba sõna. Kuvatõmmis filmist „Koera süda“ .

Paistab, et Mart Helme on hakkama saamas täiesti ulmelise teoga, sirgudes eesti rahvuslasest vene rahvakangelaseks, mitte lakkamas sealjuures olemast eesti rahvuslane, märgib Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.

„Pikk nina ei ole naise puhul mingi eriline iluviga. Aga madal laup hõreda tuka all on." Michael Kilt-Tursk, šoti teeneline vägivallaedendaja      

Olen korduvalt kurtnud selle üle, et Eestis ei tehta enam head huumorit. Kuigi professionaalid ise tõesti ei tee enam vaimukat nalja – kirjanikest naljatilgad ja näitlejatest naljahambad on valinud ideoloogilise poole, mille tagajärjel meenutavad nende ponnistused nüüd pigem Putini nalju – siis vaimukat nalja pakuvad see-eest ajakirjanikud, poliitikud ja ametnikud.

Mitte et see oleks neil taotluslik, aga kui näiteks soliidse rahvuslust hoidva lehe reporter küsitleb tänaval möödujaid seoses siseministri erruminekuga, ja iga kui viimane tema poolt kohatud mees, naine ja nolk, k.a. mingi Bulgaariast pärit tädi, räägivad sellest, et nendel on täna lausa kivi langenud südamelt ja neerust ning poliitik Baruto astus hella konnasilma pealt maha, et kodus on pidu, süüakse sülti, lapsed kilkavad, vanavanemad üle pika aja seksivad ja Looja päike tuli puukuuri tagant välja, ning kogu see karguga sotsioloogia ilmub lausa ausatest puutüvedest valmistatud auväärses paberlehes, siis see on minu arvates väga naljakas.

Humaanne on ka see, et toimetus kasvatab noorest reporterihakatisest ajakirjandussulleri ja libediku, sest sellisena on tal meie meedias palju kergem läbi lüüa. Võib-olla isegi ainult sellisena on võimalik edaspidi läbi lüüa.

Kui Priit Toobali MTÜ Artur Kapi Ühing saab riigilt pool miljonit eurot, siis on ju õnnelikku naeru pidama panevalt loogiline, et kapist välja tulnud mees on seotud just Kapi ühinguga. Nagu ka see, et MTÜ juhatuse liikme Toobali sõnul on Artur Kapi ühingu maja renoveeritud. Pidades meeles seda, missugune saatus ootas tänu tollasele keskerakonna peasekretärile selle partei peakorteri hoonet, hakkad tundma, kuidas sinus kerkib homeeriline naer. Seda enam et Homeros ise oli pime, nagu ka meie vaimsuse esimest viiolit (siin pole trükiviga) mängiv kultuuriministeerium.

Aivar Mäe sai kellegi väidetava patsutamise eest rahvusooperist kinga, aga noori poisse saunatanud, träniga kostitanud ja väidetavasti ka kedagi neist pantvangis hoidnud Toobali ühing sai aga riigilt pool miljonit. No on ju hea huumor! 

Kui USA rahandusministeerium kehtestas 9. novembril sanktsioonid Bashar al-Assadi võimupüsimist toetavate isikute suhtes, siis lugedes sellist pealkirja esimene mõte oli: meie vaene, vaene Yana Toom! Kuid teda nimekirjas õnneks ei olnud: Eesti Vabariigi huve Euroopa Parlamendis kirglikult esindav poliitik oskas õigel ajal lõpetada Assadil külas käimise.

Aga need mälestusfotod tõstsid ju kõigi tuju, ja mitte ainult Kremlis: kui ma nägin uhke rahuloleva näoga Toomi Süüria diktaatori kõrval, toimus minuga sama, mis juhtus ühe „Kuldvasika" peategelasega: „Kui aga Panikovski pilgu põdrasarvedele, kontori aule ja uhkusele heitis, haaras teda niisugune naeruhoog, et ta varises põrandale…".

Kõige naljakam on asi aga siis, kui inimesed ei saa enam naljast aru. Delfis tegutsev Eesti 200-st absoluutselt sõltumatu ekspert tegi faktikontrolli USA presidendivalimisi puudutavale pilapildile ja sügava rahuldustundega avastas, et pilapilt ei ole tavaline faktipõhine pilt. Järgmisena võiks ta juba kontrollida ka näiteks Lennart Merile pühendatud sõbralikke šarže ja tõestada, et tegemist ei ole Viiralti kaameliga. Või hoopis vastupidist? Delfi haritud lugeja ootab seda tulemust kannatamatult juba aastaid. Või veel: Eesti kuulsas „Vanamehe filmis" esineb Jaagup Kreem karu p….s. Delfi faktikontroll võiks välja selgitada, kas see kontsert ikka toimus või kelle p…e see tegelikult oli. Äkki ei olnudki tegemist karuga? 

Kui ma lugesin EPL-is „päeva teema" pealkirja „Luukas Ilves: Mart Helme tagasiastumise varjus jäi märkamata rünnak Eesti demokraatliku riigikorra vastu", siis esimesena tuli meelde punaste Lauristinide korraldatud EV seadusliku võimu ründamine ning sellele järgnenud genotsiid, ja alles teisena – Sovnarkomi kuulus 1918. aasta dekreet „Sotsialistlik kodumaa on ohus!" Kordan: Hundisilma talu rünnatakse! Ka Ärma talu on ohus! Noor andekas mees ja EV kauaaegse presidendi poeg aga alustas oma poliitilist karjääri, astudes Eesti Dvesti sisse. See jääb ju nüüd terveks eluks talla külge kinni.

Ilvese kaitseks võin korrata vaid seda, mida väitis Voltaire: „vabadus kuulutada oma mõtteid on kodaniku oluline õigus". Paraku keelasid Prantsusmaa võimud tal elu lõpuni siseneda Pariisi. Kui K. Kaljulaid kutsub seoses tema enda poolt kaitstava „vaba sõna" lausumisega raadiosaates kokku riigikaitse nõukogu, siis on see jälle väga naljakas. Kui ta ise väitis, et vihkab konservatiive, ei kutsunud ju keegi kokku psühhiaatrite konsiiliumi.

Riigikaitse nõukogu kokkukutsumine seoses siseministri poolt vabas vormis avaldatud arvamusega kõlab nagu anekdoot, näiteks sõnavabaduse piiramises süüdistatavale idanaabrile tegi see eriti palju nalja ja rõõmu, seda enam et Eesti on ju nüüd ÜRO julgeolekunõukogu liige. Kas Eesti nõuab selle erakorralist kokkukutsumist kohe, kui Martin Helme tsiteerib kusagil Mark Twaini sõnu: „USA-s on kombeks, et kõige kallimaid lipse kannavad need, kellele täiesti piisanuks ka nöörist"?   

Lõuna-Korea president Lee Mying-bak kutsus näiteks 2011. aasta detsembris kokku riigikaitse- ja julgeolekunõukogu seoses Põhja-Korea hirmuvalitseja Kim Chong-il'i surmaga (meie suur idanaaber on õnneks seni täie tervise juures). President Macron kutsus selle aasta 30. oktoobril kokku Prantsusmaa riigikaitse nõukogu seoses islamistide julma terroriaktiga. Kui keegi ülalmainitud riigijuhtidest kutsuks oma maa riigikaitse nõukogu kokku, ehmudes omaenda riigi siseministri poolt väikse eraraadiojaama saates väljendatud arvamusest, siis nii korealased kui ka prantslased nimetaksid riigipea reageeringut idiotismiks. Erinevalt Eestist valib ülalmainitud demokraatlikes riikides presidenti rahvas ja seni pole sealkandis idioote valitud. Eestlased aga ei ole omaenda prillikivist poliitilise ladviku silmis ei selles ega ka paljudes teistes küsimustes usaldusväärsed. Õnneks on põlisrahval titetegu traditsioonilisel moel veel lubatud, aga ei tea, kui kauaks veel.   

Ei tahaks kasutada stampi, aga kuidas saakski veel kujundlikumalt öelda: kui Kaja isaga riigikogumajja jõudis, oli siseminister juba erru läinud. Ja lugedes vene Delfi vastavasisuliste uudiste foorumeid, torkas silma, et Mart Helme ministri kohalt lahkumise tuhandetest vene kommenteerijast toetas rõhuv enamus Helmet kui üht ausat ja õiget meest ning lubas kindlasti hääletada tema poolt valimistel. Praktiliselt kõik Kaja Kallase esinemiste kümned vene kommenteerijad tegid tema poliitilise tegevuse maha, nii mõnigi tuletas meelde tema isaga seostatavate jäljetult kadunud miljonite skandaali ja tõotas hääletada EKRE poolt. Paljud tahaksid näha Helmet presidendina, ja see on erakordselt lahke eriti nende poolt, kes seni on tunnistanud oma presidendiks ainult Vladimir Putinit.

Loomulikult ei ole foorumid mingi näitaja, aga millegi näitaja nad kindlasti on. Olen ajakirjanduslikel eesmärkidel ikka sirvinud siinseid poliitiliste uudiste venekeelseid foorumeid ja ei mäleta, et viimaste aastakümnete jooksul oleks venekeelsed kommenteerijad sellise kire ja üksmeelega pooldanud kedagi eesti poliitikutest. Võib-olla ehk Edgar Savisaart tema kuulsuse tipul, aga selleski hakkan ma nüüd kahtlema. Paistab, et Mart Helme on hakkama saamas täiesti ulmelise teoga, sirgudes eesti rahvuslasest vene rahvakangelaseks, mitte lakkamas sealjuures olemast eesti natsionalist. Mission impossible!

Nii et lähenevate kohalike valimiste valguses keskerakonnal on, mille üle tõsiselt mõelda. Praegusel opositsioonil ei tasu muidugi vene häälte pärast muretseda, sest nagu sageli ütlevad sellistel puhkudel venelased ise, „surnud ei higista": reformvoodierakond ja sortssotsid niikuinii ei saaks vene valijatelt hääli. Paraku ka Isamaa, sest selle ainus venekeelne riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits töötab demonstratiivselt oma erakonnale vastu, näidates eeskuju oma rahvuskaaslastele. VLK on täna nagu Štirlits, kes on kangelaslikult imbunud vaenlaste ridadesse, et neid õõnestada. Kunagi oli populaarne üks selleteemaline anekdoot: Štirlits põrus siis, kui jõi teed – ta võttis küll klaasist eelnevalt välja teelusika, nagu talle õpetati luurekoolis, aga rüübates läks tema parem silm vanast harjumusest iga kord ikka pilukile, mida lõpuks märkas Borman. Mõni aga kulistab endale kurku riigikogu ees terve teekannutäie, korduvalt ja läbi tila.   

Nii mõnegi EKRE-le oma hääle andnud vene valija puhul oleks kindlasti tegemist protestihääletamisega, aga sellest teadmisest ei oleks kergem ei KK opossumisitsioonil, KK provokatsiooniparteil ega ka keskerakonnal. On täiesti võimalik, et just EKRE ja keskerakonna vahel arenebki põhiline võitlus vene häälte eest Tallinnas, kus keskerakond on just tänu venelastele aastaid nautinud ainuvõimu.

26. oktoobril avaldas Baltnews põhjaliku analüüsi kohalikeks valimisteks kujunevast olukorrast. See uudisteportaal on teadagi putinimeelne, aga see ei tähenda, et seal ei esineks tuntud eestlastest ühiskonnategelased ja eksperdid ning et seal ei avaldataks vahel ka eestlastele huvipakkuvaid asju. Opositsioon võib küll tümitada konservatiivse valitsuse vaeseomaks ja umbusaldada kasvõi kõike, mis liigub, nautides ühiskonna destabiliseerimist ja mitte märgates kiimleva metsisekuke moodi seda, mis ümberringi tegelikult toimub. Kuid juba vähem kui aasta pärast ütlevad oma sõna kohalikud kodanikest ja mittekodanikest üsnagi konservatiivsed venelased, kelle arvamust praegustes rohketes valitsemistülides ei küsita üldse. Ja nende meelsus on võrreldes eelmiste valimistega muutunud.

Seepärast tsiteerikski ühte lõiku eestivaenuliku portaali analüüsist:

„Keskerakondlased valitsevad pealinna väikeste vahedega juba mitukümmend aastat, kaks viimast tähtaega lausa ainuisikuliselt… Ja nüüd on rahulolematus nende kui erakonnaga, nii kohalikul kui ka riiklikul tasemel, jõudnud sellise kuumakraadini, et suure tõenäosusega peavad nad kui mitte just minema opositsiooni, siis vähemalt jagama võimu kellegi teisega. Kellega täpselt, ei ole veel selge, kuid fakt ise – et tuleb pidada nõu ja arvestada „võõrastega" – vaevalt et rõõmustab keskerakondlasi, kes on harjunud sellega, et seni olid kõik „magusad kohad" munitsipaalasutuste juhtkonnas hõivatud „omade inimeste" poolt, ja linna hankelepinguid täitsid sageli võimuerakonnaga seotud firmad. Seepärast saab lahing Tallinna eest olema julm – koos administratiivse ressursi ohjeldamatu kaasamise, poole linna elanikkonnast moodustavate mitte-eestlaste natsionalistidega hirmutamise ja keskerakondliku juhtkonna saavutusi näitavate massiürituste läbiviimisega linnaosades… Nii kummaline kui see ka ei ole, just EKRE võib pakkuda keskerakondlastele põhikonkurentsi nii Tallinnas kui ka terves Eestis. Rahvuskonservatiivide kindel tagala on maapiirkonnad, aga nende viimased sammud seoses kevadele määratud referendumiga, mille alusel kavatsetakse kinnistada põhiseaduses abielu mõistet kui mehe ja naise liitu, võivad köita traditsiooniliste väärtuste poole kalduvaid venekeelseid valijaid."

Nii et meid ootavad väga huvitavad sündmused, ja muutused näivad olevat paratamatud. Reformierakondlased ja sotsid hakkasid seda juba isegi tajuma ning ei liitunudki oma tarbetu elutsükli lõpus lillaks küpsenud rohelise zuzu-baklažani ultimaatumitega, sest zuzulastel pole niigi mitte mingeid väljavaateid, neil ei ole siin minevikku, olevikku ega tulevikku, mida võiks kaotada, aga praegune opositsioon on siiski olnud võimul ja loodab pressida end sinna sisse tagasi. 

Aga venelastel on praegu päris hea positsioon: nad on rohkem, kui kunagi varem, lähenevate valimiste kaalukeeleks, nendega räägitakse vene keeles kõikjal, kus nad seda tahavad, nad ei loe Vilja Kiisleri segipekstud kõrtsi teemalisi sajatusi, nad näevad uhkusega, et Venemaa teeb endiselt seda, mida tahab. Nad on enesekindlad ja isegi suuremeelsed.        

Venelased on muutumas eestlastest kogunisti vabamaks. Isegi eesti keelt oskavad venelased ei vaata reeglina allakäinud eesti telekanalite pahatihti kas poliitiliselt kallutatud või siis lihtsalt sisutuid saateid, samas kui eestlased on selle reeglina vaimunõdra toodangu pantvangid. Venelased ei vaata isegi spetsiaalselt nende jaoks loodud venemaameelse ETV+ saateid, suhtudes sellesse kanalisse skepsise või siis huumoriga, nagu näiteks tuntud (aja)kirjaniku Mihhail Petrovi uudisteportaal ruspol.net, kus hiljuti ilmus uudis pealkirjaga „Eestis metsikult populaarne telekanal ETV+ kaotas reitingus kõigest 1 kümnendiku protsendist". Pealkiri oli pikem, kui uudis ise: „Venekeelse telekanali ETV+ eetriauditooriumi osakaal vähenes septembris augustiga võrreldes 1,5 %-st 1,4 %-ni." 

Meil on negatiivseks stampkujundiks saanud umbkeelne Maxima müüja, aga mina olen viimasel ajal täheldanud, et nii Maxima, COOP-i kui ka teiste poekettide kauplustes töötab kassades palju eakaid vene prouasid, kellele lähenedes oled juba valmis vene keeles suhtlema, aga nad teenindavad sind eesti keeles, sealjuures väga sõbralikult. On muidugi erandeid, kuid isiklikult mina ei ole neid juba pikemat aega kohanud, kuigi külastan poode tihti, sest ei kasuta näiteks „volditud poldi" teenuseid, kus lausa mõlema kohaliku keele valdamisega on asjad nii, nagu nad on. 

Me oleme harjunud sellega, et Venemaa telekanalite uudistesaated on kallutatud ja nende kaudu tehakse poliitilist propagandat. Aga eesti telekanalite uudistega on juba pikemat aega täpselt sama häda, ja nende erapoolikud diktorid on muutumas kääbuskiseljovideks ja mini-solovjovideks. Nendel on ilmselge vaimne skolioos ehk kõlbeline kõverselgsus – üks õlg on teisest kogu aeg kõrgemal. Arvake ära, kumb.

Kuid nii Venemaa teleuudiste kui ka Eesti teleuudiste vaataja on reeglina võimeline separeerima etteantavat teksti ja pilti ning eraldama informatsiooni terad sõkaldest, meie juhul neomarksistlikest. Ja see eraldamise protsess on päris turgutav tegevus: nüri propaganda on targa jälgija jaoks alati hea meelelahutus, ja kui sa näed saatejuhi klaasistunud silmi, kui ta loeb püüdlikult vaataja jaoks nähtamatu ekraani pealt etteantud ideoloogiatihedat teksti või vaatab silma Eesti demokraatiast moraliseerivale endisele kagebeelasele või partorgile, siis on see väga lõbus ajaviide.

Lausa kuratlikult lõbus.

Kuid venelastest vingemat nalja ikka ei tee: Venemaa riiklik teleraadiokompanii „Karelija" teatas mõni päev tagasi, et Karjala Kondopožski rajooni küla Vatnavolok (Aitniemi) puhkebaasi asemele ehitatakse mängukoonduslaagrit: puidust barakkides rekonstrueeritakse soome ümberasumislaagrite lapsvangide olmetingimusi. Teleuudises näidati, et on püstitatud ka tornid vangivalvurite ja kuulipildujate tarvis. Koolilapsi hakatakse tooma koonduslaagrisse nädalavahetuseks, et nad läbiksid seal patriootilise kasvatuse programmi.

Võimas! Kuid ärge nüüd peast kinni haarake – meie oma lastele õpetatakse Eestis programmi raames patriotismi asemel onanismi ja lasteaeda kutsutud tädi laulab maimikutele noku näitamise laulu ning seejärel läheb hooplema „Pealtnägijasse". 

Ma nüüd ei teagi, kelle õpetlased on vaimult suuremad.